Reisikirju. Justin Petrone

kasutasin avalikku telefoni, ja kaart kukkus masina sisse, sest ilmselt olin ma sel päeval juba liiga palju veini joonud ega märganudki enne, et masin oli katki ja maha võetud ning seal haigutas vaid üks suur auk, mis ootas lolle joodikuid.

      Oh ei.

      See oli tõeline katastroof, sest kogu mu raha oli sellel kaardil! Kogu kolledži lõpetamise puhul saadud raha, ja mu ehitustöölt saadud raha. See oli ainus päästenöör seiklustesse. Me jooksime Epuga karabinjeeride jaoskonda, kus mehed pastat tegid ja juttu ajasid, ja püüdsime neilt abi saada, aga nemad lihtsalt tegid „mu naisele” silma, naeratasid talle ja ütlesid mulle, et helistaksin ühele telefoniraamatus olevale numbrile.

      „Ei, ei,” ütlesin neile. „Ma ütlen, mida me teeme. Me võtame sepavasara ja lähme sinna ja peksame selle telefoni lahti! Siis me saame mu kaardi kätte ja probleem on lahendatud! Kutid, kas teil on sepahaamrit?”

      Itaallased vahtisid mind kui hullu ja võib-olla ma olingi hull. Ma olin juba liiga palju veini joonud. „Ei, ei, ei, ei, ei,” ütlesid nad Eppu vahtides ja kokutades. „Teil on-noh-vajalihtsalt-vaid-helista-sellelnumbril.”

      Telefoninumbrile vastas automaatvastaja, mis oli vaid itaalia keeles. Ma püüdsin kaks korda saada kedagi liinile, vajutades 0, kuid see ei mõjunud. Niisiis laenasin Epu pintsette, võtsin naabri sidrunipuult oksa, hankisin veidi nätsu ja läksin telefoniautomaadi kallale töötama. Läks oma pool tundi, kuni sain kaardi kätte, juhhei, meie reis võis jätkuda! Kuidas ma uhkusest kiirgasin, kui kaarti käes hoidsin. Kui tark ja mehine mees ma olin, huh? Araabia naine? Pssh. Ma olin kuradima MacGyver!

      „Sinu naine,” osutas Jimmy Tripodi Tiigernaisele minu kõrval, kes lausa kiirgas. „Che bella, che bella, kui kena. Kas te kaks võiksite koos minuga pilti teha?” Jimmy tuli meie vahele, käed meie õlgadel, ja ta poeg Paolo tegi ajaloolise klõpsu.

      „Sinu naine.” Me olime juba jaganud kõike, mida jagada oli, kaasa arvatud raha. Kui palju rohkem abielus saavad olla kaks inimest, kes kohtusid alles mõne kuu eest Helsingis?

      Sel oma kahekümne kolmanda sünnipäeva öösel kõndisin ma mööda Corki tänavaid. Ma peatusin väikeses restoranis nimega Abrakebabra ja sõin sünnipäevakebabit kohalike armiliste joodikute (Olid nad kakelnud? Või kukkunud?) ja suurte tormakate iiri katoliiklastest naiste seltsis, kel läikivad keldi ristid kaelas kõlkumas. Siis läksin ma kõrvalmajja Johnny Rocketsisse ja sättisin end laua taha, et süüa ära viil šokolaadist sünnipäevakooki. Valisin vanaaegsest plaadimasinast laulu. Muidugi oli see biitlite „Sünnipäev”. „Sa ütled, et sul on sünnipäev, ka minul on sünnipäev, jeeh.” Laul mängis lõpuni ja masin peatus. Ma lõpetasin oma koogi ja läksin tagasi hostelisse, pesin hambad, ronisin voodisse.

      Minu kõrval puhkas Tiigernaine, väljas kaklesid kassid.

      Mu sünnipäevajärgsel päeval hakkasid hallikasvalged Iiri päevavalguse kiired aknast paistma ja tabasid meie lauge, me ärkasime ja hakkasime liigutama. Mu lihased puhkasid tema omade vastas ja tema lihased minu omade vastas. See oli hea.

      „Kas sa kuulsid, kuidas kassid eile öösel kaklesid?” küsisin ma, silmad ähmased.

      Tiigernaine haigutas ja ringutas end nii, et ragin taga. „Vist küll. Maja taga?”

      Me mõlemad sättisime end sooja teki sisse mässituna aknast välja vaatama.

      „Misasja?!”

      See oli väike vana surnuaed, otse meie hotelli kõrval, meie akende all. Samblane ja hooldamata, pooled kivid katkised. Me olime maganud terve öö umbes saja surnud iirlase kõrval! Ja olime maganud nii rahulikult, nagu oleksime isegi surnud.

      Arvan, et sel hommikul põgenes veel üks killuke mu hingest kummitusena ühte surnuaeda. See on ikka veel seal, olen kindel, et ta luusib öösiti Corkis ringi. Nende hinnaliste nädalate ajal jätsime me killukesi endast üle terve Euroopa. Ühel päeval tahaksin ma minna tagasi kõigisse neisse kohtadesse ja korjata kokku need puuduvad fantoomkillukesed. Ja selle käigus võime uuesti reisimesinädalaid pidada, nagu me tegime päris alguses.

      Ootan seda pikisilmi.

      Elumuutus Amsterdamis

      Amsterdami hotellis Hortensius on palav ja umbne. Fuajee ja sellest lähtuvate kitsaste koridoride õhus on midagi räpast. Koridori seintel on mustad triibud, võib-olla sinna vastu läinud seljakottidest, üldkasutatava vannitoa valgus on hämar ning kui vaatad beeže kahhelkivisid ning kõiki sinna kogunenud pisikesi karvu liiga lähedalt, hakkad mõtlema, et hämarus ongi parem.