Ühel õhtul otsustasid Tamara ja Doris Las Vegase peatänavat Stripi vaatama minna ja kutsusid mindki kaasa. Vaatasin Cindi poole altkulmu küsiva näoga, mispeale ta teatas: „Mine jah, sa pole ju seal veel käinud.”
Tamara naeratas armsalt, oleksin tahtnud suurest heameelest talle kaela karata. Autosse istudes asusin kohe pingsalt ümbrust jälgima, et panna tähele, kuhupoole auto pöörab. Lugesin hoolsalt rohelisi valgustatud tänavasilte. Kuna olin mänguplatsilt alla südalinna vaadates avastanud, kus Strip asub, teadsin juba enam-vähem, mis suunas me liigume.
Tänu võimalusele majast lahkuda tundsin pingelangust. Autos oli pime ja ma ei suutnud end tagasi hoida. Pisarad voolasid vaikselt mööda mu põski. Õnneks ei märganud eesistmetel istuvad sakslased seda. Ma polnud veel valmis neile oma hinge välja valama. Südant täitis korraga nii suur koduigatsus, et ühtäkki polnudki mul mingit huvi Stripi näha. Kõige parem oleks olnud kohe lennujaama sõita ja mitte kunagi enam tagasi tulla.
Astusime läbi paarist hotellist, kus meeletud inimmassid, kõlisevad automaadid, hüüded ja vali naer mu pahviks lõid. Pugesin tagasi oma kookonisse ega näidanud välja ühtki emotsiooni. Tamaral ja Dorisel oli kaks piletit David Copperfieldi show’le kuulsas Caesars Palace’i hotellis. Pidin umbes kaheks tunniks endale tegevust leidma, et hiljem nendega kokkulepitud ajal kokku saada.
Kuid Caesarsisse ma jäingi – seal oli kõndimisruumi kilomeetrite kaupa. Vahtisin, suu ammuli, lakke kinnitatud tehistaevast. Illusioon, mis tekkis – nagu laiuks pea kohal hubane päikseloojang –, oli tõepärane. Toetasin selja hiiglasliku Vana-Kreeka või Vana-Rooma stiilis purskkaevu najale ning vaatasin üles. Kui olin taevast juba küllalt imetlenud, hakkasin Las Vegase suurimat vaatamisväärsust, tema inimesi vaatlema.
Kõik, ma kordan – kõik, ükskõik mis kujuga või värvitooni nad ka olid, tundusid õnnelikud kesk seda kunstlikku suurushullustust. Ümberringi sähvisid fotoaparaadid. Inimeste nägudelt võis välja lugeda uhkust – vaat, kus ma olen! Lisaks lummas mind ameeriklaste sõbralikkus ja vahetu suhtlemine, kui nad palusid mul endast pilti teha. See, kui ülevoolavalt nad mind selle pisiteene eest hiljem tänasid, jättis mulje, nagu oleksin kangelasteoga hakkama saanud. Tundsin üle pika aja, et olen maailmale kasulik.
Jalutasin pikkamisi poetänava põhjapoolsesse otsa, kus asub hiiglasuur troopiliste kalade akvaarium. Vaikselt veeelukaid silmitsedes kulus aeg kiiresti. Oleksin võinud sinna jäädagi, kui iga poole tunni tagant poleks hakanud lärmakas show. Caesars Palace näitab kõigile, kes vaadata soovivad, suurejoonelist Atlantise show’d, mis kestab umbes seitse minutit ja lööb ringikujulise keskplatsi paksult inimesi täis. Purskkaev lõpetab purskamise, võimsad mütoloogilised kujud ja tuldpurskav draakon sirguvad maa seest, valjuhäälditest kostab raskesti mõistetav dialoog ning lõpuks vajub kogu kupatus jälle maa alla tagasi ja purskkaev hakkab uuesti tööle. Väga suursugune küll, aga kas ka seda väärt, et selle pärast pikk jalutuskäik ette võtta?
Rahvamassidest ümbritsetuna tahtis üksindustunne ja koduigatsus mu maha tappa. Oleksin andnud kõik, et koos nende nõmedate kujudega vajudagi maa alla ning sinna jääda. Kas pole kummaline – reisimine ja uue avastamine oli olnud mu suurim kirg. Olin alati olnud seltskonna hing, kes teisi tegevusele õhutas ja kõigest vaimustusse sattus – kuhu see kõik oli kadunud? Kuhu oli jäänud mu loomupärane rõõmsameelsus ja pulbitsev uudishimu?
Oh, ma igatsesin nii kohutavalt tagasi sõprade ja pere juurde, et tundsin: terve maailma rikkus pole midagi väärt, kui ei saa seda kallite inimestega jagada!
Kuigi ees ootas tore õhtu, segas mind teadmine, et pean valgesse majja tagasi minema.
Olin just paar enesehaletsuspisarat põselt kuivatanud, kui kuulsin küsimust: „Kas te sooviksite osaleda Star Treki 3D-show’l?” Ma polnud märganudki, et sealsamas ootas ussina looklev saba sissekäigu ees, millele oli kirjutatud Star Trek Experience. Tol ajal ei teadnud ma Star Trekist veel midagi.
Olin kahevahel – kas ma peaksin pakkumise vastu võtma või mitte? Miks kutsub võõras inimene mind endaga kaasa? Mis ta must tahab? Mul oli meelest läinud, et inimesed võivad vahel ilma tagamõttetagi üksteise vastu kenad olla. Eestlaslik umbusk tõstis pead – keegi ei tule ju midagi niisama tasuta pakkuma!
Küsijaks oli keskealine mees, kes minu ebalust nähes hakkas seletama, et tal on üks pilet üle ja parema meelega läheks ta kellegagi koos. Kui kuulsin, et show kestab ainult kakskümmend minutit ja ma jõuan õigeks ajaks kohtumispaika minna, otsustasin härjal sarvist haarata ning noogutasin. Mis mul kaotada oli? Pealegi tundsin end meelitatuna.
Rohkem kui show ise võlus mind aga fakt, et keegi mind üldse tähele pani. Väljudes vahetasime härraga paar sõna ja ta küsis mult, kust ma pärit olen. Teatasin uhkelt, et Eestist. Siis tänasin viisakalt ning läksin oma teed. Juba tundsingi end paremini, tõdedes endamisi, et pole midagi – vahel mul täitsa veab. Sain aru, et Ameerikas on inimestega kergem suhelda kui Euroopas. Jutu alustamiseks pole vaja erilist põhjust ega tagamõtet. Siin lihtsalt suheldakse omavahel, isegi kui midagi erilist pole öelda.
Jõudsin minut enne kokkulepitud aega kohtumispaika. Tamara ja Doris rääkisid vaimustunult David Copperfieldi show’st ja olid üllatunud, kuuldes, kui hästi olin vahepeal aega veetnud. „Mul on tunne, et Las Vegas on sinu linn ja tal on sulle midagi erilist varuks,” ütles Doris soojalt. Mühatasin midagi vastuseks. Ma ei osanud toona neile sõnadele erilist tähendust osutada…
Caesars Palace’ist kõndisime jala Bellagio, ühe ilusaima ja kalleima Las Vegase hotelli poole. Tamara, kes oli meist kõige Vegase-kogenum, käskis hotelli ette seisma jääda. Ta tahtis, et me näeksime purskkaevu-show’d.
Kehitasin õlgu, et küllap jälle mõni nõme turistide meelelahutus. Kui aga liikuvad veealused tuled basseini valgeks lõid ja muusika puude ladvusse paigaldatud kõlaritest kõlama hakkas, pidin oma arvamust muutma. Naelutasin pilgu tantsivatele veejugadele ning kaotasin üllatusest kõnevõime – ma polnud kunagi varem midagi nii ilusat näinud!
Inimesed plaksutasid vee-show lõppedes ja ma anusin Tamarat, et me ei lahkuks. Tahtsin seda kõike näha veel kord ja veel kord ja veel kord…
Tänaseni viin kõiki, kes mulle Las Vegasesse külla tulevad, seda etendust vaatama. Ja ma ei väsi! Bellagio purskkaevud on ühed mu lemmikud Las Vegase tasuta atraktsioonide seast. Mõne aasta eest oli mul võimalus öelda aitäh ärimees Steve Wynnile, tänu kellele need loodi.
Bellagio hotellil on minu jaoks üldse eriline väärtus – seal kohtasin ma oma tulevast abikaasat… Kuid sellest juba hiljem.
Koju sõites istusin autos palju sirgema seljaga. Olin kahe nädalaga muutunud tunnete allasurumise meistriks, kuid see, et ma tantsivaid purskkaeve nähes nii emotsionaalseks muutusin, andis märku, et kõik pole veel sugugi kadunud.
Just Tamara ema Doris oli see, kes tajus, et miski piinab mind. Ta küsis, miks ma nii kurb olen. Lõin pilgu maha, ja sellest piisas – kuulsin, et ka Tamaral oli Cindiga olnud probleeme. Temalgi ei õnnestunud perenaisele alati meele järele olla. Cindist kõneldes kasutas Tamara mitu korda sõna „paranoiline” ja ma leidsin, et see läheb väga hästi kokku muljega, mis mulle perenaisest oli jäänud. „Õppisin teesklema ja valetama,” tunnistas sakslanna, „ainult see aitas mul teda kõige paranoilisematel hetkedel mitte ärritada.”
Ometi ei jätnud Tamara oma elu selle pärast elamata. Vabadel päevadel seikles ta rõõmsalt Las Vegases ringi, kuid ei rääkinud hiljem Cindile oma seiklustest midagi. Tänu sellele lahkusid