Miljonilinnas tuhandete majade vahele kiilutuna tundsin end erakordselt üksi. Tümitasin ennast mõttes: milleks oli mul vaja siia tulla!?
Sellal kui Cindi raamatukogus või kus tahes ära oli, mängisin lastega nende toas või klaveritoas. Lapsed tahtsid pidevalt hobust mängida. Neljakäpukil maas, lasin neil oma seljas ratsutada. Klaveritoas laulsin neile eesti lastelaule. Iseäranis meeldis Alekile ja Mikinzile „Põdra maja”, mille sõnad neile isegi aegamööda meelde jäid.
Suureks rõõmuks oli meile park koos mänguväljakuga. Seal olid ronimisredelid, liivakast, kiiged ja liumäed. Ei puudunud ka korvpalliplats ja tenniseklubi. Varju pakkuv pargikompleks asus kohe meie maja taga künka otsas, mille nõlvalt sai end toredasti alla veeretada. Parki ja elumaju eraldas raudaed ja koodiga avatav värav. Iga taimeke, puuke ja palmike oli haljasalale täpselt planeeringu järgi istutatud. Ka muru oli künkale külvatud ning kastmissüsteemid paigaldatud, sest ega muru ju kõrbekliimas looduslikul moel ei kasva. Kõnni- ja rattateed olid perfektsed, dekoratiivne kiviklibu mustritena maha laotud.
Kuigi selles maastikus polnud midagi looduse loomulikust olekust – iga sentimeeter oli lihvitud ja pügatud –, oli see siiski kaunis ja puhas puhkepaik. Omamoodi nauditav isegi: tehislik, steriilne, inimsoo vajaduste jaoks mugandatud maailm. Tollest pargist sai mu pühakoda ja pääsemine. Seal ei jälginud mind kaamerasilm ega kummitanud keelud ja käsud. Keerasin näo päikse poole, hingasin sügavalt sisse ning naeratasin taevale vastu.
Lasin ka lastel teha, mis neile vaid pähe tuli. Ronida nii kõrgele, kui nad vähegi suutsid, ja lasta alla igast mäest. Oo, nad lausa jumaldasid mind selle eest! Ema neile nii palju vabadust ei andnud. Olin teadlik, et Cindi võib meid eemalt jälgida, kardinavarjust piiluda, kuid miskipärast ei kartnud ma teda õues olles nii palju kui toas. Pealegi pakkusid puud meile varju, selle olin toaaknast vaadates kindlaks teinud.
Ilm oli talve kohta jumalik. Minule oli see suvi, sest väljas püsis keskmiselt 15 soojakraadi, päike säras iga päev ja mis kõige olulisem, ei mingit niiskust, sademeid, muda, lörtsi ega sellest põhjustatud märgi jalanõusid. Olin Las Vegase ilmast tõtt-öelda vasikavaimustuses. Kui lihtne oli lapsi riidesse panna! Botased jalga, õhuke jakk peale ja minek. Mõnikord ei saa Eestis suvelgi nii kergete riietega hakkama.
Kui ma lastega ühel päeval esimest korda ronimistorni kaasa läksin ja kõige ülemisele korrusele jõudsin, takerdus mu pilk millelegi, mida olin varem ainult telekast näinud. Silmasin kauguses sudu seest miraažina välja joonistuvat Las Vegase peatänavat ehk Stripi. Kuna ma polnud sinna veel kordagi sattunud, oligi see minu jaoks miraaž. Kuigi ainult kahekümne kilomeetri kaugusel künkast, mille otsas ma tol hetkel seisin, oli tuledes särav tänav mulle kauge ja kättesaamatu.
Olin lummatud! Käisin Stripi imetlemas iga kord, kui lastega parki mängima juhtusin. Seal ta lookles, minu Tuhkatriinu-unistus – siis võid lossi aknast kaeda, kuidas pidu särab, keeb…
SURMAORU LÄHEDAL
Summerlini linnaosa asub Las Vegase läänepoolsel küljel, Red Rocki kanjoni jalamil. Kuna peatänav asub oru põhjas, paistavad neoontuledes vilkuvad kasiinod sinna kätte, nagu oleksid nad peo peal.
Lääne poolt mäe otsa ronides seletab silm ähmaselt idapoolset linnaotsa, kuigi see on ligi kuuekümne kilomeetri kaugusel. Kujutage ette, et võiksite Räpinast Tartu poole vaadates näha nagu linnulennult kõike, mis kahe linna vahele jääb.
Las Vegas asub Mojave kõrbes, mille loodus on esmapilgul üksluine ja pruun. Lähemal vaatlemisel aga selgub, et mitmekesine ja kaunis. Taimestik koosneb enamasti iga kuju ja suurusega kaktustest, kõrbetaimedest, jukadest ning igat sorti madalatest okaspuudest ja – põõsastest. Minu vaieldamatu lemmik on Mojave kõrbes kasvav Joshua puu ehk eesti keeles lühilehine tääkliilia. Selle ülespoole ulatuvad smaragdroheliste tuttidega harud jätavad mulje, nagu oleks nad vahvad pehmed pudeliharjad. Võite siis ette kujutada, milline oli mu üllatus, kui ma läksin seda pealtnäha süütut tutikest esimest korda näpuga katsuma. Tuli välja, et see koosneb pikkadest teravatest okastest. Kuid ainult sellisena saab puu karmis kõrbekliimas ellu jääda. „Võid mind vaadata, aga mitte puutuda,” tahaks tääkliilia justkui öelda.
Joshua puud on siin looduskaitse all. Rangelt on keelatud noori taimi kojuviimise või muul eesmärgil välja juurida. Räägitakse, et puu on oma nime saanud mormoonidelt, kes kõrbes rännates avastasid, et tääkliilia meenutab väliselt Joosepit, kes põlvitades käed üles Jumala poole tõstis. Sellest ka ingliskeelne nimi Joshua tree. Tääkliilia kasvab üliaeglaselt, inimesekõrgune puu võib vabalt olla saja-aastane. Pealegi on tegu kapriisse taimega, mis kasvab vaid ühel konkreetsel kõrgusel merepinnast, 1000 meetri piiril. Kes vähegi Ameerikasse satub, sellel soovitan külastada Joshua Tree National Parki California lõunaosas, mis on pindalalt peaaegu Eestimaa-suurune.
Mojave kõrbe kutsutakse kõrgeks kõrbeks, kuna ta laiub merepinnast 600–1500 meetri kõrgusel. Mojave on neljast Põhja-Ameerika kõrbest kõige väiksem, asudes Põhja-Ameerika edelaosas Sierra Nevada mäestikus. Paradoksaalsel moel asub siinsamas ka Ameerika kõige madalam punkt, turiste ja seiklejaid ligi meelitav müstiline Surmaorg.
MUUTUSTE TUULED
Olin valges majas elades oma eneseväärikuse mõõdiku välja lülitanud. Ehitasin enda ümber mõttelise kapsli, et end häbi ja alanduse eest kaitsta.
See nähtamatu kapsel aitas mul tundeid vaos hoida. Muremõtete labürindis ekseldes ei välistanud ma aeg-ajalt sedagi, et peaksin agentuuri esindajale helistama ja end koju laskma saata. Samas kujutasin elavalt ette, kuidas ma, saba jalge vahel, tagasi Eestisse lähen, vallandades kõmulaine oma suure seikluse ebaõnnestumisest. Ei, ma pole ju nii äbarik, olen loomult läbilööja!
Vana tuttav klomp tõusis jälle kurku. Nii ma siis siplesin selles omaloodud võrgus, üks osa minust võitlusvalmis, teine täielikult alla surutud. Hulpisin edasi-tagasi segaste tunnete supis, mille olin ise endale kokku keetnud.
Ühel hommikul aga – see oli umbes paar nädalat peale mu Vegasesse saabumist – hakkasid puhuma muutuste tuuled, mis mulle uued tiivad selga kasvatasid. Uudised, mis minuni jõudsid, peletasid eemale mõtted alla anda. Cindi teatas, et nädalavahetusel saabuvad meile külalised Saksamaalt. Need on pere eelmine au pair Tamara ja tema ema Doris. Endine lapsehoidja! Püüdsin seda mitte välja näidata, aga see erutus, mis mind tabas, oli sõnulseletamatu. Lõpuks ometi! Viimaks saan küsida kelleltki taustainfot selle pealtnäha perfektse perekonna kohta.
Teise põrutava uudisena kuulsin, et kohe varsti saabub koju lugupeetud pereisa ja me lendame kõik koos nädalaks Floridasse Disney Worldi külastama. Vau! Ma ei vaevunud enam analüüsima, mis hääletooniga Cindi neid teateid mulle edastas, mina nägin vaid valgust tunneli lõpus. Vaheldus, vaheldus, vaheldus, uued olukorrad, uued kogemused… Olin elevil nagu väike laps jõuluõhtul.
Kolmandaks sain teada, et Mikinzi hakkab esmaspäevast eelkoolis käima ja ma jään Alekiga kahekesi koju. Tuli välja, et ka Alek oleks võinud kooli minna, aga kuna ta kasutas endiselt mähkmeid, ei võetud teda sel põhjusel vastu.
Olin segaduses. Nagunii ei käinud pereema tööl, veetes suurema osa päevast kodus, ja nüüd pidi üks lastest veel kooli ka minema! Aga mis saab siis, kui Alek potilkäimise ära õpib ning samuti kooli läheb? Mis roll siis minule jääb? Otsustasin küsimusi mitte esitada ja lasta asjadel minna, nagu nad lähevad.
Igatahes oli mul nüüd ometi midagi, mille nimel elada. Rutiin ja lõputud igavad õhtud väikses toapugerikus