LDL-kolesterool on halb ainult siis, kui see satub kehas valesse kohta – kui see tungib veresoonte seintesse. Ja siin näib rolli mängivat osakeste suurus. Kui me sööme väga kiireid süsivesikuid, siis hakkab maks tootma rohkesti triglütseriide. Kui VLDL-osakesed haagivad need triglütseriidid enda külge, muutuvad osakesed suuremaks. Vereringes saavad nad oma kandamist lahti ja siis tekkivad LDL-osakesed on väiksemadjatihedamad.
Need väikesed LDL-osakesed on seotud suurema südameinfarkti ohuga. Teadlased usuvad, et väiksemad osakesed jäävad kergemini veresoonte seinte külge kinni ja sellest saab alguse ateroskleroosikolle. Kinnijäänud osakesed vananevad ja hävivad, tekitades põletiku, mis viib selleni, et veresoon ummistub (lähemalt 7. peatükis).
Samal ajal kui LDL-osakesed muutuvad väiksemaks, langeb kaitsva HDL-kolesterooli sisaldus. HDL ja LDL kannavad samasugust kolesterooli, aga HDL-il on teistsugune funktsioon. Need osakesed transpordivad rasva tagasi maksa. Vereringes teevad nii VLDL kui ka LDL koostööd HDL-iga ja kandamit liigutatakse kõikide nende osakeste vahel. HDL-osakeste kõrge osakaal on veres vähemalt sama oluline kui LDL-kolesterooli madal osakaal.
Võtkem nüüd seni kirjeldatu kokku. Viimastel aastakümnetel oleme hakanud sööma rohkem lihtsaid suhkruid, nagu on glükoosi- ja fruktoosisiirupis. Lisaks sellele on meil soovitatud süüa lahjasid toiduaineid. Lahjade toiduainete õige konsistentsi tagamiseks kasutab toiduainetööstus süsivesikuid, sageli modifitseeritud tärklist. Paljud vähese rasvasisaldusega tooted, näiteks jogurt, sisaldavad samuti suhkrut. Peale selle sööme rohkem valget riisi, pastat ja valget saia. Kui me vahetame küllastunud rasva kiirete süsivesikute vastu, viib see järgmiste muutusteni:
1. Maks toodab rohkem triglütseriide ja veres tekivad suuremad VLDL-osakesed
2. Need VLDL-osakesed muunduvad väiksemateks, aga ohtlikumateks LDL-osakesteks
3. Kaitsva HDL-kolesterooli sisaldus väheneb
See halbade vererasvade kolmik – kõrge triglütseriidide ja väikeste halbade LDL-osakeste tase ning madal kaitsva HDL-kolesterooli tase – kuulub kokku. Toitumisuuringud, kus analüüsitakse vererasvu üksikasjalikumalt, tõestavad, et need käivad käsikäes. Kui ma räägin edaspidi tasakaalust väljas vererasvadest, siis pean silmas just seda kolmikut.
Kui teadlased, kes usuvad levinud teesi – et südamele on kõige ohtlikum küllastunud rasv –, on uurinud vere kolesteroolisisaldust, siis on nad märganud, et küllastunud rasva vahetamine süsivesikute vastu langetab keskmiselt kolesterooli koguhulka. Seda tõlgendavad nad hea märgina. Aga kui analüüsida eespool kirjeldatud muutust, võib näha, et kogukolesterooli alanemine toob kaasa kaks halba muudatust meie vererasvades. Osalt langeb hea HDL-kolesterooli väärtus, osalt väheneb LDL-osakeste suurus.
Kaks erinevat vererasvade mõõtmise moodust viivad seega kahe hoopis erineva järelduseni. Võiksime teha ühe võrdluse. Ütleme, et teil on kaks ämbritäit erinevaid palle. Rohelised on head ja suured punased on neutraalsed. Väikesed punased on aga väga halvad.
Keegi analüüsib ämbreid, mõõtes ainult pallide taset. See inimene leiab, et mida madalam on pallide tase ämbris, seda parem. Kui ühes ämbris on üheksa liitrit palle ja teises kaheksa, siis on tema arvates kaheksa liitriga ämber parem.
Keegi teine võtab kõik pallid välja ja sorteerib nad ära. Tema näeb, et üheksaliitrises ämbris on rohkem häid rohelisi palle ning punastest on paljud suured ja sobivad. Kaheksaliitrises ämbris on aga vähem rohelisi palle ja rohkem väikesi punaseid. Seega on kaheksaliitrises ämbris rohkem ohtlikke palle. Tema arvates on üheksaliitrine ämber parem.
Umbes niimoodi on toimunud keha rasvarakkude analüüsimine. Arstid on mõõtnud üksnes ämbrite taset, nad ei ole analüüsinud, missugused pallid ämbris on. Viimastel aastatel on nad küll hakanud analüüsima eraldi LDL-kolesterooli ja HDL-kolesterooli. Aga mis puudutab LDL-kolesterooli, on oluline vaadata ka seda, kui suurte osakestega on tegu. Infarktiohu kindlakstegemiseks ei piisa tegelikult üksnes kolesteroolitasemete mõõtmisest.
Vaadates nüüd kunagisi teadusuuringuid uuest perspektiivist, on neile lihtne hinnangut anda. Märkimisväärselt paljud teadustööd on ikka ja jälle näidanud, et lahja toidu soovitamine ei ole olnud õige. Aga neid vastuolulisi tulemusi, mis räägivad üldlevinud teesile vastu, on paljud teadlased katsunud kõrvale lükata. Üks kõnekamaid näiteid on pärit aastast 1992 ja tegu on ühe Framinghami uuringu aruandega (vt 2. peatükk), kus Ameerika teadlased analüüsisid toidu mõju vererasvadele. See näitas, et inimestel, kes sõid vähe rasva ja kolesterooli, oli veres rohkem halbu LDL-kolesterooliosakesi. Uuringu kokkuvõttes on kirjas:
„Lisaks oli küllastunud rasva ja kolesterooli vähene tarbimine olulisel määral seotud väiksemate LDL-osakestega. Seetõttu ei ole väikesed tihedad LDL-osakesed iseenesest populatsiooniuuringutes ateroskleroosi ohu kindlakstegemiseks kuigi hea indikaator.“5
Kuna teadlased on keskendunud sellele, et lahja toit on kasulik, teevad nad järelduse, et väikesed LDL-osakesed veres ei ole ilmselt infarktiohu jaoks hea mõõdik.
Aga väikesed halvad LDL-osakesed on vägagi suurel määral seotud suurema infarktiohuga. Seda näitab ka Rootsis tehtud Malmö Kost Canceri uuring. Üks John Gofmani jälgedes käinud rasvauurijatest, tunnustatud ameeriklane Ronald Krauss, aitas uuringus koostada üksikasjalikumaid vererasvade analüüse. Tulemused näitavad, et nendel inimestel, kellel on vererasvad kõige rohkem tasakaalust väljas, on infarktioht ligi kaks korda suurem.
Üsna hiljuti uuris teadlane Emily Sonestedt, missugused toitumistegurid mõjutavad halba kolmikut, ja valge suhkur oli konkurentsitult suurim riskifaktor.6
Uuring, mis näitab kõige selgemalt, et teadlased on eksiteel oma väitega, nagu oleks vererasvade seisukohalt kõige halvem just küllastunud rasv, on üks Iisraelis läbi viidud toitumisuuring, mis avaldati ajakirjas The New England Journal of Medicine (NEJM) aastal 2008. Uuring on teadusilmas väga arvestatav, sest osavõtjad sõid ühe toidukorra päevas oma töökohal. Seetõttu järgisid määratud dieeti ebatavaliselt paljud. Ka on uuring toitumisuuringu kohta võrdlemisi mahukas.
Uuringus võrdlesid teadlased traditsioonilist väikese rasvasisaldusega toitu, suure süsivesikutesisaldusega toitu ja niinimetatud Vahemere menüüd, mis on õli- ja aeglaste süsivesikute rohke.
Toidu ja vererasvade seosed, mida ma tekstis kirjeldan, on üldised, mõõdetud rühma tasemel. Aga küllap huvitavad igaüht ennekõike just tema väärtused. Kui lähete arsti juurde, peate silmas pidama neid vererasvu:
Triglütseriidid: selle vererasva näit veres peaks olema madal. Puhtaid suhkruliike süües tekib organismis rohkem triglütseriide.
HDL-kolesterool: selle vererasva näit veres peaks olema kõrge. HDL-i kogus suureneb, kui süüa vähem suhkrut ja rohkem rasva. HDL-i osakaalu saab suurendada ka liikumisega.
LDL-kolesterool: seda nimetatakse tavaliselt halvaks kolesterooliks. Need osakesed tekitavad veresoonte lupjumist. LDL-i saab analüüsida mitmel moel:
LDL-kolesterooli sisaldus: seda meie polikliinikutes enamasti mõõdetaksegi. LDL-kolesterooli koguhulka mõjutavad suuresti geenid. Taimeõlisid eelistades on üldiselt võimalik vähendada ka LDL-kolesterooli kogusisaldust.
LDL-i suurus: et teada, kui ohtlikud on teie LDL-osakesed, peaksite teadma nende suurust. Võite paluda arstil mõõta ApoB-d. See on valk, mida sisaldab LDL-osakesi ümbritsev kiht. Iga LDL-osakese peal on üks ApoB. Seetõttu saab ApoB järgi mõõta, kui palju osakesi veres on. Kui LDL-kolesterooli tase on normist kõrgem, aga ApoB väärtus samal ajal madal, on osakesed sinu veres suuremat sorti ja ohutud. Kui sul on kõrge