Haigusena oli ateroskleroos aga eriti raskesti leitav. Paljud ei märganudki probleeme enne, kui neid tabas saatuslik südameinfarkt. Ja selle heaks, kes ära ei surnud, ei saanud suurt midagi teha. Vähki sai vähemalt proovida opereerida, aga noaga veresoonte sisepinna ladestustele hästi juurde ei pääsenud. Kuidagimoodi tuli seega haigust ennetada – ainult et kuidas?
Järgmine oluline avastus pärineb Euroopast, muu hulgas Rootsist. Teadlased märkasid, et Teise maailmasõja ajal vähenes märkimisväärselt uute II tüüpi diabeeti haigestunute arv. Lisaks paistis vähem inimesi olevat kimpus südamehaigustega. See oli üllatav. Esimese maailmasõja ajal oli alatoidetud rahvastiku suremus suurenenud, sest vastupanuvõime nakkushaigustele vähenes. Ent Teise maailmasõja ajal oli vastupidi. Nakkushaigused olid palju paremini kontrolli all. Ka avaldas hea toidu puudus rahva tervisele üldiselt soodsat mõju – kui liha, mune, suhkrut, siirupit, koort, jahu ja leiba-saia sai jaopärast, tundsid inimesed end mingil põhjusel paremini.
Sõja mõju tervisele äratas ühe ameeriklasest teadlase tähelepanu. Tema nimi oli Ancel Keys ja ta töötas Minnesota ülikoolis. Euroopa fenomen oli risti vastupidine võrreldes sellega, mida ta nägi üha paremini toidetud Ameerika ärimeeste kasvava hulga juures. Neil oli tõsine oht haigestuda diabeeti ja saada südameinfarkt. Ülekaaluliste inimeste lahkamisel nägid arstid samuti seost ülekaalu astme ja veresoonte sisepinna ladestuste ulatuse vahel.
1950ndate alguses hakkas Ancel Keys otsekui puslet kokku panema. Oli ilmselge, et vere kolesteroolisisaldus on südamehaiguste seisukohalt oluline. Inimesi, kelle vere kolesteroolitase oli kõrge, eelkõige päriliku hüperkolesteroleemia põdejaid, ähvardas ka suurem südamehaiguste oht. Lisaks ilmnes nii tema kui ka teiste uuringutest, et vere kolesteroolisisaldus suurenes vanuse lisandudes, umbes samas tempos kui infarktioht.
Küll aga ei nõustunud ta John Gofmani uuringutega, mille käigus uuriti veres kolesterooli edasi kandvaid osakesi ehk lipoproteiine. Keys arvas, et piisab kolesterooli koguhulga mõõtmisest. See oli lihtsam analüüsimeetod, mida sai ulatuslikult rakendada. Verekomponentide ultratsentrifuugimine oli liiga keerukas toiming.
Jätke see meelde, sest just see on teelahe teaduslikus uurimises ja mängib olulist osa nüüdses debatis, kus seatakse vastamisi rasva kasulikkus ja süsivesikute kasulikkus. Seda mõtet arendame edasi 4. peatükis, mis räägib meie vererasvadest. Aga praegu liigume edasi mööda Ancel Keysi teed, kus kõige tähtsamat rolli mängib kolesterooli koguhulk veres.
Ancel Keys uuris lähemalt toidu osa vere kolesteroolitasemes. Ta kahtles, kas ikka on tähtis, kui palju kolesterooli inimene sööb. Kui teadlased olid küülikutel ateroskleroosi kunstlikult esile kutsunud, kasutasid nad selliseid kolesteroolikoguseid, mis olid kilogrammides kehakaalu kohta ligikaudu 15 korda suuremad, kui inimene saab normaalselt toiduga. Lisaks, nentis Ancel Keys, toodab maks iga päev 10–20 korda rohkem kolesterooli, kui leidub ööpäevas vajalikus toidukoguses.
Küll aga võib toit mõju avaldada muul moel. Ancel Keys leidis, et määrav on rasva kogus. Ta tegi eksperimente muu hulgas läheduses asunud vaimuhaigla skisofreeniahaigete patsientidega. Ta varieeris nende hoolikalt kontrollitud toiduportsudes kolesterooli, taimse rasva ja loomse rasva kogust. Järeldus oli, et rasva – nii taimse kui ka loomse – hulk toidus mängis vere kolesteroolitaseme juures suurt rolli. Madala rasvasisaldusega toit peaks seega ateroskleroosi eest kaitsma, nentis Keys.
Olulise mosaiigikillu leidis Keys ühelt toitumiskonverentsilt Roomas aastal 1951. Tema kodumaal sagenesid südameinfarkti esinemise juhud, aga kui ta arutas toitumise tähtsust ühe Napoli professoriga, siis teatas too tema üllatuseks, et Napoli elanikel ei ole südame pärgarteritega probleeme.
Tol ajal oli Ancel Keys Oxfordi ülikoolis külalisprofessor. Ta lõdises kehvalt köetud inglise hoonetes ja oli tüdinud sõjajärgsetest toidunormidest. Seetõttu otsustaski ta sõita koos naisega märksa soojemasse Napolisse ja kontrollida, kas linna elanikel on tõepoolest tervemad südamed.
Ilmnes, et väide vastas osaliselt tõele. Erandiks oli rahvastiku jõukam osa, kes sai endale lubada rikkalikumat toidulauda. Ancel Keysi keemikust naine Margaret Keys mõõtis õige suure hulga inimeste kolesteroolitaset. Üldiselt oli see madal, aga linna Rotary klubi heas toitumuses liikmetel märksa kõrgem.
Ancel Keys pidi Madridis ettekande pidama ja kasutas juhust, et uurida, kas sarnaseid seoseid on ka Hispaanias. Ja oligi. Uuringud laienesid ning ta võrdles eri riikide ja eri ühiskonnaklasside inimesi. Ta uuris kontoritöötajaid, tuletõrjujaid, rasket füüsilist tööd tegevaid inimesi. Ta uuris Londoni ja Bologna inimesi. Ja Lundi arsti Haqvin Malmrosi kaasabil sai ta muu hulgas teada ka Malmö eri ühiskonnagruppide kolesteroolitasemed.
Välja joonistus muster. Eri riikides elavate inimeste vere kolesteroolisisalduse juures näis mängivat olulist rolli söödud rasva kogus. Noores eas olid tasemed üsna ühesugused. Aga mida vanemaks inimesed said, seda suuremaks muutusid erinevused. Kõige madalam oli tase Napoli ja Madridi vaesematel inimestel, kes sõid terve elu üsna vähe rasva. Bologna politseinikel, kes sõid rohkem rasva, oli tase pisut kõrgem, samas kui Minnesota ja Rootsi elanikel, kes sõid rasva kõige rohkem, oli tase kõige kõrgem. Rootsis tuli toona ligi 40 protsenti toidukaloritest rasvast. Teised uuringud näitasid samal ajal, et näiteks bantu rahvastel, kes sõid ainult 10–20 protsenti rasva, oli kolesteroolitase madal.
Kolesteroolitase oli korrelatsioonis ka südameinfarkti esinemissagedusega. Mosaiigikillud hakkasid asetuma oma kohtadele. Aga mõned tükid olid siiski veel laual laiali. Ancel Keys märkas, et palju alkoholi tarvitavatel inimestel oli sageli madal kolesteroolitase, samal ajal kui neil oli suurem oht saada südameinfarkti. Lisaks paistis peaaegu süsivesikutevaba, aga äärmuslikult rasvast toitu söövate inimeste kolesteroolitase olevat madalam. „Sellel kunstlikul eksperimendil ei paista aga loomulike tingimuste puhul tähtsust olevat,“ nentis Keys.
Ancel Keys kirjutas samuti, et teadmised meeste kohta on märksa põhjalikumad kui naiste kohta. Ent kuna meestel oli palju suurem oht saada noorena südameinfarkt, oli meeste uurimine olulisem.
Kahtlus, et elu jooksul söödava toidu rasvasisaldus suurendab infarktiohtu, viis selleni, et 1958. aastal käivitas Ancel Keys ülemaailmse uuringu, mis on teadusilmas tuntud nime all „Seven Countries Study“. Ta valis seitse riiki, mille elanikud sõid eri hulgal rasva, alates jaapanlaste eriti rasvavaesest toidust kuni Soome väga rasvarikka toiduni. Nende vahele jäid USA, Holland, endine Jugoslaavia, Itaalia ja Kreeka. Igas riigis jälgis ta mitut alarühma, kõik osalejad olid mehed. Nad pidid andma vereproove kolesteroolisisalduse määramiseks ja täitma ankeete oma toitumise kohta. Seejärel jäi üle ainult oodata ja vaadata, kui mitu inimest igast rühmast suri südamevaevustesse.
Samal ajal jätkas Ancel Keys maailmas ringisõitmist. Muu hulgas uuris ta mitut jaapanlaste rühma – neid, kes elasid kodumaal ja neid, kes olid kolinud Hawaiile või Los Angelesse. Jälle sama muster: jaapanlastel, kes olid kolinud teistesse riikidesse ja muutnud menüüd, mõõdeti kõrgem kolesteroolitase.
Nüüd võttis organisatsioon The American Heart Association Ancel Keysi kuulda ja ta sattus ajalehe Time esikaanele pealkirja all „Diet and Health“ („Dieet ja tervis“). Paljud suhtusid tema sõnumisse endiselt kõhklusega, aga juulis 1961 saabus oluline pööre. Siis avaldati ühe teise teadusliku uuringu esimesed tulemused ehk kokkuvõte Framinghami südameuuringust, mis oli läbi viidud Ameerikas Massachusettsis Framinghami linnas.
Teadlased olid kuue aasta jooksul jälginud 28 000 linnaelanikku. Nad mõõtsid vererõhku, kolesteroolisisaldust ja kaalu ning kaardistasid suitsetamisharjumusi, diabeeti ja perekonnas esinenud haigusi. Tulemused viitasid üheselt sellele, et Ancel Keysil võis olla õigus. Suur kolesteroolisisaldus oli seotud rohkem kui kolm korda suurema südame-veresoonkonnahaiguste ohuga meeste ja 1,6 korda