Süsteem. Mairi Laurik

kartnud, kuid Reinita – Reinita ainult vaatas teda hetke suurte silmadega ja hakkas siis ulguma.

      Vahet pole, kui palju Kaur ka ei mõelnud, ikka jäi tabamatuks, kas tüdruk ütleb talle „ei“ või „jaa“ või kas ta üldse midagi asjalikku lausub. Reinita jäi vaikseks, kuid Kaur ei julgenud veel liigutada. Tüdruk magab? Ei, kindlasti mitte, andsid tüdruku liigutused teada.

      „Meil on viimane aasta koolis,“ alustas Kaur viimaks vaikust lõhkudes tasasel häälel. „Kui sa arvad, et ma liiga kaugele astusin, siis … Siis ma valin Tiibeti oma õpingute kohaks.“

      „Kui me just metsikuteks ei hakka,“ ümises Reinita vaikselt ja ajas end sirgu. Tüdruku silmad olid nüüd taas selged, ehk veidi punakamad kui tavaliselt, kuid seda enam lõi välja iiriste õrn roheline toon.

      „Hmm …“ muigas Kaur, kuid enne kui ta jätkata jõudis, peatas teda Reinita käsi …

      „Ja see on hea, et ma sulle meeldin,“ naeratas tüdruk. „Sa läheksid mu kõrval muidu metsikuna hullemaks hulluks, kui metsikud niigi on.“ Ta vaikis hetke, lasi pea veidi viltu ja kirtsutas nina. „Sest mina olen sinust vist kõrvuni sees.“

      „See seletab sinu ootamatut ulgumist nagu naksti,“ ei saanud Kaur irooniat endale hoida. Veel hetk tagasi oli tüdruk täiesti jaburalt reageerinud ja juba rääkis ta pikaajalisest armastusest. See ei kõlanud loogiliselt.

      „Ulgusin sellepärast, et …“ alustas Reinita trotslikult, kui hammustas siis huulde. „Ei, see ei ole tegelikult oluline,“ raputas ta viimaks pead.

      „Sa teed kõike tagurpidi, jah? Veel eile ei vältinud me otseseid küsimusi, kuid täna, mil me peaksime teooria kohaselt veel lähedasemad olema, on järsku olemas teemad, millest sa ei räägi.“

      „Kui sa …“ alustas Reinita, käsi ümber Kauri kaela lükates. „Ah, ei! Unusta see ära. Lihtsalt, Kertey sai mulle teravamalt pihta, kui ma arvasin.“

      „Kaitstud jõeala lõpp. Palun pöörake ringi ning sõitke tagasi linna poole,“ undas hääl paadi kontrollpaneelist.

      „Tõehetk!“ hüüatas Reinita ja otsis oma märkmiku välja. Kaur järgis tüdruku eeskuju ning koos vajutasid nad tulemustele.

      „Vau!“ hüüatas Kaur oma tulemust nähes.

      „Näita!“ teatas Reinita sama suure elevusega. „Vahetame märkmikud?“

      Kaur noogutas ja andis uhkelt oma 795,8-punktise tulemuse Reinitale. Täiesti oodatult oli ta saanud maksimumpunktid kõikides matemaatilistes teemades ning ühiskonda ja Süsteemi puudutavates küsimustes, kuid keeles oli siiski midagi kahetimõistetavaks jäänud. Ilmselt oli ajakoefitsient punkte maha arvutama hakanud. Lõppude lõpuks oli test üles ehitatud nii, et maksimumi, 800 punkti, polnud võimalik saada. Läbi ajaloo oli vaid kolm tulemust olnud üle 796 punkti ning neist viimase omanik suri juba 200 aastat tagasi.

      „796,3!“ hüüatas ta Reinita tulemust nähes. „Keel ja kultuur maksimum, matemaatilised teemad samuti, aga ühiskond!“ raputas ta pead. „No kuidas sa ei suutnud oma Valge Väljaku vanavanemaid ja äärelinna vanemaid ära kasutada ja Süsteemi juures terve punkti ajale kaotasid?“

      „Hei! Ära narri mind! Ja kuidas sina said nii rumal olla, et ühele suvalisele äärelinna mutandile alla jäid?“

      „Ära kasuta seda sõna,“ peatas Kaur tüdruku natuke liiga käskivalt. „Kas ma peaksin sellest järeldama, et ma olen armunud … Kellesse?“