Tuhande aasta eest juhtus halvim, mis juhtuda sai. Kellegi õel fantaasia pani järjepanu lõhkema reaktoreid, mida inimesed elektri saamiseks kasutasid. Emake Maa mäletas veel selgesti valu, kui suured linnad kiiritusse surema hakkasid. Inimesed kustusid, loomad hääbusid, pisemad neist muteerusid omasoodu, loodus sai pikkadeks aegadeks rikutud.
Tema ise võpatas, kui märkas alanud laastetööd. Ta võpatas ning palju aastaid hiljem pidas ta end süüdlaseks suurimas hävingus – kõik, mis orbiidile kaitseks oli saadetud, sadas alla; kõik, mis seal sidekanaleid suunas, pudenes maha, muutis kurssi, põrkus millegagi kokku või plahvatas sootuks. Emake kartis, et tema võpatus oli laastetöö valla päästnud, mitte paar mõtlematut nupuvajutust siin, maa peal. Ta polnud tänaseni kindel oma süüs ega süütuses. Seejärel lõõmasid tuled ja mürgid. Ootamatu kaose keskel lendasid pommid igas suunas, kõik paistsid olevat terve inimkonna vaenlased. Linnad hukkusid joogivee saaste tõttu, riigid hävinesid plahvatuste ja kiirituse tagajärjel ja need, kes ellu jäid, haarasid sageli püssid ning lasid üksteist ise maha.
Vähe, väga vähe oli inimesi veel elus. Veelgi vähem oli imetajaid teistest liikidest. Suursugused karud ja lõvid ja hülged – läinud, lootusetult hukkunud, päästmatult kadunud. Liigid, kes suutsid end kuidagi säilitada nende keeruliste aegade vältel, muutusid teiseks, toitusid teisiti, jäid ellu vaid saatuse kiuste.
Emake Maa ei saanud end tänaseni süüta tunda, kuid tol korral tabas teda valu, mille sarnast ta ei teadnud. Ta vappus agoonias, tema hing ja pind lõhenesid ühtlases rütmis laamade vahel. Viha ja valu tema südames purskas pinnale tulemäed, keetis allikate vee, lasi järvi happeliseks muutuda. Ometi – tema valu see ei vähendanud. Ühel hetkel sai valust piir, millest edasi polnud tahtmist reageerida.
Ja siis ta nuttis, nuttis sadu aastaid, enne kui taas taeva viisakalt selgeks lasi muutuda. Tema pind oli armistunud, loomad ja linnud muutunud teiseks, hoopis ägedamaks ja võitluslikumaks, ning inimesed – inimesed suutsid iseendi ning emakese hoolimatuse kiuste siiski ellu jääda.
Ta naeratas. Need lapsed võisid olla ju rumalad ja kohati saamatud, kuid siiski visad ja vastupidavad, elu püüdvad ja soojusele naeratavad – tema lapsed!
Reinita
Suvi möödus töiselt ja viimane gümnaasiumiaasta algas uurimistöö viimistlemise paanikaga. Reinita pingutas hammaste krigina saatel töö kallal ning kui see kord esitatud ja ettekantud sai, oli aeg tasemeeksamiks valmistuda. Tüdruk ei mõistnud küll oma klassikaaslaste paanikat, kuid kuna keegi neist ei tahtnud suhtlemisele aega raisata, tuli tal päevi üksi sisustada. Peamiselt määras gümnaasiumi viimases klassis tehtav tasemeeksam vaid kahte asja. Neist esimest – kas sa oled vaimselt piisavalt võimekas ülikooli õpingutega toime tulemiseks – Reinita ei kartnud. Teine põhjus üldiseks paanikaks aga jättis teda hoopis külmaks. Üle maailma võisid kakskümmend parima tulemuse saajat olla kindlad, et nad Valge Väljaku huviorbiiti satuvad.
Õppida? Või lugeda juturaamatuid? Ta kehitas õlgu ja luges suurema osa õppimiseks jäetud nädalatest raamatukogus leiduvaid krimkasid, kuid iga uut tellimust esitades tundis ta hinges valusat torget – kord oli tal õnnestunud pääseda millegi keelatu ja igatsetu juurde.
Koolilõpu test polnud kuigi keeruline ning nüüd, mil test tehtud ja uurimistöö unustatud, oli taas aega suhelda. Veel paar viimast kuud tuli kohustuslikus korras iga päev koolimaja vahet käia, kuigi ükski õpetaja neid millegi uue õpetamisega liigselt ei piinanud. Pigem korraldati lauamänguvõistlusi, jalutati pargis või lobiseti tundides sellest, mida keegi edasise eluga teha kavatseb.
Reinita pööras parajasti märkmikus puhta lehe ja püüdis välja mõelda head sõnastust, kui Kertey ta pingi kõrval seisatas. Kui palju taolisi demonstratiivseid seisatamisi oli sel talvel olnud? Mingi ime läbi oli Kerteyl õnnestunud meelitada Kaur talle matemaatikat õpetama ning loomulikult ei jätnud tüdruk midagi juhuse hooleks. Tõele au andes pidi Reinita tunnistama, et see oli üks neist põhjustest, miks ta viimaks koolilõpu testi lausa ootas – testi saabumisega kadusid kõik põhjused selle tüdrukuga lähemalt suhtlemiseks. Kaks nädalat oligi rahu ja vaikust, kuid siin ta nüüd jälle oli!
„Sa ei loegi oma politseiniku lugusid?“ pilkas saabuja.
Reinita pühkis instinktiivselt märkmiku pinna tuhmiks ja muigas samal hetkel oma teguviisi üle – Kertey oleks võinud puhast lehte vaadata, palju tahab. Seal polnud ju veel ainsatki tähte peal.
„Mis sind siia toob?“ küsis ta jahedal toonil. Oli hetki, mil Reinita oleks soovinud sellele ussitajale lihtsalt vastu vahtimist anda ning käesolev paistis olevat üks neist.
„Ega ma sinuga tahtnudki rääkida,“ turtsatas Kertey ja pöördus pingi võrra ettepoole. „Kaur, mis sa arvad, kui läheks homme kinno? Ma sain tollele esilinastusele kaks piletit.“
Reinita muigas – Kertey üritas ikka veel Kaurile külje alla pugeda. Otsustagu Kaur juba viimaks ära, mida Kerteyga peale hakata! Aga ei! Too ei paistnud arugi saavat, et talle läheneda üritatakse. Ega nad keskkoolis kohe abielluma pea hakkama. Reinita turtsatas – Kaur oli Valge Väljaku usku ning vaevalt Väljak Kertey sarnast ussi poisi kõrval näeb. Teisalt oleks ju olnud täitsa meeldivaks vahelduseks, kui Kaur Kertey „võludega“ kaasa läheks – siis jätaks ehk tüdruk Reinita ahistamise. Vähemalt poleks Kerteyl siis enam mingit nähtavat põhjust tema vihkamiseks.
Ta avas taas märkmiku ning jätkas raamatulugemist kohast, kus see hommikul enne kooli pooleli oli jäänud. Kui kord juba olla klassi erak, siis jäägu neile usk tema pidevasse raamatulugemisse ka pärast tasemetesti.
„Homsele esilinastusele!?“ kuulis Reinita poisi hämmeldust. „Kuidas sul see õnnestus? Ma püüdsin kolm nädalat neid pileteid saada, kuid absoluutselt asjatult.“
„Sa siis tuled?“ uuris Kertey. „Ja me saaksime jätkata sealt, kus eile pargis pooleli jäime,“ jätkas mesimagusaks vormitud hääl.
„Loomulikult!“ kõlas liigagi optimistlik vastus. Reinita tõstis hetkeks pilgu raamatust. Kertey sõrmed jalutasid väljakutsuvalt Kauri käeseljal ning selle asemel, et kätt ära tõmmata, tundus Kauri selg naeratavat.
Eile pargis, eile pargis, kumises Reinita peas. Eile olid nad pargis puulehti uurimas käinud ning Kertey töötas tol korral Kauriga paaris. Pildid liikusid silme eest läbi: nõjatudes peetud vestlus siin, naeratus seal ning järsku puges Reinita hinge kahtlus – Kaur oligi otsustanud Kerteyga semmida?
Sõnad Reinita ees oleval märkelehel tegid ringe, muutusid mõistmatuks ja hägusaks. Miski nähtamatu tõmbus ta kõhus kokku, luues uue ja tundmatu valu. Reinita raputas pead. Ei! Nad on sõbrad ja kui Kaur on Kerteyst huvitatud, siis nii see peabki olema. Ära iial ole oma sõprade õnne ees, parafraseeris ta oma isa mõtet. Tõsi, isa ütleks: „Sa ei saa seista kellegi õnne ees ja kui üritad, siis ole valmis murtud roieteks ja igaveseks põlguseks – saatuse kättemaks on veremaitseline ja sinine.“ Reinita muigas. Iga kord, kui ta oli mõne pahandusega hakkama saanud või mõnda õnnetusse sattunud ning ema poolahastaval, pooleldi teatraalsel toonil palus isal oma „mehe sõna“ öelda, astus isa Reinita ette või istus tütre kõrvale ja manades ette oma olen-kuri-koletis tüüpi multifilmi näo, kõmises vaikse kõuerullina veremaitselisest ja sinisest saatuse kättemaksust.
Kauri tulevik seotakse Valgelt Väljakult, nentis Reinita endamisi. Sel moel saaks Kertey endale mille? Kiire tiivaripsutuse paariks aastaks? Reinita neelatas. Ta teadis, et vahel harva võttis Väljak oma hoole alla ka neid, kes juba varem semmisid, ning andis neile hoolimata varasemast korraldusest siiski õiguse olla koos kurameerimisprogrammis, koos uuesti alustada ning viimaks maanduda kuhugi Jõe lähedale. Kord või paar saja aasta jooksul tuli neid hetki ette. Ja ta lootis – ootamatult ta siiski lootis!
Reinita kiikas korraks Kauri selga, haaras märkmiku ja ruttas klassist välja. Persse see viimane tund! Valus oli! Miks kiirituse päralt oli tal valus? Teravalt õhku ahmides lendas ta kodu poole, püüdes meenutada veel neid üksikuid luuleridu,