Mike töötas reklaamijuhina keskmise suurusega hea mainega firmas, millel oli korralik väärtpaberiportfell. Ta oli nutikas ja atraktiivne, igati usaldusväärne ja andekas, aga oma elu teatud küljed hoidis ta kiivalt vaid endale, jäädes nende suhtes äärmiselt kinniseks. Ta nautis omaenda seltskonda ja kuigi ta silmanähtavalt nautis ka Charlotte’i, jäi naine mõnikord kahtlema, kas mees on ikka sajaprotsendiliselt pühendunud temale või hoopis oma tööle Londonile. Charlotte pöördus tagasi tulevikumõtete juurde. Siit maalt ei tulnud kõne allagi igapäevane tööle ja töölt tagasi sõit, sest see paik oli tema arvates lihtsalt liiga kaugel. Aga kui kord tulevad lapsed, oleks ülimalt kena, kui saaks veeta vähemalt osa nädalast maal. Abikaasa linnas, naine maal. See on, nagu ta teadis, katastroofi retsept. Aga aed, kohalik mängurühm, head koolid. Tasuks kaaluda. Sellise elustiili olid valinud mõned ta sõbrad, ent ta pidi tunnistama, et tema kahtles.
Ta tippis kikivarvul ruumis domineeriva koguka kummuti juurde, mis kõikus ebakindlalt konarlikel põrandalaudadel, ja tõmbas lahti ülemise sahtli. Üllatus! See oli pilgeni täis tolmuseid raamatuid. Evie Lucase surmast oli möödunud aastaid, ent maja on ikka veel tema kraami täis nagu mingi neetud pühamu. Noh, nüüd on vähemalt lahendus. Ta manas silme ette põgusa kohtumise külavaheteel Mike’i pärastlõunase külalisega − pikka kasvu sale naine kergelt kahkja jume ja tumedate sirgete juustega… küllaltki meeldivad näojooned, suured silmad – Charlotte pani alati tähele teiste naiste silmi −, isegi ilus, aga kindlasti mitte Mike’i tüüp. Miks mitte lasta temal kogu see lagamik ära sorteerida?
Kui tema ja Mike esimest korda kohtusid ja ta teada sai, et mehel oli kuulus vanaema, kelle maal ripub Tate’i galeriis, oli Charlotte põnevusega ette kujutanud eramut, mis on täis miljonite väärtuses maale. Kui ta seda süütult mainis ka Mike’ile, möirgas mees naerda. „Kui see tõsi oleks, oleksin ma rikas mees. Kahjuks pole aga maale alles. Jumal teab, kuhu nad jäid. Kahtlustan, et Evie müüs mõned neist ära. Ta võis vanas eas olla kitsikuses. Seda juhtub tihti, eks ole? Kunstnikud on oma elu ajal vaesed; alles hiljem läheb nende kraam hinda. Ja kui aus olla, ei usu ma, et ta on olnud kunagi väga populaarne maalikunstnik. Maalid, mis olid siin majas, jäid mu nõole.”
Charlotte kõndis toas ringi ja sõrmitses sisustust, võttis kätte nipsasjakesi, neid meelevaldselt ümber paigutades, seejuures väga hästi teades, et kui Dolly järgmine kord tuleb, paneb ta need esialgsesse asendisse tagasi – täpselt nii, nagu Evie aastate eest oli jätnud. Neetud Evie! See võinuks olla nii ilus majake, kui ta õel mõjuvõim siin kõige kohal ei ripuks. Ideaalne oleks, kui nad saaksid kogu kraami välja aeda viia ja ära põletada. Mike ei nõustuks sellega ealeski.
Ta uuris mitmeid mööblitükke. Võib-olla õnnestuks tal veenda Mike’i viima kogu kraam ateljeesse, et nad saaksid koos valides asemele osta mõned tõeliselt ilusad ja moodsad esemed ning tuua niimoodi ruumidesse uut tunnetust. See olekski algus. Kes teab? Võib-olla sellest piisaks. Mike hakkaks pidama siinset pigem nende kui Evie omaks. Charlotte naeratas. Võib-olla oleks aeg hakata tegema vihjeid, et tolmunud kardinakangas ja kulunud vaibad ei ole just see, millest nemad tahaksid oma kooselu alustada.
„Mike!” hüüatas ta korraga. „Mike, mul on üks idee.” Ta läks vannituppa ja istus vana pragunenud vanni ümarale servale. Korraks vilksas tal peast läbi mõte uurida vanni emailkatte uuendamise võimalusi; ta kummardus Mike’i laupa suudlema, kui mees selitas vees, põlved peaaegu lõua all ja silmad suletud.
„Mul on suurepärane idee. Miks me ei võiks siin pisut korda luua? Ma aitan sind. Käiksime kogu maja läbi ja viiksime Evie kraami ateljeesse. Siis saaksid selle lesest naise seal sorteerima panna. See annab talle võimaluse näha kõike, mida ta tahab, ja sulle ruumi, mida võid päris omaks nimetada. See on ju nii väike maja!”
Ta jäi vait ja hoidis hinge kinni, vedades sõrmega läbi vahuse vannivee. Siis aga, kui vaikus muutus talumatuks, kummardus ta, et suudelda meest otse suule. Naerma puhkedes haaras Mike temast kinni ja tõmbas ta vanni enda peale, loksutades terve põranda vett täis.
Alles tükk aega hiljem, kui nad lamasid riieteta voodil, jälgides, kuidas õhtuvalgus aegamisi kustub, vastas Mike Charlotte’i küsimusele.
„Tead, see võiks olla hea idee. Ka mina tunnen siin olles Evie võimu enda üle. See on ikka veel paljuski tema maja,” lausus ta mõtlikult. „Ateljee võiks jääda tema päralt. See oleks õiglane. Aga sul on õigus. Ta uputab mu siin ära. Võiksin helistada järgmisel nädalalõpul Lucy Standishile ja öelda talle, et ta võib alustada niipea, kui ta saab. Kui ta on siin nädala sees ja meie oleme linnas, ei pruugi me teda üldse näha ega üksteisele närvidele käia.”
Alles hiljem hakkas ta mõtlema, mida arvaks Dolly Davis sellisest plaanist.
Vaenlase lennukid olid rünnanud koidust alates. Kui Ralphi eskadrill löödi juba kolmas kord järjestikku segamini, tundis ta, kuidas pea tuikab pingest. Kõhus pitsitas nagu alati, kui oli tegemist lausa tapva kokteiliga, mis koosnes erutusest, adrenaliinivoost ja headest vanamoodsatest närvidest. Maapealne meeskond oli lennukid rekordajaga ette valmistanud, kontrollides kahjustusi, täiendades kütuse- ja laskemoonavaru, käivitades mootoreid väljalennuks. Tema oma mehaanik ja tehnik olid kohal; need olid mehed, kes hoidsid ta Spitfire’i käigus. Ta tundis ära nende naeratuse ja selle, kuidas nad pöidla püsti tõstsid. Temal polnud siis enam muud teha kui haarata kollane täispuhutav päästevest ja kiiver, hüpata üles tiivale, libistada end istmele, kinnitada rihmad ja tõmmata kangi, et siis kiiresti üksteise järel end ruleerimisrajalt lahti rebida, tuul tiibadesse saada ja üle lennuvälja üles taevasse müristada. Ta nautis seda hetke, kui tundis juhtkangi käes, nautis joovastavat rõõmu, lennates sellel väikesel kiirel üheistmelisel hävitajal ja kuuldes võimsa Rolls Royce Merlini mootori kurgumöiret. Nagu alati, tundis ta äkilist paisuvat rõõmupuhangut, kui rattad liigendusid kenasti oma kohale ja lukustusid, ning erutust, kui lennukid üksteise järel kiiresti õhku tõusid ja kadusid.
Ta kuulis eskadrilli ülema häält kõrvus ragisemas: „Eskadrill õhus.”
Keskendudes oma koha hoidmisele, parandas ta aeg-ajalt positsiooni ja siis lõdvaks lastes lubas endale tunda rõõmu nii oma osavusest kui ka lennukist endast. Veel üks ragin raadiost ja seekord oli see kontroll. „Üle saja viiekümne pluss bandiidid, kes lähenevad kaheteistkümne „ingli” kõrgusel suunaga üks kakskümmend. Lõpp.”
Inglid. Ralph naeratas mornilt. Iga tuhande jala kohta „ingel”. Kes selle küll välja mõtles? Ta lootis, et tema seda ühel päeval avastama ei pea. Ta tundis, et kõht tõmbub krampi. Kõrgemale, ikka kõrgemale. Oli aeg hapnik appi võtta. Ta nägi neid nüüd enda ees – järjest suuremaks muutuv mustade täppide pilv, ridade viisi, hävitajad eskortimas pommitajate formeeringut. Enamasti Dornier’ pommitajad koos Messerschmittidega, kui silma järgi otsustada, ja siin on tema, üks kaheteistkümne lennukiga eskadrillist. Aga nad saavad hakkama. Nendega ühinevad eskadrillid teistelt lennuväljadelt ja nad ajavad need lurjused minema.
Seda nad teevad.
Hakkas külm, kuid ta säilitas jäise rahu.
Ja siis olid nad vaenlaste seas.
„Lahku minna! Lahku minna!” Karjudes esitatud korraldus tuli raadiost. Kellelegi neist poleks vaja olnud seda öelda. Unustage see hoolikas formeering. Nüüdsest peale oli iga mees ise otsustaja. Pöial päästikul, kihutas Ralph jälitama vaenlase lennukit, vaid oma eesmärk silme ees, kui ta tungis läbi sadade kiirustavate, jälitavate, pidevalt tõusvate ja laskuvate lennukite, vaadates ettepoole, vasakule, paremale, üles, alla, taha.
Kaugel all taluõuel jättis Rachel Lucas pesupulkade kinnitamise nöörile ja jäi vaatama üles kõrgusse. Ta kuulis, kuidas pommid plahvatasid Southamptoni kandis ja õhutõrjekahurid vastasid maa pealt. Taevast uurides kostis ta kõrvu lennukimootorite undamine ja automaatide popsuv tärin. Ta nägi trasseerkuule vihisemas üle taeva ja suitsupahvakuid järgnemas. Seal ülal surid mehed. Enamik neist veel noored poisid. Ta nägi, kuidas üks lennuk eraldus möllust, suitsusaba järel, ja kaotanud juhitavuse, langes püstloodis alla. Kas oli see üks meie omadest või nendest? Liiga kaugel, et ära tunda. Ükskõik kumma kustuva elu eest luges ta väikese palve, kui