Nad olid veel mitu minutit rääkinud, enne kui proua Davis oli viimaks nõustunud lubama tal külastada ateljeed eeloleva reede pärastlõunal. „Ainult kiire pilk, saate ju aru,” oli ta hoiatanud, kui nad lõpetasid. Ma ei taha, et härra Michael ärrituks.”
Tuli välja, et härra Michael kasutas seda paika ainult nädalalõppudel. Ta elas ja töötas Londonis ja oleks pidanud sinna tagasi minema, aga ometi seisis ta nüüd siin Lucy ees ja kõik märgid näitasid, et kui ta just polnud ärritatud, siis oli ta vähemalt nördinud ja leppimatu.
Lucy taipas äkki, et mees ootab mingit selgitust. See võib olla viimane võimalus. Teiselt poolt aga ei tahaks ta õhutada tema vastupanu ega ka proua Davist hätta jätta. Soovides aega võita, sirutas ta välja käe. „Tervist. Olen Lucy Standish.” Pisut hämmastunult kõhkles mees hetke, enne kui võttis ta käe vastu ja surus seda. „Michael Marston,” ütles ta tõsiselt. Käepigistus oli tugev, ent ta ei naeratanud, vaid jäi jälle ootama.
Lucy soovis äkki, et ta oleks võinud kodust lahkudes pöörata natuke rohkem tähelepanu välimusele. Nagu tavaliselt, olid tal juuksed taha kammitud ja kummiribaga veidi hooletult hobusesabaks kinnitatud, ka oli ta meikimata ning seljas olid tal vaid teksased ja särkpluus. Ta ohkas vaevu kuuldavalt. „Olgu pealegi, ma loobun. Andke andeks. Ma ei taha, et teie majapidajannal oleks pahandusi. See kõik on minu süü. Kuidagi õnnestus mul teda veenda, et ta laseks mul heita pilgu Evelyni, see tähendab teie vanaema ateljeesse. Uurin tema tööd ja mulle tähendaks see väga palju. Tema, see tähendab teie majapidajanna, selgitas mulle, et ateljee on avalikkusele suletud, ja ma saan sellest täiesti aru. Ma tõesti palun südamest vabandust.” Lucy vadistas tüütult edasi ja taipas seda ka ise. Pead vangutades pöördus ta minekule. „Vabandage. Lähen nüüd. Muidugi lähen. Palun ärge temaga pahandage. Ta on nii uhke Evelyni üle ja ta sai täiesti aru, mida mina tunnen. Ma ei mõelnudki sisse tungida.”
„Pidage kinni.”
Michael Marston oli Lucy ahastava monoloogi ajal käed ristanud. Ta vangutas aegamisi pead. „Kas lasete kunagi ka kellelgi teisel sõnakese vahele öelda? Pole ime, et Dollyle augu pähe rääkisite.”
Lucy hammustas huulde. „Palun vabandust.” See mees kohtles teda nagu väikest last.
„Jätke see vabandamine.” Viimaks ometi ta naeratas. See valgustas ta nägu, ent reetis ka kurnatust. „Olen veendunud, et just seekord võiksin teha erandi ja lubada teil sisse astuda, kui te juba selle tee olete ette võtnud. Ma ei arvanud, et ma täna õhtupoolikul siin viibin ja seda ilmselt ei arvanud ka Dolly. Pole ime, et ta oli nii tõrges lahkuma ega tahtnud saada vaba aega.” Ta astus tagasi ja viipas Lucyle, et naine järgneks talle hämarasse esikusse. „Palun tulge mulle järele. Kuidas te ütlesite, mis teie nimi oligi?”
Uuesti oma nime korranud, järgnes Lucy talle pikka, madala laega elutuppa. Nii eespool kui ka tagaseinas olid aknad avatud aeda ning kogu ruum lõhnas värskelt niidetud rohu ja rooside järele. Lucy vaatas vaimustunult ringi. „Kui armas.”
„Tõepoolest. Evelyn jumaldas seda paika. Teda ei olnud enam võimalik veenda elukohta vahetama, kui ta kord juba oli Rosebanki maja leidnud.”
„Ta maalis ju ka seda ruumi, eks? Taustaks paarile väga heale portreele.”
Mees noogutas. „Ja sai selle eest kriitikute käest nahutada. Olevat liiga magusad šokolaadikarbi pildid nagu ka mõned ta sõjaaegsed maalid, aga teie vahest ehk teate, et tegelikult ei olnud see sugugi tema stiil.” Ta läks lahtise kamina kummalegi poole asetatud tugitooli ja diivani vahelt läbi ning suundus klaasuste poole, mis viisid välja aeda. Lucy heitis pilgu kaminakoldesse. See oli tühi, kui mitte arvestada kuivatatud õitest lilleseadet.
Mees juhtis ta välja ja sealt edasi paari kitsa sammaldunud trepiastme kaudu ülemisse aeda hoone poole, mida Lucy oligi pidanud ateljeeks. Ühekordse ehitise puitsõrestiku vahesid täitsid tumepunased telliskivid; kõrge ja järsu kaldega viilkatust katsid kivid nagu peamajagi, aga siin olid põhjapoolsel kaldel leidnud koha katuseaknad, mis tõid lisa suurtest akendest sisse voogavale valgusele. Seinu katsid rippuba ja roniroosid.
Michael Marston kobas taskus, tõi nähtavale võtmehoidja ja pistis ühe võtmetest lukuauku. Ta astus kõrvale, viibates Lucyle, et too läheks ees. Lucy astus põksuva südamega üle läve, unustades mehe otsekohe, ja asus hoolikalt vaatlema avarat kõrge laega ruumi, milles ta end leidis. Kuigi Evelyn oli juba palju aastaid surnud, nägi ruum välja nii, nagu oleks ta siit paar minutit tagasi välja astunud. Pintslid ja paletinoad lebasid laual molberti kõrval koos valikuga tühjaks pigistatud õlivärvituubidest. Kui Lucy paar sammu lähemale astus, nägi ta, et need on kuivanud ja lõhkised, ent sellest hoolimata tundis ta linaseemneõli ja tärpentini hõngu. Ta piilus molbertil seisvat maali ja taipas korraga pettunult, et see oli ühe Evelyni tuntuima töö trükipilt, mille originaal rippus hetkel Tate Britaini galeriis. Aeglaselt hakkas ta ruumis ringi kõndima. Suurel värviplekkidega kaetud puitlaual lebas avatult mitu visandiplokki. Ta läks lähemale ja uuris neid. Kaht seina katsid riiulid täis plekkpurke, karpe ja paberirulle. Ühe seina vastu toetusid lõuendid ja teistel rippus maale.
„Pean ütlema, et ükski neist pole originaal.” Lävelt kostis Michael Marstoni hääl. Lucy oli tema olemasolu täiesti unustanud.
Ta pöördus mehe poole. „See on imeline. Atmosfäär on paljuski säilinud. Otsekui oleks ta alles hetk tagasi siit välja läinud.”
Mees naeratas. Lucy märkas, et ta oli lipsusõlme lõdvemaks lasknud ja särgi ülemise nööbi lahti teinud. Ta väljanägemine oli nüüd oluliselt vabam. „Selline ta oligi. Võimas isiksus.”
„Kas teie mäletate teda?”
Mees noogutas. „Väga hästi.”
„Tunnete vist puudust?”
„Oleks imelik, kui ei tunneks. Ta oli ikkagi mu vanaema.” Ta pani käed vaheliti rinnale. „Kui olete küllalt näinud…” Oli selge, et mees ootas kärsitult ta lahkumist.
Lucy oli jahmunud. Mitte veel. Ta polnud sugugi piisavalt näinud. Ta saatis mehe poole ebaleva naeratuse. „Muidugi, andke andeks. Lahkun kohe.” Ta vaikis, juureldes, kas ta söandaks küsida luba paari foto tegemiseks või hoopiski, et kas ta võiks veel kord tulla. „Ma ei julge loota,” ta kõhkles taas. „Ei või vist loota, et tuleksin tagasi mõnel sobivamal ajal?”
Mees keeras ukse poole. Lucyl oli jäänud vaid sekundi murdosa, et otsustada, kas rääkida talle ausalt ära, miks ta siin on. Midagi peab ta ju mehele ütlema, kui soovib temaga koostööd teha, aga kas nüüd, kui mees on väsinud ja kärsitu, on õige aeg rääkida. Mees oli end taas ringi keeranud ja jälgis teda, ning esimest korda märkas Lucy ta silmis huvisädet.
„Kas ma võiksin selgitada, miks ma siin olen?” küsis ta viimaks. „Minu huvil on väga spetsiifiline põhjus. Saan aru, et soovite mind jalust ära saada. Luban, et see võtab ainult minuti.” Ta lootis, et see ei kõlanud lipitsemisena.
Mees nõjatus uksepiidale, käed endiselt vaheliti. „Laske tulla.”
„Olen hariduselt kunstiajaloolane. Eriti huvitatud olen naiskunstnikest, kes maalisid sõja ajal. Sellised inimesed nagu Dame Laura Knight, Dorothy Coke, Mary Kessell ja mõistagi Evelyn Lucas. Tema on väga eriline, sest ta on pärit Sussexist ja ta viibis siin ka siis, kui käis lahing Inglismaa pärast. Enamik kunstnikest, kui mitte kõik, kes maalisid lahingutegevust, olid mehed; koostan Evelyn Lucase tööde kataloogi ja tahaksin väga temast rohkem teada. Soovin kirjutada temast raamatu.” Ta jäi vait ja jälgis mehe nägu.
„Teete oma doktoritööd?”
See kõlas pisut üleolevalt.
Lucy naeratas. „Doktorikraad on mul olemas.”
Ta tundis täiesti kohatult võidurõõmuvälgatust, kui mees kerge noogutusega oma eksimust teadvustas.
„Tegemist on projektiga, mille käigus peab valmima Evelyni täispikkuses biograafia,” lisas Lucy.
Mõnda aega ei öelnud