Mees nimega Ove. Fredrik Backman

naine tavaliselt ohkab, kui nad mõnele sellisele parklale lähenevad. Ove tahab seista ukse lähedal. „Justkui oleks see võistlus, kes saab kõige parema koha,” ütleb naine alati, kui Ove parklas ringi tiirutab ja kõiki ettejäävaid välismaa autodega kohmardeid kirub. Mõnikord võib ta hea koha saamise nimel kuus-seitse tiiru teha, ja kui juhtub, et Ove peab lõpuks alla andma ja kahekümne meetri kaugusele parkima, on ta päev otsa pahas tujus. Tema naine ei ole sellest kunagi aru saanud. Aga ega ta põhimõttelistest küsimustest kuigi palju ei taipagi.

      Algul mõtles Ove ka täna paar tiiru teha, et olukorda uurida. Aga siis nägi ta jälle seda Mercedest. See tuli lõuna poolt. Ah siia see kõrvajuhtmetega lipsumees teel oligi. Ove ei kõhelnud sekunditki. Ta andis gaasi ja trügis ristmikule. Mercedes pidurdas järsult, vajutas signaali põhja ja sõitis talle järele. Ja kahevõitlus läkski lahti.

      Parkla sissepääsu juurest suunasid märgid liikluse paremale, aga sealt nägi ilmselt ka Mercedes neid kaht vaba kohta ja üritas otse vasakule lõigata, et Ovest mööda pääseda. Aga Ove keeras välkkiirelt rooli ja tõkestas tee. Ja siis hakkasid mehed teineteist mööda asfalti taga ajama.

      Ove nägi peeglist, et nende järel keeras tee pealt parklasse väike Toyota, järgis liiklusmärke ja suundus aeglaselt paremale, suurele ringile ümber parkla. Ove saatis seda pilguga, sööstes samal ajal teisele poole, Mercedes kannul. Ta oleks muidugi võinud parkida ühele kahest vabast parkimiskohast, sellele, mis oli uksele lähemal, ja teise suuremeelselt Mercedesele jätta. Aga mis võit see sel juhul oleks olnud?

      Niisiis keeras Ove ennast risti esimese parkimiskoha ette ega liikunud paigast. Mercedes andis signaali. Väike Toyota lähenes kaugelt paremalt. Mercedes märkas seda ja sai Ove kuratlikust plaanist liiga hilja aru. Ta andis raevukalt signaali ja üritas Saabist mööda trügida, aga tal ei olnud mingit võimalust. Ove oli juba Toyotale viibanud, et too ühele vabale kohale pööraks. Kui Toyota oli paigas, sättis Ove ennast rahulikult teisele kohale.

      Ovest mööda sõites oli Mercedese külgaken süljepritsmeid nii täis, et juhti polnud nähagi. Ove tuli Saabist välja võidukalt nagu Rooma gladiaator. Siis vaatas ta Toyota poole.

      „Oh, kurat,” pomises ta äkki rahulolematult.

      Toyota uks avanes.

      „Terekest!” hõikas blond lontkõrv lõbusalt ja puges vaevaliselt rooli tagant välja.

      Ove vangutas ainult pead.

      „Hei-hei!” ütles rase võõramaalanna teiselt poolt Toyotat ja tõstis kolmeaastase autost välja.

      Ove vaatas kahetsevalt Mercedesele järele.

      „Aitäh koha eest! Pagana vahva,” naeris lontkõrv.

      Ove ei vastanud.

      „Mis su nimi on?” pahvatas kolmeaastane.

      „Ove,” ütles Ove.

      „Minu nimi on Nasanin,” ütles laps õnnelikult.

      Ove noogutas talle.

      „Minu nimi on Pat…” alustas lontkõrv.

      Aga Ove pööras juba selja ja tegi minekut.

      „Aitäh parkimiskoha eest,” hüüdis rase võõramaalanna talle järele.

      Ove kuulis tema häälest, et naine naeris. Ovele see ei meeldinud. Ta pomises napilt „jajah”, ilma et oleks tagasi vaadanud, ja marssis kaubanduskeskuse pöörduksest sisse. Ta keeras esimeses koridoris vasakule ja heitis mitu korda pilgu üle õla, justkui kardaks, et naabripere hakkab teda jälitama. Aga nemad pöörasid paremale ja kadusid silmist.