„Ma ütlesin, et PAREMALE! Ja sina tagurdasid ikka VASAKULE! Sa ei kuula ju! Sa ei kuula MITTE KUNAGI!”
Seejärel paiskab ta välja valangu, mis Ove oletust mööda ilmselt demonstreerib araabia keele rikkalikku sõimusõnavara.
Blond lontkõrv ainult noogutab vastuseks, näol kirjeldamatult harmooniline naeratus. Täpselt seda sorti naeratus, mis tekitab ausatel inimestel tahtmise buda munkadele vastu lõugu anda, mõtleb Ove.
„Äh, vabandust. Läks natuke viltu, aga küll me selle asja ära lahendame,” ütleb mees rõõmsalt Ovele, kui naine lõpuks vait jääb.
Seejärel õngitseb ta muretult taskust ümmarguse toosi ja topib huule alla käsipallisuuruse portsu mokatubakat. Tal on ilme, nagu kavatseks ta Ovet selja peale patsutada.
Ove heidab lontkõrvale sellise pilgu, nagu oleks lontkõrv just Ove auto kapoti peale kakanud.
„Lahendate? Sa seisad minu peenra peal!”
Lontkõrv vaatab käru rattaid.
„See pole ju ometi mingi peenar!” naerab ta muretult ja kohendab keeleotsaga mokatubakat.
„See on p-e-e-n-a-r!” kinnitab Ove.
Lontkõrv noogutab. Silmitseb veidi aega maapinda. Vaatab Ove poole, justkui arvaks, et Ove teeb temaga nalja.
„Nooo, kuule, see on ju ainult muld.”
Ove laup tõmbub kokku üheks suureks ähvardavaks kortsuks.
„See. On. Peenar.”
Lontkõrv sügab kahtlevalt pead, nii et tema sassis tuka sisse satub pisut tubakat.
„Aga sa ei ole siia ju midagi istu…”
„Pole sinu asi, mis ma oma peenraga teen või ei tee!”
Lontkõrv noogutab kärmelt ja püüab nüüd ilmselt hoiduda seda võõrast meest rohkem provotseerimast. Ta heidab pilgu oma naise poole, justkui oodates, et too talle appi tuleks. Kuid naine ei paista sugugi tahtvat teda toetada. Lontkõrv vaatab jälle Ove poole.
„Rase, saad aru. Hormoonid ja …” üritab lontkõrv ja naerab.
Rase naine ei naera. Ove ka mitte. Naine paneb käed rinnale vaheliti. Ove lükkab pöidlad vöö vahele. Lontkõrv ei oska oma tohutu suurte kätega ilmselgelt midagi peale hakata ja kõigutab neid pisut häbelikult külgedel edasi-tagasi, justkui oleksid need riidest tehtud ja lehviksid tuules.
„Ma proovin uuesti,” ütleb ta viimaks ja läkitab taas Ove poole lepitava naeratuse.
Ove pilk ei ole lepitav.
„Elumajade vahel on autoga sõitmine keelatud. See on sildi peal kirjas.”
Lontkõrv astub sammu tagasi ja noogutab innukalt. Sörgib auto juurde ja litsub oma ülemõõdulise kere uuesti alamõõdulisse Jaapani autosse. „Issand jumal,” pomisevad Ove ja rase naine tülpinult nagu ühest suust. Mistõttu naine muutub Ovele pisut vähem antipaatseks.
Lontkõrv sõidab mõne meetri ettepoole ja Ove näeb selgelt, et ta ei tõmba haagist korralikult otseks. Seejärel hakkab lontkõrv uuesti tagurdama. Otse vastu Ove postkasti, nii et käru serv lööb rohelise pleki sisse suure mõlgi ja väänab postkasti kõveraks.
„Ei … noh …” sisistab Ove, tormab ligi ja kisub autoukse lahti.
Lontkõrv laiutab jälle vabandavalt käsi.
„Minu viga! Minu viga! Sorry, ma ei näinud peeglist postkasti, saad aru. Haagisega on keeruline, kunagi ei tea, kuhupoole tuleb pöörata …”
Ove virutab rusikaga nii kõvasti vastu auto katust, et lontkõrv võpatab ja lööb pea vastu uksepiita ära. Ove kummardub talle nii lähedale, et tema sõnad ei jõuagi õieti õhku, enne kui nad lontkõrva kuulmekäiku kaovad.
„Autost välja!”
„Mida?”
„Ma ütlesin, tule autost välja!”
Lontkõrv vaatab Ovele pisut kohkunult otsa, aga ei julge õieti küsida, miks. Astub hoopis autost välja ning jääb selle kõrvale seisma nagu nurka pandud koolilaps. Ove osutab ridamajadevahelisele jalgteele, mis viib jalgrattakuuri ja parkla poole.
„Mine seisa kuhugi, kus sa ette ei jää.”
Lontkõrv noogutab veidi hämmeldunult.
„Issand jumal. Ilma käteta mees, kellel on silma peal kae, saaks selle käru ka kiiremini paika tagurdatud kui sina,” pomiseb Ove autosse istudes.
Kuidas on võimalik, et inimene ei oska haagisega tagurdada? küsib ta endalt. Ah? Kas on siis raske endale selgeks teha, kumb pool on parem ja kumb vasak, ja siis pooled ära vahetada? Mismoodi need inimesed oma eluga üleüldse toime tulevad?
Automaatkäigukast ka veel, nendib ta. Seda võiski arvata. Kõige parema meelega ei juhiks need käpardid oma autot üldse, mõtleb Ove, paneb Jaapani autol käigu sisse ja sõidab ettepoole. Nüüdsel ajal tahetakse, et auto juhiks ennast ise. Nagu mingi robot. Enam ei pea oskama boksi parkida, ja kui inimesed sedagi selgeks ei saa, kas on neil siis üldse mõtet endale juhiluba tahta? Ah? Ove meelest ei ole. Ove kahtleb tõsiselt, kas need, kellel selline asi üle mõistuse käib, ikka peaksid tohtima valimistel hääletada.
Kui ta on autoga ettepoole sõitnud ja haagise otseks ajanud, nagu tsiviliseeritud inimesed ikka teevad, enne kui nad järelkäruga tagurdama hakkavad, paneb ta tagurpidikäigu sisse. Jaapani auto hakkab otsekohe nördinult piiksuma. Ove vaatab tigedalt salongis ringi.
„No mida … mida sa raisk pinised?” sisistab ta armatuurlauale ja äigab rooli pihta.
„Jäta järele, ütlen ma sulle!” möirgab ta ähvardavalt ühele eriti agaralt plinkivale punasele tulukesele.
Samal hetkel ilmub auto kõrvale lontkõrv ja koputab ettevaatlikult aknale. Ove teeb akna lahti ja vaatab talle ärritatult otsa.
„See piiksumine tuleb tagurdusandurist,” noogutab lontkõrv.
„Jaa, ma tean,” nähvab Ove.
Lontkõrv köhatab.
„See auto on natuke isemoodi, ma mõtlesin, et äkki sa tahad, et ma näitaks sulle nuppe või …”
Ove mühatab.
„Ega ma mingi idioot ei ole!”
Lontkõrv noogutab agaralt.
„Ei-ei, muidugi mitte.”
Ove põrnitseb armatuurlauda.
„Mis ta nüüd teeb?”
Lontkõrv noogutab entusiastlikult.
„Mõõdab akuressurssi. Saad aru, enne kui ta elektrimootori pealt bensiinimootorile ümber lülitub. Saad aru … sest see auto on hübriid …”
Ove ei vasta. Paneb ainult akna kinni. Lontkõrv jääb auto kõrvale seisma, suu poollahti. Ove vaatab vasakusse peeglisse. Siis paremasse peeglisse. Seejärel tagurdab ta Jaapani auto hirmunud piiksumise saatel järelkäru oma maja ning lontkõrva ja raseda naise maja vahele, nii et mõlemale poole jääb täpselt ühepalju ruumi.
Ta astub autost välja ja viskab võtmed lontkõrvale.
„Tagurdusandurid ja parkimisandurid ja kaamerad ja muu sihuke pask. Niisugune mees, kes haagisega tagurdamiseks seda värki vajab, ei tohiks haagisega tagurdamist üldse ette võttagi.”
Lontkõrv noogutab ainult rõõmsalt vastu.
„Aitäh abi eest,” hüüab ta, justkui ei olekski Ove teda äsja kümme minutit järjest solvanud.
„Sina ei tohiks makikassettigi tagasi kerida,” kostab Ove ja sammub temast mööda.
Rase võõramaalanna seisab endiselt, käed vaheliti, kuid ei ole enam nii vihase näoga kui enne.
„Aitäh!” hõikab ta ja muigab kergelt, kui Ove temast mööda läheb, nii et