1
MEES NIMEGA OVE OSTAB ARVUTI, MIS EI OLE ARVUTI
Ove on 59-aastane. Ta sõidab Saabiga. Ta on selline mees, kes näitab inimeste peale, kes talle ei meeldi, niimoodi näpuga, nagu oleksid nad murdvargad ja nagu Ove nimetissõrm oleks politsei taskulamp. Ta seisab leti ees säärases poes, kust Jaapani autoga sõitvad inimesed endale valgeid juhtmeid ostavad. Ove jälgib tükk aega müüjat ja viibutab siis tema poole üht valget keskmise suurusega karpi.
„No nii! Kas see ongi see Aipääd?” pärib Ove aru.
Müüja, noormees, kelle kehamassiindeks on ühekohaline arv, paistab tundvat end ebamugavalt. Võitleb ilmselgelt sooviga see karp Ove käest kohe ära võtta.
„Jaa, just. See on iPad. Aga oleks tõesti tore, kui sa sellega niimoodi ei vehiks …”
Ove silmitseb karpi, justkui oleks see üks ülimalt kahtlane pakk. Justkui sõidaks see karp rolleriga ja kannaks dressipükse ja oleks Ovet just äsja semuks nimetanud ja seejärel üritanud talle kella müüa.
„Ahah! Ja see on siis arvuti?”
Müüja noogutab. Aga lööb siis kõhklema ja raputab kähku hoopis pead.
„Jah … või nojah, tähendab, see on iPad. Mõned ütlevad selle kohta „tahvelarvuti” ja mõned ütlevad lihtsalt „tahvel”. Oleneb vaatenurgast …”
Ove põrnitseb müüjat nii, nagu oleks too teda tagurpidikeeles kõnetanud.
„Ahah!”
Müüja noogutab nõutult.
„Jaaa …”
Ove raputab jälle karpi.
„On see hea?”
Müüja sügab pead.
„Jaa. Või … mis mõttes?”
Ove ohkab ja hakkab aeglaselt rääkima. Ütleb sõnad niimoodi välja, nagu oleks käesoleva mõttevahetuse puhul ainus probleem see, et müüja on natuke kõva kuulmisega.
„On. See. Heeaa? On see hea arvuti?”
Müüja sügab lõuga.
„Nojah … jaa … see on väga hea … aga oleneb muidugi, missugust arvutit sa tahad.”
Ove põrnitseb talle otsa.
„Ma tahan arvutit! Tavalist arvutit!”
Põgusa hetke on mõlemad mehed vait. Müüja köhatab.
„Nojah, tähendab, see ei ole ju päris tavaline arvuti. Võib-olla tahad sa hoopis …”
Müüja jääb vait ja otsib ilmselt sõna, mis tema ees seisvale mehele midagi ütleks. Siis köhatab ta veel kord ja ütleb:
„ … laptop’i?”
Ove raputab ägedalt pead ja kallutab end ähvardavalt leti kohale.
„Ei, kurat võtaks, seda ma küll ei taha. Ma tahan arvutit!”
Müüja noogutab mõistvalt.
„Laptop ongi arvuti.”
Ove jõllitab teda solvunult ja vajutab oma taskulamp-nimetissõrme demonstratiivselt vastu letti.
„Ma tean!”
Müüja noogutab.
„Okei …”
Uus vaikus. Natuke sedamoodi, nagu võiksid vaikida kaks revolvrimeest, kes on äkki avastanud, et nad on oma revolvrid koju unustanud. Ove silmitseb tükk aega karpi, justkui ootaks, et too midagi üles tunnistaks.
„Kuidas selle klaviatuur lahti käib?” pomiseb ta siis.
Müüja sügab peopesi poeleti ääre vastu ja tammub veidi närviliselt jalalt jalale, nagu kauplustes töötavad noormehed ikka teevad, kui nad hakkavad aru saama, et läheb oluliselt kauem aega, kui nad algul lootsid.
„Nojah, tähendab, sellel ei ole ju klaviatuuri.”
Ove kergitab kulmu.
„Ahah! Sest see tuleb kindlasti eraldi osta, eks ole? KURADIMA soolase hinna eest!”
Müüja sügab jälle peopesi.
„Ei … või … tähendab, sellel arvutil ei olegi klaviatuuri. Kõike tehakse otse ekraanil.”
Ove vangutab tülpinult pead, justkui oleks ta just näinud müüjat jäätiseleti klaasi väliskülge lakkumas.
„Aga mul on ju klaviatuuri vaja. Saad isegi aru.”
Müüja ohkab sügavalt, nagu inimene, kui ta vähemalt kümneni loeb.
„Okei. Ma saan aru. Aga siis sul vist ei tasu seda arvutit osta. Ma arvan, et sa võiks hoopis võtta näiteks MacBooki.”
Ove näoilme kõneleb, et ta ei ole selles päris veendunud.
„Mäkkpuki?”
Müüja noogutab lootusrikkalt, justkui oleks läbirääkimistes toimunud otsustav läbimurre.
„Jah.”
„Kas see on see kuramuse luger, millest kõik räägivad?”
Müüja ohkes on eepilise poeemi sügavust.
„Ei. MacBook on … see on … laptop. Klaviatuuriga.”
„Ahaa!” nähvab Ove otsekohe.
Müüja noogutab. Sügab peopesi.
„Jah.”
Ove vaatab poes ringi. Raputab veel pisut seda karpi, mis tal käes on.
„Kas need on head?”
Müüja langetab pilgu letile ja on näha, et ta võitleb aktiivselt sooviga oma põski küünistada. Siis lööb tema nägu äkki energilisest naeratusest särama.
„Tead, mis? Ma vaatan, kas mu kolleeg on oma kliendi teenindamise lõpetanud, ta tuleb ja näitab sulle!”
Ove heidab pilgu oma käekellale. Vangutab pead.
„Tead, mõnel inimesel on muudki teha kui päev otsa siin seista ja oodata.”
Müüja noogutab tõtakalt. Seejärel kaob ta leti taha. Mõne hetke pärast tuleb ta koos kolleegiga tagasi. Kolleegil on rõõmus nägu peas. Nagu ikka inimestel, kes ei ole piisavalt kaua poemüüjana töötanud.
„Tere! Kuidas ma saan aidata?”
Ove toksab oma taskulamp-nimetissõrme nõudlikult vastu letti.
„Ma tahan arvutit!”
Kolleegi nägu on nüüd natuke vähem rõõmus. Siis vaatab ta esimese müüja poole pilguga, mis annab mõista, et selle eest too veel saab.
„Oookei. Ah et arvutit. Lähme siis kõigepealt meie sülearvutite osakonda,” sõnab kolleeg mitte just väga entusiastlikult ja vaatab Ove poole.
Ove põrnitseb talle otsa.
„Häh! Ma tean küll, mis asi läpptopp on! Sa ei pea ütlema „sülearvuti”!”
Kolleeg noogutab abivalmilt. Tema selja taga pomiseb esimene müüja samal ajal: „Ma ei jaksa enam, ma lähen nüüd lõunale.”
„Lõuna, jajah, see on ainuke asi, mille peale inimesed nüüdsel ajal mõtlevad,” turtsub Ove.
„Mida?” küsib kolleeg ja pöörab end ümber.
„L-õ-u-n-a!” ütleb Ove tähthaaval.
2
(KOLM NÄDALAT VAREM)
MEES NIMEGA OVE TEEB KONTROLLKÄIKU ÜMBER KVARTALI
Kell oli viie pärast kuus hommikul, kui Ove ja kass esimest korda kohtusid. Kassile ei meeldinud Ove mitte põrmugi. See tunne oli vastastikune.
Ove oli tõusnud kümme minutit varem nagu ikka. Ta ei mõistnud inimesi, kes magasid sisse ja õigustasid ennast sellega, et kell ei helisenud. Ovel ei olnud kunagi äratuskella olnud. Kolmveerand kuuest läks tal uni ära ja siis tõusis ta üles.
Ta oli kohvimasina sisse lülitanud ja pannud sinna täpselt nii palju kohvi, nagu tema ja ta naine olid kahe peale igal hommikul joonud nende peaaegu