Mis aga võis nendes pildikoobastes toimuda? On peaaegu kindel, et need ei olnud elupaigad, sest neist ei leitud mingisuguseid jäätmeid. Nii tulevad need tontlikud paigad kõne alla ainult ürgaegse maagia toimetamise kohtadena. Joonistused, maalingud ja installatsioonid teenisid tõenäoliselt kultuse eesmärki.
Eelajalooliste jalajälgede ja seinapiltide analüüside põhjal võib Clottes’i ning Lorblanchet’ arvates järeldada, et religioosseid koopaid oli kahte tüüpi: šamanistlike salakultuste paigad ja kõigile avatud templigrotid.
Hiiglaslikud, naturalistlikud loomamaalingud ehivad Chauvet’ ja Lascaux’ koopa kuppelruume kirikufreskode kombel. Nutika dramaturgia järgi paigutatult oli nende funktsiooniks ilmselt eeskätt luua väärikas taust tseremooniateks Maa sisemuses, kuhu tulid kohale suured inimhulgad – seda kinnitavad arvukad jalajäljed.
Räsida saanud stalagmiidid annavad alust arvata, et kiviaegsed vandaalid tahtsid lahtimurtud tükkidega, püha suveniiriga sügavusest viia natuke koopaõnnistust kaasa ka kallitele kodustele. Noorte jalgade jäljed viitavad sellele, et mõnes koopas pidid aset leidma ka initsiatsiooniriitused. Ja ühe rästiklase skelett, kes seal looduslikult kunagi elada ei saanud, laseb oletada, et kiviaja inimesed kasutasid riitustel loomi.
Chauvet’ avastamisest saati on täiesti tõenäoline, et kunstnikud lõid koopamaalidega toonase maailma interpretatsiooni, et neis peegeldub ehk koguni mütoloogia – ja sugugi mitte ainult jahimaagia, nagu pikka aega arvati. Sest erinevalt varem tuntud koobastest valitsevad seal freskodel lõvid, ninasarvikud ja karud: loomad, keda kiviaja inimesed ilmselt kunagi ei surmanud.
Kõrvalisemad koopad nagu Pergouset, mis on suuremateks kogunemisteks liiga kitsad, manavad veelgi selgemalt silme ette, et muinasaja inimeste kunst oli algusest peale suunatud ka teispoolsusele. Kuna selle salakoopa pildid ei olnud mõeldud suurtele massidele, ei pidanud need ka kaugelt vaadates mõju avaldama.
Kriipsukoletised saavad nähtavaks ainult juhuslikult peale langevas valguses, kuna koosnevad vaid taustale tõmmatud joontest. Kuid nad ei ole nii reaalsuskaugelt joonistatud mitte sellepärast, et toonased inimesed ei osanud paremini. Kakskümmend aastatuhandet enne seda olid lõpuks siit mitte kuigi kaugel tekkinud Chauvet’ koopa maalingud kogu oma naturalismis – Pergouset’ näiliselt nii segased gravüürid ei saa seega olla hilisema kunsti algelised eelvormid. Pigemini näitavad need looduse abstraktset kujutamist. Ja kes neid täpsemalt uurib, tajub, kuivõrd läbimõeldud on piltide järjestus.
Seitsekümmend meetrit pärast pika šahti sissekäiku algab jääajast pärinev galerii esmalt üsna realistlikult: eesmisi võlve kaunistavad sülitavad emahirved. Nappide joontega on visandatud piisonid ja kaljukitsed, kelle sõõrmed on puhevil ning hambad paljad.
Koletised tulevad nähtavale alles sügavamal grotis, ja mida kaugemale tungida, seda veidramaks need muutuvad: kaelkirjakukaeltega hobused, lehmasõrgadega sebrad, pead, mis meenutavad dinosaurusi. Tagumistes ruumides valguvad vormid üha enam laiali. Pigemini katab kaljuseinu veel vaid joonterägastik, otsekui pulbitsus sügavikus. Siit võib leida lindinimesi ja veel ühe hiiglasliku vulva, mis on joonistatud loodusliku kaljuava ümber – võimalik, et nende loojad mõistsid Maad naiseliku algena ning loomi olenditena, kes sünnivad koopasügavusest välja valguse kätte.
See koobas pakub vaadata tervet lugu, hiiglaslikku koomiksit. Kogu oma mõistatuslikkuses annab see aimu sellest, kuidas ka muinasaja inimesed püüdsid leida loomingus mõtet. Kas juba vanakiviaja inimesi erutas mõte sellest, kes nad on ja kust nad on kunagi tulnud?
KOSMOS
NELJANDA MÕÕTME OTSINGUL
Päike loojus barrikaadide kohal. Kuningas oli kukutatud, püssirohusuits hajunud. Mässulised suunasid oma eestlaetavad püssid uuele sihtmärgile – nad tulistasid tornikellade pihta.
Sel Prantsuse juulirevolutsiooni esimesel õhtul oli mässajaid haaranud sõge ind: üheaegselt, ent üksteisest teadlik olemata, nagu kirjeldas esseist Walter Benjamin, oli Pariisi väikekodanlaste kvartalites uuesti liikvele läinud mitu rühma. Seekord rünnati nähtamatut ja kõikvõimast vaenlast.
Mässajate huulil oli laul. Nad laulsid „laskudest hammasrataste pihta, et päeva peatada”. Nagu kirjutas Benjamin, tahtsid revolutsionäärid purustada ei midagi vähemat kui „ajaloo katkematu terviku”, raputada oma õlult kogu mineviku koorma.11 Vana režiimi olid nad juba minema pühkinud, nüüd pidi langema ka viimane türannia – aja valitsus.
Napilt kaks sajandit hiljem on seesama unistus jälle päevakorras. Selle eest on hoolitsenud teadus. Aastatuhande vahetusel tegelevad kõikide distsipliinide teadlased fenomeniga „aeg”. Nad viivad läbi hämmastavaid katseid, millest paljud on üsna lihtsad. Kuid aastakümneid ei olnud keegi tulnud mõttele neid teha. Miks olnukski tarvis üritada kujuteldamatut?
Esmalt pidi paar saksa füüsikut tekitama furoori torujuppidega, mis näevad välja nii, nagu oleks mõni plekksepp need laborisse maha unustanud. Läbi nende seadeldiste tahavad teadlased, oma erialal pädevad professorid, edastada ülevalguskiirusel signaale ja seega kavaldada üle relatiivsusteooria.
Oma suures õpetuses valguskiiruse kõikvõimsusest kosmose üle oli Albert Einstein kuulutanud sellise teguviisi õigustatult võimatuks: see, kellel õnnestuks ülevalguskiirusel levivate kiirtega maailma valgustada, võiks teoreetiliselt vaadata tulevikku.
Sellest hoolimata, mõistmata põhimõtteliselt, mida nad teevad, vaatlevad füüsikud korraga nähtusi, mis kõik kannavad paranormaalsuse jooni: laservalgus, mis levib ülevalguskiirusel; osakesed, mille vaatlemise ajal aeg jääb otsekui seisma.
Vanade kindlate teadmiste asemele on kerkinud küsimused: kas aja piirid on ületatavad? Kas relatiivsusteooria on veel kõigest „imekaunis fossiil”, nagu väidab astrofüüsik Joseph Silk? Kas mõned teadusulmest pärinevad fantaasiad ei olegi nii ekslikud kui arvatud – kas ajareisid võiksid kunagi saada niisama igapäevaseks asjaks nagu sõit metroos?
Ameerika astrofüüsiku Carl Sagani meelest oli teadus veidi enne tema surma aastal 1996 jõudnud „ühte nendest haruldastest klassikalistest pöördepunktidest”, kus valitsevad ettekujutused kõige sügavamatest müsteeriumidest põhjalikult muutuvad.12
Tõepoolest on teadlased praeguseks jõudnud aja suhtes arusaamadeni, mida arvatavalt nii esoteerilise asja puhul on peetud kättesaamatuks. Sealjuures on uued tõdemused pigem teiste distsipliinide kõrvalsaadused. Need tulenevad enneolematust uurimistungist, mis viimase aastakümne algusest peale on suunatud teaduse kahe suure saladuse – kosmose ja inimaju – uurimisele.
Nagu tunneliehitajad mäemassiivi mõlemast küljest, lähenevad kaks uurijate kogukonda fenomenile „aeg” vastandlikest lähtepunktidest. Ühed, astrofüüsikud, püüavad röntgensatelliitidega signaale pulsaritelt, tähtedelt, mis tiksuvad täpsemalt kui enamik maiseid kelli. Nad mõõdavad kurrukesi kosmilises kiirguses ja usuvad suutvat maailma arengu sellistest tillukestest ebaühtlustest välja lugeda universumi esimese kolme minuti ajalugu.
Teised, bioloogid, uurivad aja tajumise kompleksset protsessi inimajus. Ühendriikides tehti algust projektiga Clock Genome: teadlased avastasid geneetiliselt programmeeritud kellad, looduslikud kronomeetrid, mis annavad igale olendile ja koguni igale üksikule rakule ette elu takti. Neurobioloogid saavad närviimpulsside põhjal, mida nad patsientidel ajuoperatsioonide ajal ümber suunavad, aru, kui keerukas ajaseadmete põiming määrab peas kogemist, mõtlemist ja tundmist.
„Aeg on tagauks inimvaimu juurde,” väidab astrofüüsik Austraaliast Paul Davies;13 aju-uurijate tulemused näitavad, et ta ei ole oma hinnanguga sugugi nii väga eksiteel – sellest räägib peatükk „Hüvastijätt minaga”.
Niisiis saavad elutu ja elava mateeria