Savisse kraabituna tõusevad nad esile võlvide tumedal taustal: linnu ja inimese vahepealsed mõlemasoolised organismid, kikkis kõrvadega kahejalgsed, kelle õlast kasvab välja naba; londiga antiloobid; kritseldusjooned, mis meenutavad hiiglaslikke naisterahva suguorganeid.
Michel Lorblanchet nimetab neid „koletisteks”. „Psühhedeelseteks koletisteks”. Nende külastamiseks puges ta läbi vaevalt õlgade laiuse käigu Lõuna-Prantsusmaa pinnasesse. Siin on signatuurid püsinud 12 000, võib-olla koguni 14 000 aastat, keegi ei tea täpselt. Kindel on vaid üks asi: allikalubi kannab kummalist pärandit vähemalt viimase jääaja lõpust. Allikalubjaks nimetavad geoloogid kahvatut lubjakivi, mille porsumine on teinud nii pehmeks, et juba kerge sõrmetõmme jätab sellesse jälje.
Selili kaltsiidil lebades joonistas arheoloog Lorblanchet maha kogu joonterägastiku, kriips kriipsu järel. Kaheksa aastat kestis see üksildane töö, millest ta ei rääkinud, et ükski sissetungija ei saaks tundlikke pilte hävitada. Ta õppis tundma eri nahkhiireliikide jäljendeid ja eristama märke seinal rebaste ning nugiste kraapimisjälgedest; mõistis, et koobas oli juba kiviajal nii niiske, kuna üks lähedal asuv jõgi ujutas selle kord aastas üle ja pehmitas kivimeid. Lõpuks oli ta kombanud koopa kõiki niiskeid seinu, uurinud neid pisimategi ebatasasusteni.3
Siis tuli ta tagasi, seekord ainult tõrvikut käes hoides, sest tahtis kogeda neid teoseid nii nagu kunagi nende loojad. Isegi mitte langev veetilk ei häiri koopa vaikust, ütleb Lorblanchet. Kes lebab ebaloomulikus asendis hubisevas valguses, tunneb end jälle kaitstuna, nagu väljaspool aega. Ja siis ärkavad loomad ellu.
Laevõlvil lõpeb parajasti kaljukits, rind piigist läbistatud, jalad võrku takerdunud. Nii kitsas praos, et kunstnik pidi siin joonistama pimesi, särab peene töötlusega hobusepea, ninasõõrmete, pooleldi lahtiste lõugade, silmade, pupillide ja iiristega. Ühel kaljuseinal võlvub kivi just nagu raseda naise kõht, naba kõrgusele on õõnestatud ovaalne auk, selle alla graveeritud häbe: kiviaja inimesed mahutasid sellesse niiskesse avasse terve unistuste maailma, märkide universumi.
Mis võis neid selleks ajendada? Ja mida need märgid tähendavad? Tänapäeva inimesed neid pilte enam oma peaga lahti mõtestada ei suuda, kuid just nimelt see teeb need nii huvitavaks. Sest me ei mõista gravüüre sellepärast, et need ütlevad enamat, kui kujutavad: ilmselt oli joonistustel ka sümboolne tähendus, ilmselt puudutasid need inimese ja looduse vahelist suhet ning seda, kuidas inimesed püüdsid luua endale maailma oma ideede järgi – Pergouset’ koletiste juurest viib keeruline tee modernse kunstini, tänapäeva kosmose seletamiseni.4
Kuid koopajoonised ei markeeri selle tee algust. Sest inimeste loometungi algeid võib leida juba enne Homo sapiens’i esimest ilmumist. Vaid see, kes tunneb nende katsete kogu ajalugu, aimab ehk, mis otstarve neil märkidel võis kunagi olla. Ilmselt kasutasid sümboleid juba neandertallased.
Seda näitab üks tontlik avastus, mille tegi geoloog Christian Lascu ümber koondunud rühm rumeenia koopauurijaid aastal 1987, ja mis sai läänes tuntuks alles kümme aastat hiljem. Maa-aluse veenire kaudu oli Lascu loonud ligipääsu hiiglaslikku tilkekivigrotti Bihori mäestikus, mille kuiv sissepääs on juba kümneid tuhandeid aastaid kinni varisenud.
Mammutihambad ja karukolbad katsid põrandat katedraalilaadsete ruumide keskel, osalt metsikult laiali pillatuna, osalt otsekui meelega maha poetatult: jäänused, mille päritoluks Ameerika teadlased dateerisid hiljem 75 000 kuni 85 000 aastat enne Kristust, neandertallaste aja Euroopas. Karuskelette ei olnud kusagil. Kolbad aga olid seatud sümmeetrilistesse ristidesse ja paigutatud tuuleroosi järgi.
Juhus? Pariisi arheoloog Jean Clottes, kes ülemvarahoidjana hooldab kõiki Prantsusmaa eelajaloolisi leiukohti, ei usu seda. Ta selgitab, et neandertallastel oli ilmselt „teatud loomingulisi võimeid”. Kui nad tahtsid end väljendada, ei jäänud neil üle midagi muud kui laduda leiud kokku ja luua niimoodi muinasaegseid installatsioone. Sest tõenäoliselt oli alles Homo sapiens varustatud ajuga, mis tegi võimalikuks assotsiatsioonide loomise, diferentseeritud sümboolse kujutamise ja seega joonistamise.5
Tuhandeid mündisuurusi ringe võib näha kahel hiigelsuurel kaljumonoliidil, mis kõrguvad stepis Austraalia Coornamu-soode kohal, mida kohalikud hõimurahvad peavad tänase päevani pühaks. Sisselõiked on korrastatud reeglipärasteks mustriteks, üks neist kängurukujuline. Kui antropoloogid neid jooni üheksakümnendatel aastatel analüüsisid, nägid nad neis modernse loomingulisuse algeid. Nimelt näitasid primitiivsete kivikiilude väljakaevatud kildude aatomifüüsikalised uuringud, et need gravüürid võisid olla tekkinud vähemalt 58 000 aastat tagasi.6 7 Seega oleksid need ringid maailma vanimad joonistused. Teistest leiukohtadest Põhja-Austraalias avastasid arheoloogid tumepunast värvipulbrit, mis oli valmistatud hematiidist, looduslikust raudoksiidist, mida kasutati kaljujooniste tegemiseks, ja dateerisid selle enam kui 55 000 aasta tagusesse aega kuuluvaks.8
Veel kauem ehivad siksakjooned ja kolmnurgad kive Blombo-koopas Hea Lootuse neeme lähedal – enam kui 77 000 aastat. Sellest ajast pärinevad ka inimkonna vanimad teada olevad ehted: samuti Blombo-koopast avastasid arheoloogid kümnete kaupa hoolikalt läbistatud teokarpe, mis kunagi olid ilmselt olnud niidile keeks kokku aetud.9 Seega ulatub lugu, mida need leiud pajatavad, peaaegu niisama kaugesse minevikku kui meie liigi ajalugu üldse. Esimesed inimesed, kes nägid välja nii nagu meie, astusid maailma näitelavale umbes 100 000 aastat tagasi.
Kuid alles vanakiviaja Euroopas jõuti selleni, mida Jean Clottes nimetab inimliku loovuse „plahvatuseks”: inimene lõi esimesed tegelikkuse kujutised. Sellest suurest hüppest annab teada koobas, millele arheoloog Jean-Marie Chauvet sattus paar päeva enne 1994. aasta jõule, uidates Ardèche’i oru karstimaastikul.
Kummaline külm tuuletõmbus, mida ta korraga tundis, pani kirglikku koopauurijat otsima saja kuuekümne meetri kõrguselt püstloodis kerkivalt kaljuseinalt sissepääsu. Tunnel viis teda ja tema kahte saatjat käikudest ning saalidest koosnevasse allilma, millel olid toomkiriku mõõtmed. Sealt leidsid nad tohutuid maale, mida nüüd loetakse 20. sajandi kõige olulisemate avastuste hulka. Terved karjad põhjapõtru, piisoneid, ürgveiseid ja röövloomi hüppasid uurijatele Chauvet’ sõnul „sõna otseses mõttes seintelt vastu”.
Karud, eri kiskjad, öökull – eelajaloolised kunstnikud olid kaljule jätnud kolmsada loomapilti, ikka ja jälle vaheldumas käejäljendite ning geomeetriliste graveeringutega. Nende taimse punase värvi ja nõega loodud teoste veetlus ning täiuslikkus on vapustav. Lõvide lihased on joonistatud valgust ja varju kasutades, ninasarvikud näivad seintel üksteisega võitlevat, nende sarved on vihaselt üksteisesse haakunud. Hobusekarjad galopeerivad perspektiivvaates vaatajast mööda, väljapääsu poole.10
Üllatavam veel kui kaljujooniste ilu on nende vanus. Tillukeste söeosade radioaktiivsuse põhjal, mida Chauvet kahe ninasarviku ja ühe piisoni joonistuse küljest kraapis, dateerisid füüsikud imepildid 30 340, 30 940 ja 32 410 aastat vanaks. Seega on need teosed kaks korda vanemad kui kuulsad koopajoonistused Lascaux’s Edela-Prantsusmaal ja Altamiras Hispaanias; need tekkisid juba varsti pärast seda, kui Homo sapiens oli neandertallaste positsiooni Euroopas kõikuma löönud. Nõnda on Chauvet’ koobas kindlalt vanim kõikide seda laadi võlvkoobaste hulgas ja üllataval kombel ka maaliliselt kõige küpsem.
Et selgitada välja, millise tehnikaga esimesed moodsa aja inimesed need teosed luua võisid, asus Lorblanchet, kes uurib praegu ka Pergouset’ koletistekoobast, ise kiviaegse kunstniku rolli. Suu peeneks näritud puusütt täis, sülitab ta ikka ja jälle musta sülge kaljuseinale. Justkui varjuteatrit etendades hoiab ta käsi ja sõrmi šabloonikujuliselt. Nii tekib mitme päeva töö tulemusena pilt hobusest, mis sarnaneb äravahetamiseni