Hannah vaatas, kuidas linnapea kaabu pähe surus ja pendelukse kaudu kohvikusse suundus. Niipea kui linnapea oli kuuldeulatusest väljas, pöördus ta kulmukortsutusega ema poole. “Arvan, et valmistasid talle piinlikkust, kui teda Ricky-Tickyks kutsusid.”
“Muidugi. Täpselt seda ma tahtsingi.” Delores astus Hannah’ poole, et istuda linnapeast vabaks jäänud pukile, ja sirutas käe küpsise järele. “Ta on viimasel ajal nina liiga püsti ajanud ja on aeg, et keegi tuletaks talle meelde, et tal vahetati lapsena mähkmeid samamoodi, nagu kõigil teistel Lake Edeni lastel. Aga nüüd selle tainarulli juurde … selle välisküljele on nikerdatud väikeste ruutude sisse ornamendid.”
Hannah noogutas. “See on tõenäoliselt Springerle tainarull. Seda kasutatakse ühe Saksa küpsise tegemiseks.”
“Ah jaa. Üks sinu vanavanaema Elsa sõpradest tegi neid alati jõuludeks. Pidin iga kord ühe viisakusest ära sööma, aga need ei meeldinud mulle üldse. Need olid maitsestatud lagritsaga.”
“Põhimõtteliselt küll,” ütles Hannah, sest ei tahtnud laskuda arutlusse aniisi ja lagritsa peene erinevuse üle. “Enamikule naistele, kel Springerle tainarull olemas oli, meeldis sellega veidi uhkeldada ja nad riputasid selle köögiseinale. Neid tainarulle pärandati põlvest põlve ja nikerduste seas olid vahel isegi omaniku nimetähed.”
“Panen selle köögilaua kohale seinale,” ütles Delores, kui oli küpsisega ühel pool, ja tõusis püsti. “Pean tagasi minema. Oleme peaaegu valmis salongikardinaid riputama.”
“Oota üks hetk.” Hannah viis küpsisetaldriku ära ja ladus ühte oma kohviku kotikesse veidi küpsised. Kotike nägi välja nagu miniatuurne kinkekott – see oli valget värvi ja punaste sangadega ning selle esiküljele oli trükitud suurte punaste trükitähtedega COOKIE JAR. “Võta kaasa. Carrie jumaldab suus sulavaid maapähklivõiküpsiseid.”
“Ma tean. Norman jumaldab ka.” Delores kortsutas kergelt kulmu, kui kotikese kätte võttis. “Oled ta viimasel ajal hooletusse jätnud, Hannah. Carrie rääkis, et Ronni Ward on sel kuul käinud juba kaks korda hambaid puhastamas, ja tead ju isegi, mida see tähendab!”
“Et ta hambad on mustad?” narritas Hannah, olles täiesti teadlik, mida ema oli mõelnud.
“Ära ole ninakas, Hannah. Norman on vallaline ja tal on silmad peas. Tuletan sulle meelde, juhuks kui oled unustanud, et Ronni võitis kolm aastat järjest Edeni järve bikiinivõistlused.”
Ent kui ema oli uksest väljas, muutus Hannah mõtlikuks. Tal oli raske kujutada ette Normanit koos iluduskuningannaga, kuid tal hakkas sellele mõtlemisest kõhus ebameeldivalt keerama. Ta kinnitas endale, et see ei saanud olla armukadedus. Ta käis küll Normaniga vahel väljas ja nende emad üritasid neid pidevalt paari panna, kuid see ei tähendanud veel, et ta mehe suhtes midagi tõsist tunneks. Sellegipoolest ei oleks paha, kui ta Normanile helistaks ja talle teada annaks, et on ikka veel elus ja terve.
Hannah vaatas oma pagariäri köögis ringi ning tundis, et on suure tööga hakkama saanud. Restriiul oli maast laeni täis küpsisekandikuid ja kandikud katsid ka kõiki vabu tööpindu. Hommik oli olnud produktiivne. Sel ajal, kui Lisa oli teenindanud kliente, oli Hannah küpsetanud veel küpsiseid. Isegi kui talvekarnevali külastajad peaksid olema sama näljased kui kari nälgivaid hunte, peaks Hannah’l olema ikkagi piisavalt küpsiseid, et neid jätkuks kõikidele järgmise päeva hommiku üritustele. Selleks ajaks on tal kindlasti olemas ka värsked küpsised ja Hannah kavatses need hiljemalt keskpäevaks soojendustelkidesse toimetada.
Hannah ei suutnud töö vilja maitsmisele vastu panna, haaras käeulatusest kandikult ühe vanaaegse suhkruküpsise ja näksis selle serva. Või ja suhkru maitse lõid ta keelel õitsele ja ta naeratas rahulolevalt. Küpsised oli täiuslikud, väljast krõbedad ning seest magusad ja muredad.
Keegi koputas tagauksele ja Hannah pistis küpsise kiiresti põlletaskusse. Ta oli käinud teisipäeval ema juures nende iganädalasel ema-tütre õhtusöögil ja päästnud end poest ostetud biskviitpõhjast, kunstvahukoorest, valmis hakitud pähklitest ja poe-karamellikastmest väitega, et on dieedil.
“Hannah? Sa oled ju siin, eks?”
See oli tema õe hääl. Hannah võttis küpsise taskust välja ja avas ukse.
Andrea tuiskas sisse koos tuuleiiliga, hoides käte vahel tasakaalus kinnisvarareklaamide virna. “Kas Lisa andis sulle mu sõnumi edasi?”
“Muidugi. Janiet on kindlasti väga tore taas näha.”
“Tean. Olen sellest nii elevil.” Andrea asetas reklaamid ainsale vabale pinnale, töösaare ääres olevale pukile. “Taevake! Kui palju küpsiseid sa küll küpsetasid?”
“Nii palju, et neist piisaks homme keskpäevani. Proua Baxteri kodunduse tüdrukud panevad soojendustelkidesse toiduletid üles.”
“Kui ilm püsib sama külm, siis on neil kindlasti palju kliente.”
Hannah märkas, et õde suisa lõdises, ja valas talle kruusi kohvi. “Võta. Näed külmunud välja.”
“Olengi. Kas see on kofeiinivaba?”
“Ei. Tahad, et teeksin?”
“Kindlasti mitte. Vajan täna hommikul kogu kofeiini, mis mul õnnestub kätte saada. Al tahab, et jaotaksin need reklaamid terves linnas laiali. Pean isegi võõrastemajja sõitma.”
Hannah asetas õe ette taldriku krõpsude šokolaadiküpsistega. Need olid Andrea lemmikud. “Võta õige natuke šokolaadi, saad energiat.”
“See on suurepärane ettekääne – võtan selle vastu.” Andrea haaras küpsise ja haukas sellest hiiglasliku ampsu. “Mmarmasan nneid niivga.”
“Tean.” Hannah mõistis õe mõmisevat märkust – “Armastan neid nii väga” – õigesti. “Võin reklaamlehed sinu eest võõrastemajja viia. Pean keskpäeval sinna niikuinii minema, et Connie Maciga kohtuda.”
Andrea neelas oma küpsisesuutäie rutuga alla. “Sa kohtud Connie Maciga?”
“Just nii. Linnapea peab osalema ühel koosolekul ja palus mul Connie Macile Lake Edeni ringkäigu ajal teejuhiks olla.”
“Sinul alati veab!” Andrea häälest kostis kadedus. “Luba, ma tulen sinuga kaasa. Palun, Hannah?”
Hannah’le meenus Tom Sawyer ja aia värvimine. Andreast oleks ringkäigu ajal suur abi, kuid Hannah ei tahtnud oma liigset innukust demonstreerida. “Ma ei tea. Peaksin seda üksinda tegema. Kas loodad niimoodi Janiega kokku saada?”
“Janiet ei ole seal. Ta ütles mulle, et veedab suurema osa päevast kaubanduskeskuses ja aitab härra MacIntyre’it köögipoega. Aga tahaksin nii väga Connie Maciga kohtuda. Olen ta suurim fänn ja saaksin sind ringkäigul aidata. Sa tead ju, kui osav suhtleja ma olen.”
“Tõsi,” nõustus Hannah. Andreal oli anne sõbruneda iga võõraga kõigest viie minutiga. See oli ka üks põhjustest, miks ta oli kinnisvaramaaklerina nii edukas.
“Kas võin tulla, Hannah? Luban, et osutan sulle vastuteene. Ükskõik, mida tahad.”
Hannah muigas. Andrea näol oli täpselt sama ilme, mis ka siis, kui ta kuuendas klassis oli anunud Hannah’t, et võiks kanda koolis Hannah’ leerikingiks saadud pärlkõrvarõngaid. “No … eks sa siis võid vist jah.”
“Oi aitäh, Hannah!” Andrea heitis pilgu oma punast ja musta värvi šotiruudulisele jakile ja sirgelõikelistele viigipükstele. “Ei tea, kas ma peaksin kodust kiiresti läbi hüppama ja riideid vahetama.”
“Näed kena välja,” ütles Hannah, hoides ära tõenäoliselt tunnipikkuseks veniva mukkimisseansi. “Peame poole tunni pärast minema hakkama ja me ei taha ju hiljaks jääda.”
Andrea heitis pilgu kraanikausi kohal rippuvale kellale.