“Janie peatub koos kõigi teiste Connie Maci töötajatega võõrastemajas. Andrea ja Bill saavad temaga täna õhtul seal kokku, et koos õhtust süüa, ja sina oled ka kutsutud. Andrea palus mul sulle edasi öelda, et Janie tahaks sind väga taas näha.”
“Tahaksin teda ka väga näha,” ütles Hannah, kuigi mõtles samas, kas tal on pärast kibekiiret päeva veel jaksu piduliku õhtusöögi jaoks.
“Üks asi veel. Linnapea Bascomb astus enne sisse, et sinuga kohtuda. Ta on praegu habemeajaja juures, aga ta tuleb tagasi, kui Gus saab töö tehtud.”
“Kas ta ütles, mida tahab?”
Lisa raputas pead. “Mitte just täpselt. Ta ütles lihtsalt, et tal on vaja sinuga millestki väga tähtsast rääkida.”
“Loodan, et asi ole mõnes talvekarnevali kava tõrkes.” Hannah pöördus pendelukse poole, kust pääses küpsisekohvikusse. “Ta tahab tõenäoliselt kohvi. Panen selle jooksma.”
“Kohv on juba valmis. Panin masina tööle niipea, kui linnapea lahkus.”
“Ole sa kiidetud, Lisa,” ütles Hannah tänulikult. “Olen ma sulle hiljuti öelnud, milline kullatükk sa oled?”
Lisa tõi kuuldavale plikaliku naerukihina ja see tuletas Hannah’le meelde, kui noor ta tegelikult oli. Howie Levine, Lake Edeni ainus advokaat, oli selle teema tõstatanud, kui Hannah oli palunud tal koostada enda ja Lisa vahel partnerlusleping. Hannah oli mehe vastuväited kiiresti peatanud, teatades, et Lisa on parem töötaja ja juhataja kui enamik temast poole vanemaid inimesi. Lisa oli tasakaalukas, usaldusväärne ja võimeline tegelema iga eriolukorraga, mis võis nende teele sattuda, ning Hannah oli kindel, et ta ei kahetse kunagi, et kirjutas enam kui kolmandiku oma ettevõttest Lisa nimele.
“Istu, ma toon sulle tassitäie,” pakkus Lisa, viibates töösaare ääres seisva puki poole. “Mul on tunne, et sul läheb seda tarvis.”
“Linnapea Bascombi pärast?”
“Jah. Ta oli tõsiselt endast väljas. Pakkusin talle ühte sooja suus sulavat maapähklivõiküpsist, kuid ta ütles, et ei suuda midagi süüa.”
“Ohoh. See ei ole hea.” Hannah ohkas pukil istet võttes sügavalt. Linnapea Bascomb oli suur maiasmokk ja Hannah’ suus sulavate maapähklivõiküpsiste järele arust ära. Kuna ta oli aga keeldunud lemmikküpsist isegi maitsmast, siis tähendas see, et tegu pidi olema ikka päris tõsise murega.
Kuumuta ahi 190 kraadini, küpseta ahju keskosas.
225 g võid
400 g suhkrut2
2 tl vanilliekstrakti
2 sl suhkrusiirupit
1½ tl söögisoodat
1 tl küpsetuspulbrit
½ tl soola
250 g maapähklivõid (võib kasutada nii tükkidega kui ka tükkideta maapähklivõid)
2 muna
310 g jahu
Sulata mikrolaineahjus või. Lisa suhkur, vanilliekstrakt ja suhkrusiirup. Sega ühtlaseks ja lisa siis söögisooda, küpsetuspulber ja sool. Sega korralikult läbi.
Mõõda välja maapähklivõi. (Piserdan oma mõõdunõu põhja toiduõli, et maapähklivõi ei kleepuks selle külge.) Lisa tainale ja sega sisse. Löö munad kahvliga lahti, lisa tainale ja sega veel. Viimasena lisa jahu (seda ei ole vaja sõeluda) ning sega, kuni kõik koostisained on korralikult segunenud.
Vormi tainast väikesed pallid ja lao need rasvaga määritud või küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, tavalisele plaadile peaks mahtuma 12 küpsist. (Kui tainas on vormimiseks liiga kleepuv, pane tainakauss mõneks minutiks külma ja proovi siis uuesti.)
Vajuta tainapalle kahvliga kaks korda, et tekiks risti-rästi muster. (Kui kahvel muutub liiga kleepuvaks, siis piserda seda toiduõliga või pista korraks jahusse.)
Küpseta küpsiseid ahju keskosas 190 kraadi juures 8–10 minutit. Jahuta ahjuplaadil 2 minutit ja tõsta siis küpsised restile täielikult jahtuma.
Minu õetütre Tracey lemmikpala maapähklivõi ja moosiga: määri ühele küpsisele moosi ja tõsta teine küpsis sellele peale. Emale meeldib rohkem maapähklivõi ja šokolaad – küpsiste vahele tuleb määrida šokolaadiglasuuri.
Kolmas peatükk
“Ainult seda tahadki?” Hannah oli üllatunud, kui Lake Edeni nägus linnapea talle noogutas. Hannah oli oodanud kolossaalsete mõõtmetega probleemi, kuid linnapea oli palunud tal kõigest keskpäeval Lake Edeni võõrastemajas Connie Maciga kohtuda. “Muidugi ma teen seda, pole mingi probleem.”
“Tänan, Hannah.” Linnapea pühkis pintsakult maha olematu niidijupikese ja sirutas käe, et võtta üks suus sulav maapähklivõiküpsis taldrikult, mille Hannah oli nende vahele roostevabast terasest töösaarele asetanud. “Tead ju küll, millised need kuulsused on. Kui keegi ei tule talle vastu ja ei näita talle linna, tunneb ta end solvatuna.”
Hannah oletas, et linnapeal oli õigus. Connie Mac oli staar ja eeldas tõenäoliselt, et teda tuleks kohelda kuningliku külalisena. See oli olnud linnapea jaoks uskumatu triumf, kui üks Connie Maci töötajaid oli talle helistanud ja teatanud, et Conniel oleks au talvekarnevalil osaleda ja küpsetada isiklikult järgmise õhtu banketile talvekarnevali ametlik tort. Hannah, kes võttis kõike kuuldut harva puhta kullana, kahtlustas, et Küpsetav Kullake ei olnud nõustunud sellel väikelinna üritusel osalema ainult tänu südameheadusele. Kolme päeva pärast pidi avatama TriCounty kaubanduskeskuses üks Connie Maci köögipoekestest ja seda talvekarnevalil reklaamida oli kaval ärivõte.
“Vaata, et sa linna sõites kindlasti karnevalipaikadest möödud,” juhendas linnapea Hannah’t küpsisesuutäite vahel. “Siis vii ta Jordani keskkooli, et ta saaks külaliste vastuvõtukeskuses käia ja saaniekspresse näha.”
“Teen seda.”
“Siis sõiduta ta kultuurimajja ja näita talle raamatukogu. Marge ootab juba, et saaks temaga kohtuda.”
Hannah suu tõmbus ilmse tagasihoidlikkusega öeldud sõnade peale naerule. Marge Beeseman, linna vabatahtlik raamatukoguhoidja, oli olnud täiesti ekstaasis, kui Connie Mac nõustus raamatukogule raha kogumise nimel seal autogramme jagama. Delorese sõnul oli Marge maksnud Bertie Straubile terve väikese varanduse, et oma halle juukseid värvida ja endale uhke uus soeng lõigata lasta.
“Kui saate Marge’i juures valmis, siis vii ta banketisaali. Ta tahab koos Ednaga õhtusöögi menüü üle vaadata.”
“Selge,” vastas Hannah, mõeldes ise, kuidas küll reageerib Edna Ferguson, Jordani keskkooli peakokk, kui Connie Mac hakkab tegema soovitusi menüüd muuta. Banketi toit oli juba tellitud ja Edna oli suure osa ettevalmistustöid ette teinud. “Kuhu ma ta pärast seda viin?”
“Ezekiel Jordani majja. Su ema lubas, et saab selle keskpäevaks valmis. Helistasin talle eile ja küsisin, kas võin korraks läbi astuda ja sellele pilgu heita, aga ta ei lase kedagi sisse, enne kui maja pole täielikult valmis. Tead ju isegi, Hannah, milline su ema on. Ta teeb kogu asjast nagu riigisaladuse ja pole mingit põhjust, miks ta peaks …” Linnapea Bascomb vakatas, kui pagariäri tagauks avanes ja Delores pea sisse pistis.
“Kus hundist räägid,” pomises Hannah ja kleepis ema heameeleks näole rõõmsa naeratuse. “Tere, ema. Kas maja on valmis?”
“Veel ei ole, kullake. Tulin lihtsalt läbi, et küsida sinult ühe väga eriskummalise tainarulli kohta, mille leidsin proua Jordani köögiriistade hulgast. Oi tere, Ricky-Ticky. Ma ei oodanud sind siit eest leida.”
Hannah peitis ehmunud naeruturtsatuse köhatuse taha.