Minu Ameerika I. Epp Petrone

menu kasvab nüüd ka Bushi pooldajate arvelt. Küll räägitakse rahvasuus ja meedias neist, kes filmi ajel on muutnud oma poliitilisi vaateid, rohkem aga kuuleb vabariiklaste suust põhjendust: „Ma pean seda populistlikku soga nägema, et osata kritiseerida.” Kuuldavasti on Michael Moore välja pannud preemia sellele, kes suudab filmis avastada faktivea. Ja kuuldavasti on peagi linastumas kaks uut dokumentaalfilmi, mis omakorda Michael Moore’i naeruvääristavad.

      Alanud on uutmoodi relvadega presidendikampaania.

Ilmunud ajalehes Eesti Ekspress, juuli 2004.

      „KANADA ÜHENDRIIKIDEST” JA „JEESUSEMAAST”

      See juhtus päev pärast USA presidendivalimisi. Mu postkasti saabus ahelkiri, teemaks „Divided States of America” ehk „Ameerika jagunenud osariigid”.

      Nüüd olen oma Ameerika meiliaadressile saanud neli erinevat päritolu, aga samasuguse sõnumiga maakaarti. Sõnumiks muidugi see, et ühe USA sees on kaks riiki. Sõltub kaardi autori ja levitaja päritolust, mismoodi on tähistatud traditsiooniliselt vabariiklasi toetavad ehk siinkeeli punased osariigid – Jeesusemaa, Võhiklikud maakad, Texase ühendriik, Tõelised patrioodid… Sinised osariigid ehk need, kes seekord valisid demokraatide kandidaati John Kerryt, on kujutatud ühtedel kaartidel üheks riigiks Kanadaga, teistel omaette riigina, nimeks Vabaduse ja Hariduse ühinenud Osariigid või Inimesed, Kes Võhiklike Maakate Pärast Häbenema Peavad… Või hoopis põlastavalt Anti-Ameerika. Sinisesse punti kuulub kogu USA läänerannik ja riigi kirdeosa, teisisõnu läänelike suurlinnade piirkonnad: California, Washingtoni osariik, Washington DC, New York, Uus-Inglismaa ja Suure Järvistu piirkond.

      Teine huvipakkuv saadetis, mis mitu korda mu postkasti jõudnud, on palvekiri Kanadale: USA siniosariigid paluvad end adopteerida. Kiri on päris naljakas, opereerides samas reaalsete majanduslike faktidega: demokraatlikele osariikidele kuulub põhiosa USA majanduse ja hariduse alustaladest.

      Kas see on nali? Auru väljalaskmise vahend? On inimesi, kes ideega leebes toonis mängivad, stiilis: „George Bushi ja John Kerry riigid peaksid kätlema ja sõbralikult lahku minema, nagu tegid tšehhid ja slovakid.” Aga suur osa noori siniosariiklasi on tõsiselt tigedad ja täis indu moodustada iseseisev riik. „Miks peame meie, kiiremini areneva majandusega osariigid, kinni maksma nende lollusi, alates Iraagi sõjast ja lõpetades lihtsa faktiga, et nad vajavad isegi oma maanteede korrashoiuks meie raha?” kõlab näiteks küsimus ühest netifoorumist.

      Ka ajalehtede arvamus- ja kirjakülgedel arutatakse (pool-) tõsiselt USA jagunemise teoreetilisi võimalusi ning praktilisi tagajärgi. Tegu on klassikalise küsimusega, kas rahvastel on õigust enesemääramisele ning suurest riigist lahkulöömisele. Kas baskidel on see õigus? Põhjaiirlastel? Tšetšeenidel? Vastus on enamasti „ei”. Aga kui enesemääratlejateks pole mitte pisike rahvusrühm, vaid suur osa maailma võimsaimast riigist – mis pealegi üritab kõiges olla avatud ja demokraatlik? Ajaloolise näitena on praegusele USA käärimisele kõige lähem paralleel Kanada Quebeci lahkulöömise katse. Provints jäi küll Suur-Kanada osaks, aga sai õiguse omakeelsuseks. Ja mis peaasi, referendum toimus!

      Teise ajaloolise näitena tuleb meelde ülemöödunud sajand, kui USA põhja- ja lõunaosariikide väärtuste kokkupõrge lõppes sõjaga. Nagu kirjutab Columbia ülikooli professor Simon Schama ajalehes Manchester Guardian: „Mitte kunagi pärast kodusõda pole kahe Ameerika vaheline eraldusjoon olnud nii selgelt nähtav nagu praegu, ja paistab, et kahte kultuuri lahutavast kuristikust ei vii üle ainsatki silda.” Mis on need kaks kultuuri? Paljude kommentaatorite meelest on kaks Ameerikat eksisteerinud algusest peale, sest siia maale on tuldud kahel eri põhjusel: kas tuldi raha tegema ja end kindlustama (see on puna-Ameerika, mis kaitseb konservatiivseid väärtusi, nagu madalad maksud ja igaühele isikliku relva lubamine, aga ka abordi ja geisuhete keelustamine) või tuldi idealistlikult uut ja paremat maailma ehitama. Uus-Inglismaa idealistlikest kolooniatest on pärit sinise Ameerika usk, et riik peab oma sotsiaalset rolli täites kodanike elu paremaks tegema, näiteks tagama korraliku tervisekindlustuse. Selle mõtlemisega käib kaasas isikuvabaduste, nagu abordi lubamine ja kõrgemate maksude pooldamine.