See, kui raske on siinses äärelinnas jala liikuda, saab selgeks juba esimestel päevadel. Tahan nimelt jalutades minna raamatukokku, mis asub meie kodu lähedal. Puhkeb arutelu, kes mind kohale viib – igal pereliikmel on oma auto. „Ma mõtlesin, et jalutan, see on ju kümne minuti tee,” tõrjun.
Paus. „Aa, tahad natuke fitnessi teha!” üritab Justini ema mind mõista.
Kui ma siis raamatukogu poole ukerdan, saan aru, millest mind hoida taheti. Siin maastikul pole lihtsalt arvestatud jalakäijatega. Mõlemalt poolt palistavad asfaltteed kahekorruselised ühepereelamud aedade, sissesõiduteede ja suurte mitmeautogaraažidega. Auto vurab auto järel, kõnniteed pole ollagi.
Pärast raamatukogu tahaksin minna kirikuaeda, mis on täpselt teisel pool sõiduteed, otse mu ees. Aga läbi liiklusvoogude suudaks ma riskivabalt murda vaid siis, kui oleksin kah auto. Kõnnin edasi, otsides turvalist kohta, kus pääseda üle tee. Lõpuks jõuan keskkoolini, mille parkla on täis autosid, aga erandlike, autot mitte omavate õpilaste jaoks on mõeldud ka valgusfoor ja jalakäijate ülesõidukoht. Tellin rohelise tule, mõeldes, et huvitav, millal viimati seda foori kasutati. Üle tee saades ukerdan tagasi, kirikuaia juurde. Ka seal saan kultuurilise elamuse: kiriku taga on suur parkimisplats.
Kui lõpuks koju jõuan, olen uhke, et katsumustest terve nahaga välja tulin. Nüüd mõistan, miks sõidetakse autoga igale poole, olgu siis apteeki, supermarketisse või postkontorisse, mis kõik on justnagu siinsamas.
Ma ei näe selle kuu jooksul kordagi, et pereisa ja pereema kusagile kõndima läheksid. Nad küll võtavad seda plaani, rääkides uhkelt, et „Homme läheme koertega jalutama”, aga ikka lükkub plaan edasi ja koerad jooksevad tarastatud tagaaias niisama ringi. Kui me koos Justiniga siis korra koerte jalutuse ette võtame (mõistagi, taas kõigepealt autoga õigesse kohta sõites), räägib pereema sellest telefonis uhkusega oma sõbrannadele. „Noored käisid koertega mere ääres jalutamas, loomad olid pärast nii näljased!”
Nad on väga lahked ja armsad inimesed. Hüvastijätul kingib pereema mulle kaasa, lennuki peal krõbistamiseks, suure tuutu komme.
Eestis olen esimene nädal nagu pohmellis ja tarbin peamiselt teevett ja õunu.
MU ESIMESED KOKKUPUUTED AMERICANAGA
Kui ma rahvusvahelises koolitusgrupis neli aastat tagasi Justini, Mitchi ja Kerstiniga tutvusin, ei olnud mul toeks varasemaid kogemusi ameeriklastega.
Esimesel nädalavahetusel korraldati meie rühm Ahvenamaale matkama. Mingil hommikusel hetkel jagati meile šokolaadi – Soome valitsuse kulul, kes üldse kogu selle noorte ajakirjanike koolituskuu kinni maksis.
Mina pistsin oma koguse šokolaadi kohe kinni.
Mõni aeg hiljem: pärastlõunane hingetõmbepaus, enne edasi matkamist. Istusime kolmekesi. Minu ja venelanna Olesja kõrval hakkas ameeriklane (õigemini kanadalane) Mitch oma taskust šokolaadi välja õngitsema. See oli ilus pikk „Tupla”. Vaatasime pika pilguga, kuidas Mitch üksi šokolaadi sööma hakkas.
„Mitch, anna sõpradele ka!” ei pidanud ma vastu. Olesja hakkas kihistama ja neelatas.
Mitch vaatas meid kummalise pilguga. „Te ju saite oma jao! Need on minu omad!” Ja jätkas söömist.
Hiljem ühikas arutasime seda piinlik-naljakat juhtumit teiste mitte ameeriklastega.
Poolakas Dorota: „Kas te siis ei tea, et ameeriklased on individualistid? Nad võivad su nina all üksi kommipaki tühjaks süüa. Nende loogika on, et kui sa tahad, siis lähed poodi ja ostad endale ise. Mu ema käis kunagi Ameerikas koolitusel ja ta rääkis hiljem just sedasama: kui tema midagi head sõi, siis pakkus kõigile, aga kui ameeriklased sõid, siis ei tulnud neile pähegi teistega jagada.”
Selle peale hüppas Olesja püsti ja jooksis oma kotti haarama „Devuški, aga mul on kommi!”
Mõni päev hiljem nägin ühika puhketoa diivanil teleka ees teiste hulgas üksinda komme krõbistavat Kerstinit. Nüüd juba teadsin: Ameerika tava on selline.
„Issand, ma sain moskiitolt hammustada!” kajas ühel päeval üle bussi Mitchi ahastav hääl.
Nii mõnigi meist, küllap jälle need endised idabloki omad, hakkasid itsitama. Hea nali – sääsehammustuse pärast karjuda. Aga oli kuulda ka Justini kaastundlik hääl: „Näita!”
Järgnes kahe Ameerikast pärit noormehe murelik omavaheline jutuajamine.
Alles tükk aega hiljem, kui me Justiniga olime lähedaseks saanud, rääkis ta mulle sellest: Mitch oli hirmul, et võis aidsi saada. Sest äkki kandis keegi bussis olijatest HI-viirust ja sääsk hammustas kõigepealt teda, seejärel Mitchi.
Irvitasin kõva häälega.
„Mis siin naerda!” kaitses Justin oma kaasmaalast. „Jevgeni oli meil ju gei ja lõnkus Helsingis kahtlastes öökubides ringi. Kust me teame, et tal aidsi ei olnud.”
Olime sellest rääkides parasjagu meie grupi teisel pikal reisil, Lapimaal. Jalutasime polaaröö valguses baarist kämpingu poole.
„Uuh, vaata, põder tuleb põõsastest!” tegin nalja.
Vaene Justin kahvatas, haaras mul käest ja kiskus mu jooksma.
„Mäletad, kuidas sa Lapimaal põtra kartsid,” narrin teda vahel. Ta ei usu siiamaani, et polnud seal mingit põtra. Ja kui olekski olnud, poleks loom meid taga ajama hakanud.
Nüüd ma tean, et vähemasti see Ameerikamaa osa, mida mina katsuda sain, on loodusest võõrdunud.
Kui me kord Eestis matkal murakate otsa sattusime, hüppasid kõik eestlased marju sööma ja nahistasid mööda raba ringi, aga Justin hüppas fotoaparaadi kallale, tegi meist, unikaalsetest olenditest, pilte ja saatis pärast sõpradele-sugulastele: „Eestlased metsas marju söömas!”
Möödunud suvel Eestis käies julges ta juba ise punase sõstra põõsa küljest marju noppida, kuigi avaldas ikka kartust, kas neid enne suhu panemist pesema ei peaks.
ÕÕVASTAV AMEERIKA
Olen nüüd USA-s elanud kaks kuud. Iga päevaga jõuan üha rohkem ameerikalikkuse tuuma juurde: kui telekas lahti klõpsida ja dramaatiliselt sisse hüütud uudiseid jälgida, haarab mindki see üldrahvalik õõv.
Maailmas on just praegu midagi kohutavat teoksil ja kui sa ei jälgi pidevalt uudiseid, siis oled kadunud hing! Mitte ainult sõda. Ka näiteks maod tagahoovides, lasteahistajad raudteejaamades või õpetajad, kes koolides laste silme ees botaanikaklassis ülearuseid jänesepoegi tapavad… See kõik võib juhtuda ka sinuga ja sinu lapsega, nii et ole informeeritud ja valvel.
Uudiste vahel on reklaamid, iga aastaga aina suurenev osa neist räägib retseptiravimitest. Kui enne võisid veel loota, et oled ähvardava maailma käest terve nahaga pääsenud, siis pärast reklaamiseanssi sa selles enam nii kindel pole. Mõjusates piltides moonduvad toiduained naelteks ja knopkadeks ning saame teada, et toidu happelise reaktsiooni tagajärgede likvideerimiseks vajame seda-ja-seda ravimit. Peavalu. Depressioon. Kõhukinnisus. Kõhulahtisus. Kõiksugused vähkkasvajad ja südamehaigused, mis sind hiilivalt ründavad. „Need reklaamid on mõeldud selleks, et patsiendid teaksid erinevate ravimite olemasolu ja oskaksid valida,” selgitab mu mehevend, kes töötab suures firmas, mille ainus ülesanne ongi ühele ravimikorporatsioonile reklaame toota. Raha liigub seal ladusalt – tervishoiuäri on Ameerikas hiiglaslik.
Tundub aga, et sama hästi võib neid reklaame nimetada inimeste harimiseks teemal: milliseid haigusi veel endale ja oma lapsele välja mõelda. „Kas