Ja nii jõutigi Teise maailmasõjani, Hitler Saksamaal asjade käiku juhtimas. Ta oli saavutanud väga suure populaarsuse, sest purustas võidukalt selle silmakirjalikkuse ja valelikkuse võrgu, mida Versailles’ tehing enesest kujutas. Ta oli äratanud ellu Saksamaa majanduse, ta oli miljonite sakslaste silmis hüpnotiseerivalt jõuline kõnemees ja nii ei saanud kättemaksuhimuline Prantsusmaa enam sakslasi alandada ning vaesuses hoida. Paraku pahandas ta sellega eriti britte. Hitler uskus 1939. aasta suvel, et võib hõivata suure osa Poola aladest, ilma et Suurbritannia sekkuks. Kõigepealt sõlmis ta ootamatult tehingu Staliniga. Britid ei saanud nüüd Poola heaks enam midagi teha ja usuti, et ega nad seda üritagi. Hitleri arvestus ei pidanud paika: Suurbritannia poliitikute hulgas tõusis torm, millele järgnes ultimaatum. Lõpptulemusena kujunes sellest Suurbritannia, Venemaa ja Ameerika Ühendriikide sõda Saksamaa vastu, kus võideldi senisest veelgi suurema purustusjõuga relvadega ning kus tankid ja lennukid andsid lahingutele 1918. aastat kaugelt ületava mobiilsuse. See sõda lõppes kuue aasta pärast, kui kogu Kesk-Euroopast oli saanud suur sürrealistlik varemeteväli. Hollandi-Saksamaa piiril võis toona näha silti „Siin lõpeb tsiviliseeritud maailm”. Edaspidi hakkasid asjad aga paremini arenema: Saksamaa probleem lahendati, Saksamaast sai nii mõneski mõttes musterriik, ameeriklased käitusid vastutustundlikumalt kui 1919. aastal ja sõjad näisid olevat vajunud minevikku, mida oli juba raske ettegi kujutada.
Aasta 1945 tähistab just seda hetke, kui üks ajastu vahetus teisega. Seni valitsesid Euroopa impeeriumid maailma ja minu noorpõlve kooliõpikud – mis olid juba vananenud – andsid veel 1950. aastalgi mulle teada, kui palju head on britid teinud Indiale, mis nagu üldse tubli veerandik gloobuse pinnast oli värvitud Briti võimu tähistava punase värviga. Tähtsat aristokraati Winston Churchilli, kes oli sündinud (1874) turvalisel Victoria ajal veel enne elektri tulekut (esimene suur maja, mis sai elektrivalgustuse, oli lord Salisburyle kuuluv kodu Hatfieldis 1880. aastal), peeti juba vanamoodsaks. Sama kehtis ka tema ajaloolise vastase, Adolf Hitleri kohta, ehkki tema puhul oli tegu teistsuguse vanamoodsusega. Hitler sündis 1889. aastal Austria-Saksamaa piiril ja kui ta oli teismeeas, hakkas just levima imeline elektrienergia, mis tõi kaasa lõputu hulga uusi võimalusi ehitustegevuses, transpordis, meditsiinis ja raadios. Masinad pakkusid Hitlerile huvi hiljemgi – igatahes rohkem kui Churchillile, keda huvitasid peamiselt nende sõjandusalased võimalused. Austria-Saksamaa piirialadel oli laialt levinud pahameel protestante toore jõuga alla surunud katoliku kiriku türanliku käitumise pärast ja nii kasvas Hitler üles kristlikku moraali hukka mõistvas vaimus: nagu paljusid teisigi, puudutas see teda noore mehena palju rohkem kui antisemitism. Viimase võttis ta (põhiliselt originaaltõenditega töötava suurepärase ajaloolase Brigitte Hamanni andmetel) omaks alles hiljem, kiusates talle omasel kättemaksuhimulisel kombel taga koguni vana juudi abielupaari, kes omal ajal pakkus talle oma kaupluses varju, kui Hitler üritas Viinis turistidele oma akvarelle müüa, ilm aga pööras vihmale. Hitleri natsionalism – mille märksõnad olid tehnoloogia, tahte triumf ja nõrkade kõrvaldamine – osutus 1945. aastaks samuti vanamoodsaks. Hitleri variant vanast Euroopast hääbus koos musta farsiga tema punkris sügaval maa all riigikantselei aias, nagu seda näitab värvikalt Saksa film „Allakäik” (Der Untergang). Ka Churchill lõpetas pärast viimast aega peaministrina 1951. aastal naftaliini ja alkoholi seltsis. 1945. aastal sündis teistsugune maailm, mille vägevaks sümboliks sai aatomipomm.
Palju aega hiljem, kui õppisin ise Saksamaad tundma ja tutvusin selle ajalooga, sattusin kokku ka inimestega, kes olid olnud osa Hitleri sõjamasinast. Arvatavasti kõige tähelepanuväärsem neist oli Albert Speer. 1981. aastal valmistasin BBC televisiooni jaoks ette saadet Hitlerist ja kunstist ning siis palusimegi Speeri, kes oli Hitleri peaarhitekt ja sõjaaegne relvastusminister, anda meile intervjuu. Seitsmekümne kuue aastane Speer, kellel oli selja taga kakskümmend aastat vangipõlve, oli meie suureks üllatuseks nõus kohale tulema. Oli pühade nädalavahetus ja niisugusel ajal on Londonis kõik kohad suletud: pidin ta viima hotelli Brown’s restorani, kus ta rääkiski mulle Kolmandast Reich’ist. Minu hämmastuseks polnud ta teadlik ühest kõige tähtsamast natside toetajaskonda puudutavast tõsiasjast, nimelt sellest, et protestandid olid palju tõenäolisemalt nende toetajad kui katoliiklased (Baieri maine on omaette asi, aga selle eest võlgneb liidumaa peamiselt tänu protestantidele, kes moodustavad kolmandiku rahvaarvust). Minu meelest ei pakkunud religioon Speerile lihtsalt huvi. Samuti üllatas ta mind – kuigi vahest poleks pidanud üllatama –, õigustades brittide pommirünnakuid Saksamaa linnadele põhjendusega, et see suunas osa sakslaste jõupingutusi rindel sõdimiselt ja kodumaa kaitsmiselt kõrvale. Õhtu kujunes kuidagi läbinisti kurvaks, aga järgmisel õhtul tegime intervjuu ära ning Speer esines hästi, ehkki oli kogu jutu sisu juba varem ära rääkinud. Seejärel marssis ta, särtsu täis, kõigi kohal viibinud naiste imetlevate pilkude saatel välja oma hotelli ja suri. Teine kummaline kokkupuude Teise maailmasõjaga oli kohtumine Josef Mengele pojaga. Mengele oli kurikuulus Auschwitzi arst, kes tegi katseid elavate inimestega ja olevat seisnud isiklikult platvormil, kui juudid loomavagunitest väljusid, ning valinud välja need, kes suudavad tööd teha ja kes tuleb saata joonelt gaasikambrisse. Mengele lahkus Auschwitzist viimasel hetkel, kaasas karp silmamunade ja koeproovidega, et näidata neid Frankfurdis oma professorile, kes muidugi sattus paanikasse ja näitas talle ust. Mengele suri Brasiilias 1979. aastal ja nii sattus ka tema pere avalikkuse tähelepanu alla. Küsitlesin tema poega, kes oli mõistlik ja otsekohene mees, kelle oli üles kasvatanud väärikas sotsiaaldemokraadist võõrasisa ning kellele alles kuueteistkümneselt öeldi, kes on tema tõeline isa. Ta oli sõitnud Brasiiliasse isa vaatama, aga nende läbisaamine kujunes väga halvaks: Mengele osutus väiklaseks ja tüütuks, tema elukaaslane oli Rumeeniast pärit sakslannast põgenik, kellega ta tülitses lakkamatult vähese väärtusega kruseirode pärast. Ta kirjutas enda põgenemisest sõjajärgselt Saksamaalt romaani, kirjeldades, kuidas ta jõudis Itaaliale kuuluva Tirooli kaudu Genovasse ning sai Punase Risti passi Argentiinasse, kus alustas oma nime all äritegevust. Poeg rääkis, et kui ülikool võttis Mengelelt doktorikraadi ära, järgnesid sellele protestid tema abilisteks olnud endistelt Auschwitzi vangidelt, mis on täiesti usutav. Eugeenika ja niinimetatud rassiuuringud ei pakkunud huvi üksnes natsidele: 1910. aastast alates huvitus sellest kogu läänemaailm ja Rootsis steriliseeriti veel kuni 1970. aastateni laplasi põhjendusega, et nad pole küllalt väärt sigima. Kui vaadelda lähemalt Speeri andeid ja Mengele eesmärke, ongi võimalik aru saada, mida pidas silmas Churchill, kui ta 1940. aastal ütles:
Hitler teab, et ta peab meist siin saarel jagu saama, või muidu kaotab ta sõja. Kui suudame talle vastu seista, võib kogu Euroopa saada vabaks ja kogu maailm minna edasi mööda päikeselist teed uutele kõrgustele. Aga kui see meil ei õnnestu, vajub kogu maailm, kaasa arvatud Ameerika Ühendriigid ja kõik, mida me teame ja millest hoolime, uue pimedusaja sügavikku, mille teevad veelgi võikamaks ja võib-olla ka veelgi kestvamaks pahelise teaduse saavutused. Seepärast täitkem igaüks oma kohust ja pingutagem nii, et kui Briti impeerium ja selle rahvaste ühendus kestavad ka tuhat aastat, võiks inimesed öelda: „See oli nende tähetund.”
1940. aastal ei olnud mõistlik vastu hakata, nagu ei olnud 1939. aastal mõistlik sõda kuulutada, aga Hitler ei võimaldanudki inimestel reageerida mõistlikult. Nad mõistsid instinktiivselt, et läheneb järjekordne suur sõda, ja targemad pead Suurbritannias taipasid, et kõige mõistlikum on õppida lenduriks, nagu tegi 1936. aastal ka minu isa, Glasgow’ ülikoolis õppiv lootustandev advokaadihakatis. Ta osales Glasgow’ 602. eskadrilli koosseisus lahingus Suurbritannia pärast, aga kutsuti edaspidi välja õpetama uusi lendureid, kellest oli suur puudus. Ajaloolase Max Hastingsi ütlust mööda ei olnud kuninglikel õhujõududel (RAF) küllalt personali, et lennukeid nagu kord ja kohus hooldada ning