Teine maailmasõda: lühiajalugu. Norman Stone

oli tahtnud rünnata juba eelmisel sügisel, seega 1939. aastal, aga kindralid ei võtnud vedu. Nad leidsid aina uusi ettekäändeid: see või teine üksus pole valmis, aeg on liiga porine ja nii edasi. Osa neist rääkis koguni Hitleri kukutamisest, ehkki siin jõuti juttudest kaugemale alles palju hiljem. Pärast taganttorkimist mõtlesid kindralid välja kava, mis kujutas enesest 1897. aastal sõja puhuks Prantsusmaaga koostatud – eesmärgiga tungida Hollandisse ja Belgiasse – Schlieffeni plaani varianti. Nüüd sekkus juhus. Kölnist lennukiga koosolekule sõitnud ohvitser võttis kaasa ka plaani käsitlevad dokumendid. Lennuk aga eksis teelt ja kukkus Belgias alla, kusjuures belglaste kätte langenud osaliselt hävinud paberid olid siiski loetavad. Belglased andsid need edasi prantslastele ja viimased said kinnitust Prantsuse kõrgema väejuhatuse oletustele, mis võib juhtuda. Juhtunul oli kaks tagajärge. Prantslased tegid nüüd ühe suurimate sõjandusalastest vigadest, mis on eales tehtud, sest sakslased loobusid sellest plaanist. Nagu Hitleri puhul tihti juhtus, taipas ta seegi kord õigesti, et edu võib tuua tõeliselt hulljulge plaan, sest kindralid hindasid Prantsuse armeed märgatavalt üle ja mõtlesid tegelikult üksnes sellest, kuidas kaitsta Ruhrimaa tööstuspiirkonda rünnaku eest. Ambitsioonikam kindral Erich von Manstein, kes teadis, mida tankid ja lennukid suudavad, oli soovitanud tõepoolest hulljulge kava, aga kõrgem väejuhatus lükkas selle tagasi. Juhtumisi sai Manstein Berliinis Hitleriga kokku ja rääkis talle oma kavast: tuleb sooritada petterünnak Belgiasse ja Hollandisse ning see meelitab ka prantslased sinna. Sakslaste tõeline pealetung kulgeks aga läbi Belgia kaguosa, tiheda metsaga kaetud Ardennide kõrgustiku. Seal oli vähe teid, mis polnud kõige paremad, aga liiklust oskuslikult korraldades sai neid kasutada. Nii pääseks suured Saksa jõud Ardennidest läbi ja ületaks piirijõe Meuse’i Sedani juures, sealsamas, kus preislased lõid seitsmekümne aasta eest puruks Prantsuse armee ja panid aluse ühendatud Saksamaale. Muidugi oli võimalik see manööver peatada ja see oleks õigupoolest võinud kujuneda katastroofiks, kui midagi läinuks valesti, näiteks kui tanke oleks õhust rünnatud ja sunnitud need peatuma. Hitler otsustas riskida.

      10. mail hakkasid suurtükid läänerindel kõnelema ja nüüd järgnes üks kõigi aegade kummalisemaid lugusid sõjalistest segadustest ja arusaamatustest. Prantslased olid teinud suure vea, kulutades tohutult energiat Maginot’ liini kaitserajatiste ehitamiseks. Sõjas seersandina võidelnud André Maginot oli 1929. aastal sõjaminister. Prantsuse väed olid saanud loa okupeerida julgeoleku kaalutlustel Reinimaa: nii ei saanud sakslased alustada sissetungi. Aastatel 1929–1930 tegid britid Saksamaad lepitada püüdes ettepaneku liitlasväed Reinimaalt välja viia, mille peale Maginot kuulutas, et julgeoleku tagamiseks tuleb rajada piirile keerukas kindlustuste süsteem. Sellest programmist kujunes raske veskikivi prantslaste kaelas. Oli ilmne, et nad peavad seal kaitsel hoidma kuni kolmandiku oma relvajõududest. Seetõttu polnud sakslastel vajadust jätta nende vastu rohkem kui paar keskealistest veteranidest koosnevat diviisi ja nii võidi suunata oma paremad üksused ning soomusväed mujale. Niiviisi said Saksamaa ühendatud relvajõud ehk Wehrmacht, millel oli küll mõnevõrra vähem tanke, tekitada otsustava tähtsusega ülekaalu seal, kus see oli vajalik. Nad võisid tulla Belgia kaudu ja seda prantslased ootasidki. Et hoida sõda Prantsusmaa põhjaosast eemal, viisid prantslased oma väed Belgiasse, kus sakslased neid ründasidki, prantslased aga pidasid seda eksikombel peamiseks ründesuunaks. Siin tegutses Saksa väekoondis B, kus oli kolm jalaväe- ja kolm soomusdiviisi (igas umbes 200 tanki). Sakslasi saatis siingi edu: nad vallutasid hiilgavalt korraldatud taktikalise löögiga maailma suurima Eben-Emaeli kindluse: plaaneritega kohale toimetatud langevarjurid, kellel olid jalas kummijalatsid, et mitte tekitada müra, maandusid kindluse katusel ja hakkasid ventilatsioonišahtidesse ja suurtükkide laskeavadesse granaate loopima. Kiiresti tegutsedes jõudsid sakslased seejärel Dyle’i jõe joonele, kus kohtuti Prantsuse armee ja peaaegu kogu Briti ekspeditsiooniväega, mis oli liikunud Belgiasse ja püüdis jõuda Hollandisse. Prantslastel olid siin oma põhijõudude parimad väed. Nüüd olid need hiigellõksus, mis jättis Prantsusmaad tegelikult kaitsma palju nõrgemad väed. Sakslased olid lahti murdnud Prantsuse armee sidepidamiskoodid ja teadsid, missugused jõud on Maginot’ liinil, ning seetõttu oli neil võimalik ära arvata, kus on prantslased kõige nõrgemad. Arvestades seda, et Prantsuse vägede tuumik ja kogu Briti ekspeditsioonikorpus olid liikunud Belgiasse, said Belgia ja Maginot’ liini vahemikus olla ainult nõrgad jõud. Need väed olid välja venitatud positsioonidel piki Meuse’i jõge, juhtide tase oli masendav ja mehed heaks näiteks Prantsuse Kolmandat Vabariiki tabanud allakäigust: nad olid räpased, mornid, suitsetasid sigarette ja haisesid odava veini järele (mida keskmine prantslane jõi kolm liitrit päevas, ehkki õigluse nimel olgu öeldud, et pooled neist olid talumehed ja vett polnudki saada). Peaaegu mitte keegi ei osanud arvata, et sakslased ründavad just siin määratute jõududega, pealegi olid kõik 1914. aastal siinseid teid kasutada üritanud nelikümmend seitse Saksa veoautot rikki läinud. Muidugi olid veoautod ja tankid tolle ajaga võrreldes palju paremad ja nii liikusidki nüüd Ardennides Luftwaffe kaitse all lõputud kolonnid tihedalt täis tanke, autosid ning jalgsi ja jalgratastel liikuvaid sõdureid. Tegu oli tõelise liikluskorralduse imega, kus kõik rikki läinud tankid lükati kohe teelt kõrvale. Kõrgem väejuhatus oletas, et Meuse’i äärde jõutakse kümne päevaga, tankivägede komandör Heinz