Minu Hispaania. Anna-Maria Penu

müügi alla 18-aastastele noortele, kes ei tohi vägijooki avalikes kohtades enam ka pruukida. Seega peaks see tähendama Hispaania noortele ülemaailmse „kuulsuse” toonud massilise alkoholitarbmise tänavatel ehk botellónide lõppu!

      Mõte on ju hea ja eesmärk üllas, ent kui pole inimesi, kes seaduse täitmist kontrollivad või ühiskonda, kes taolist käitumist heaks ei kiida, siis juhtub sama mis suitsetamise keeluga: ei muutu mitte kui midagi!

      Näiteks hetkel juba ei tohi Valencias müüa alkoholi pärast kella 22, aga lähed keskööl mõnda hiinlaste poodi ja saad leti alt kätte ikkagi kõik mis vaja.

Osaliselt ilmunud ajalehes Eesti Ekspress, 2006.

      TUHANDE EURO PÕLVKOND

      Ülikoolidiplom taskus, lisakursused välismaal ja praktikakogemus erinevates firmades pole ellu astuva hispaanlase jaoks mingi garantii oma erialale vastava töö leidmisel. Mis veel hullem, üleüldse töö leidmisel.

      Naabritüdruk Amparo töötab algklasside õpetajana ja lubab kõvahäälselt uuest aastast uue eluga alustada: kursused, treening ja lõplik iseseisvumine ehk vanematekodust äraminek. Tema kolleeg otsib üürikorterisse kaaslast, üksi tervet kuurenti maksta ei jõua, ning Amparo plaanib sinna elama minna. Ta loeb oma tulud-kulud kokku ja vangutab pead. Mitte kuidagi ei tule otsotsaga kokku. Kui ta tahab kursustel käia, et teha riigieksam ning tulevikus korralikku õpetajapalka teenima hakata, treenida, oma autoga sõita ja vahetevahel ka väljas söömas käia, siis üüriraha üle ei jää. Tee või tina! Iseseisvumisplaanid vajuvad paremat tulevikku ootama. Ehk nii aasta pärast, kui Amparo on juba kolmekümnene ja ta peigmees José Luis lõpuks ülikooli lõpetab ning tööle asub. Koos on iseseisvumine vähemalt mõeldav.

      Amparo on tüüpiline tuhande euro põlvkonna esindaja. Üliõpilane José Luis pole oma 32 eluaasta juures veel sedagi.

      Mu sõbranna Silvia on diplomeeritud psühholoog, aga ta pole siiani veel päevagi õpitud ametil töötanud. 37-aastasena, abielus, tütre emana ja 25-aastase eluasemelaenuga kukil, teenib ta sekretärina ümbrikupalka pidevalt pankroti serval kõikuvas firmas, mis vahetab nime ja äriregistriandmeid keskeltläbi korra aastas. Silviale makstakse 6-tunnise tööpäeva eest 600 eurot kuus, mis teeb temastki tuhande euro põlvkonna esindaja, sest kui ta töötaks 9 tundi päevas, saaks ta kätte pisut alla tuhande euro.

      Samal ajal töötab mu sõbranna Lorena juuksuritöökojas poole kümnest hommikul kuni õhtul seitsmeni, vahel kauemgi, olenevalt klientidest, ning tema baaspalk on 900 eurot kuus pluss osake salongi kasumist. Väga headel ehk töörohketel kuudel, mil tal pole ka kümmet minutit lõunatamiseks, saab ta kätte umbes 400 eurot rohkem. Kuid Lorenal on üle 300 000 euro maksva korteri laen kaelas. Paar kuud tagasi hakkas ta seetõttu ärkama kell kuus varahommikul, et kella seitsmest üheksani hommikul ühe kliendi tütreid kooliminekuks valmis seada. Kuus teenib ta nõnda veel 200 eurot lisaks. Seega, Lorena tööpäev algab kell 6 hommikul ja lõpeb 13 tundi hiljem, seda keskeltläbi 1100 euro eest kuus. Kell kümme õhtul ta juba magab ja nii rampväsinuna, et ei näe isegi unenägusid. Viimased paar nädalat on ta igal õhtul võtnud ühe Trankimazini ehk ärevushoogude leevendamiseks mõeldud tableti.

      Ernesto pole tuhande euro põlvkonna esindaja juba poolteist aastat, kuid ta ema meelest teenib ta maailma kõige ilusam ja targem poeg ikkagi liiga vähe.