„Oot-oot, mina mitte,” hõikab Silvia vahele.
„No peaaegu kõik. Vähemalt korra kindlasti. Teine asi on sõltuvusse sattumine. Aga ma ei ole päris kindel, et iga-laupäevane joomine on ohutum kui aeg-ajalt tõmmatud kokaiinitriip või marihuaanasuits,” lisab José Luis ja keegi ei vaidle vastu. Tühjendatakse veinipokaalid ja hakatakse hoopis arutama, kuhu tantsima minna.
Loen uuringutulemused kõva häälega lõpuni.
Ja selle kõige taustal küsivad vanema põlvkonna hispaanlased endalt: kas nende töö, võitlus ja ohverdused oma lastele „hea elu” pakkumise nimel on võtnud tänastelt noortelt vajaduse saavutada rohkem ning teinud neist hoopis kõikvõimalike „vaba aja tapjate” sõltlased, nagu seda on narkootikumid, alkohol ja arvutimängud?
„Lollus!” viskab 35-aastane Antonio hooletult ja istub elutoa nurgas ilutseva arvuti helendava ekraani ette.
Alustades inglaste The Timesiga ja lõpetades hispaanlaste endaga ironiseeritakse siinmail selle üle, kuidas prantsuse noored võitlevad oma tuleviku ja õiguste eest, samal ajal kui hispaanlased tegelevad avalikes kohtades joomise ja laaberdamisega. Haavatud Hispaania uhkus on sel nädalavahetusel organiseerinud loetud randades uue massiürituse: megaorgia! Hispaanias lihtsalt käib kõik karjas: söömine, joomine, elamine, seksimine…
Huvitav, mismoodi see megaorgia praktikas välja näeb? Nagu meie El Saleri ranna autoparkla, kus hämaras seisavad kümned autod uduste aknaklaasidega ning aeg-ajalt koputab keegi su aknale ja küsib, kas seltskonda juurde pole vaja?
MINISTEERIUM PANEB PIIRE, SEST RAHVAS ISE EI OSKA!
Milline on tervishoiuministeeriumi peamine ülesanne? Seista hea rahva tervise eest. Kui aga lihtsalt jutuga ei saa, siis tuleb võtta kasutusele tõsised meetmed, sest rahvas ise ei tea, mis talle kasulik on. Ja Hispaania tervishoiuministeerium on oma ülesannet äärmiselt tõsiselt võtnud.
Alates 2006. aasta jaanuarist ei tohi siin riigis suitsetada peaaegu kusagil mujal kui enda kodus. See on muidugi jutuks hea, sest seaduses on auke, mida opositsiooniliidri Rahvapartei poolt juhitud autonoomsed piirkonnad on üritanud nõuete leevendamiseks ära kasutada. Baarid-restoranid, kes peavad suitsetajate eraldamiseks oma ettevõttes korraliku remondi tegema (vahesein või eraldi ruum ja võimas õhukonditsioneer, mis kõik aga maksab muidugi hullu raha!), on seaduses ettenähtud vajalike reformidega oodanud lootusrikkalt viimse hetkeni. Kõik teadsid, et seadus jõustub täies mahus alles oktoobris, et niikaua on võimalus kõrvale hiilida. Tehakse mööndusi kontrollide ja rahatrahvide näol ning äkki lõppude lõpuks vaadatakse vastuvõetud seadus üldse uuesti läbi, ent ei – Hispaania tervishoiuministeerium on vankumatu.
Veel kaks aastat tagasi oli Hispaania suitsetajate paradiis. Suitsetati igal pool ja valimata: rongivagunites, kaubanduskeskustes, isegi haiglates. Rääkimata halvasti õhutatud baariuberikest, kus läbi suitsukardina oli võimatu endast poole meetri kauguselegi näha. Jäi mulje, et absoluutselt kõik hispaanlased suitsetavad, ja kõvasti. Kes ei soovinud, et tema autos sigar süüdatakse või talle kohvikus suitsu näkku puhutakse, oli leebelt öeldes imelik. Mittesuitsetajate palvetele hoida sigaret neist eemal pöörati täpselt sama palju tähelepanu kui poliitikud valijate soovidele, teisisõnu – mitte mingisugust. Ise valisid mittesuitsetaja elu, nüüd kannata!
Päevad läbi baarides istumine on hispaanlaste elustiil ja suitsetamine on olnud selle elustiili väga tähtis osa. Igal siinsel mehel on kindlasti ka oma lemmikbaar, kus veedetakse rohkem aega kui kodus naise ja pere seltsis. Traditsiooniline meeste elustiil oli järgmine: baaris hommikukohvi juues tehakse päeva esimene suits; sealsamas loetakse läbi ka päevalehed, mida on suitsetamata peaaegu et võimatu teha – lehes pole ju kunagi midagi rõõmustavat; keskpäeva paiku süüakse baaris võileib, palutakse sinna juurde esimene õlu ja tahetakse jälle teha suits või paar; pärast lõunasööki minnakse baari kohvi jooma, suitsetama ja sõpradega doominot või kaarte mängima. Ja pärast tööd on jälle kõik riigi suuremad-väiksemad baarid inimesi täis, sest just seal ootab ausalt välja teenitud õllekann või mitu. Ja ega õlut suitsetamata saa nautida!
Turistid võtsid selle mõnusa elustiili kiiresti üle ja tahtsid siia kogu aeg tagasi tulla. Näiteks inglased, kes kuulsid suitsetamist piirava seaduse jõustumisest, arvasid, et sellisel juhul pole mingit põhjust Hispaanias edasi puhkamas käia, kui enam suitsetada ei saa. See võtvat ära poole selle riigi mõnusast atmosfäärist.
Nüüd antakse nõuandeid suitsetamisest loobumiseks, alustades tablettidest ja plaastritest ning lõpetades rasket raha maksva hüpnoosisessiooniga. Vastused tekkinud kahtlustele, nagu kes teeb trahvi, kui ma ikka tahan seadust rikkuda ning süütan mittesuitsetajate poolel mitu sigaretti järjest, tehakse puust ette ja värvitakse punaseks. Nii et need, kes ikka veel seadust ei tea, pole ilmselt sellelt planeedilt.
Suitsetajad ise on kõige selle keskel aga muutunud närvilisteks ja mässumeelseteks. Sõltuvusest tekkinud tunnetesegadus on nii suur, et nad ise ka ei tea enam, kuidas ennast kaitsta ja õigustada.
Tegelikult on Hispaanias jõustunud seadus üks Euroopa leebemaid. Suitsetada ju siiski tohib tänavail, diskosaalides ning suurtes restoranides selleks ettenähtud ruumides. Ja näiteks igast kümnest väiksest (alla 100 m²) baarist üheksa on end kuulutanud suitsetajate baarideks. Mittesuitsetajaid lohutatakse, et see tendets peaks aastatega vähenema, sest pooltel suitsetajatel on plaanis oma pahe maha jätta. Esialgu loodavad nad sigarettide arvu vähenemisele tänu riigi poolt pandud piirangutele.
Parim aga on see, et mittesuitsetajatel on nüüdsest valikuvõimalus õhtustada, juua kohvi ja tantsida seal, kus räige suitsulehk nende keha ja riideid ei rüüsta. Vähemalt nii peaks teoreetiliselt olema. Siiski uusaastaööl ehk esimesel seaduse jõustumise päeval olid suitsetajad diskosaalis ja baarides nagu ennegi – teistega läbisegi. Puudusid nõutud vaheseinad ja viited suitsetamisalade kohta. Põneva võrdlusena võib tuua uuest aastast tõusnud ühistranspordihinna, mis kehtis juba kella kella poole seitsmest hommikul. Sellega oli linnal tunduvalt kiirem!
Samas aga õitseb igasuguste erinevate šarlatanide äri kui muiste! Kuulates viiekümne inimesega ruumis hüpnootilisi lauseid „Ma mõtlen nagu mittesuitsetaja!” ja „Ma olen mittesuitsetaja!” saad sa 300 euro eest tõrvaihast raudselt lahti. Mis sest, et enamikus baarides istud ikka nagu suitsusaunas!
Suitsetamisega ühel pool, läks ministeerium edasi. Madridi moenädal Cibeles tegi revolutsiooni, kaaludes kõik esinevad neiud üle, et vältida Maailma Tervishoiuorganisatsiooni poolt kehtestatud „haiglasliku kõhnuse” sümptomitega modelle laval, nagu neid sai näha eelmine kord. Sama medali teine pool on ülekaal ja ka ülekaaluliste laste liikuma utsitamiseks on võetud vastu üleriigilised programmid. Teleekraanile on toodud näiteks mingi kummaline joonisfilmiperekond, kus vanemaid küll pole, aga on vanem õde, keskmine vend ja pisitilluke tirts, kes siis sõidavad rulaga, lehvivad rulluiskudega ning kimavad jalgrattaga, hüüdes ise: „Nii vahva on liikuda!” Kui selge ja oma eesmärki täitev selline ninnu-nännutav orbude kooslus sihtgrupile on, pole veel teada, aga eks uurimused järgmisel aastal näitavad.
Ka narkootikumide tarbimise vastu on käinud kohalikus meedias suured kampaaniad, kuigi vastupidi lootustele „noorusliku hoogtöö” tõhususes on näiteks kokaiini tarbimine Hispaanias aasta-aastalt stabiilselt kasvanud. Kui tervishoiuminister küsib, miks see nii on, siis vastavad noored, et kokaiinist ei hoia sind kohe kindlasti eemale reklaamikampaanias nähtud tõuk, kes su ninaaugust sisse roomab. Selline metafoor jääb noortele lihtsalt täiesti arusaamatuks!
Äsja sai valmis ka viimane suurejooneline võitlusplaan järgmise rahvavaenlase ehk alkoholi vastu. Viimased