Tähtsaimate Hatšepsuti valitsemise aegsete välispoliitiliste sündmuste hulka kuulub ekspeditsioon müütilisele Puntimaale, „viirukimaale” Abessiinia rannikul. Selle maaga käis juba Vana-Egiptuse ajast elav kaubavahetus lõhnarohtude ja – ainete, eriti viiruki saamiseks, sest need ained ei tohtinud egiptlaste religioossetes tseremooniates puududa. Sellest retkest, mida on selgelt kujutatud tema hauakambritemplis Deir el-Bahris, oleme üsna hästi informeeritud. Ülima jumala Amoni initsiatiivil saatis ta kuningliku saadiku Nehsi juhtimisel 110-mehelise üksuse viiel laeval sellele salapärasele maale, mis tänaste tõekspidamiste järgi asus kusagil Somaalia rannikul. Reis kulges Teebast mööda Niiluse jõge alla kuni Wadi Tummilatini, mis asus põhja pool tänapäeva Kairot, seejärel mööda mageveekanalit, tänapäevase Suessi kanali eelkäijat Suurele Mõrujärvele ja sealt juba edasi Punasesse merre. See ekspeditsioon jõudis arvatavasti kaheksa kuu pärast Punti. Kaldale püstitati jumal Amoni kuju, millel istub Hat-šepsut. Deir el-Bahri templis olevatel piltidel on kujutatud, kuidas Punti kuningas Parhu ja tema naine Iti Egiptuse delegatsiooni vastu võtavad. Kingituseks said egiptlased ihaldatud lõhnaaineid ja muid selle maa aardeid, nagu mürripuid, elevandiluud, kulda ja kohalikke orje. Ekspeditsiooni naasmisel koju tervitas neid juba sadamas isiklikult kuninganna, kes kingitused vastu võttis ja nende headust kontrollis. Kuninganna ei suutnud vastu seista kiusatusele võtta oma kätte lõhnav palsam, mis oli küll määratud jumal Amonile, ja määrida seda kohe endale peale. Rahvas, kes seda sündmust pealt vaatas, sooritas rõõmutantsu, kuna uskus, et kuninganna on selle eduka mereretkega saatnud korda ime. Hinnalised viirukipõõsad istutati tema templi aeda.
Järgmine ekspeditsioon tehti Siinai poolsaarele, et uurida sealseid vaseleiukohti. Kuna seda ettevõtmist häirisid nomaadid ja teised sõjakad suguharud, tuli kolm aastat hiljem, arvatavasti Thutmosis III käsul ette võtta juba teine retk samasse piirkonda ja selle ülesandeks sai kaevanduste kaitsmine nomaadide eest. Vase kaevandamisel leitud vääriskivid ilmselt äratasid huvi ka kõrberahvastes. Raidkirjad, mis nendest sündmustest jutustavad, teatavad ka sellest, et vahepeal oli Hatšepsuti tütar Nofrure surnud ja tema mees osales valitsemises võrdväärsena Hatšepsuti kõrval.
Thutmosis III, kellele anti vaid teisejärgulised ülesanded ja sõjaväeline ülemjuhatus, pidi vaatama pealt, kuidas Hatšepsut koos tütrega maad valitses. Kui mitte arvestada tema hilisemat 20-aastast ainuvalitsemist, mil ta tegi 17 võidukat sõjakäiku Aasiasse, siis võiks küll küsida, kuidas üks nii teojõuline mees suutis end naiste valitsemise alla painutada. Nende paljude paleepöörete juures, mis egiptlaste juures toimusid, jääb täiesti arusaamatuks, et Thutmosis III, keda tänapäeva ajaloolased nimetavad ka vanade egiptlaste Napoleoniks, seda kõike vastuhakuta välja kannatas. Ühel sõjajumal Menthule pühendatud sambal ülistab mees oma kehalist jõudu ja kangelastegusid. Kui ta poisieas Karnakis preestriametiks valmistus, siis instseneeris ühe riigipüha puhul Thutmosis I-le jumalate kohtu, selleks et kehtestada oma pretensioone vaaraotroonile. Kui jumal Amoni pilti kanti templist läbi, siis võttis ka tema koos ülejäänud preestritega sisse koha protsessiooni toimumise tänaval. Preestrid kandsid areldi jumala pilti läbi usklike spaleeri, samaaegselt justkui kedagi otsides. Järsku peatusid nad Thutmosis III ees, kes heitis end pildi ette pikali. Kuid jumal Amon olla ta sealt üles tõstnud ja viinud templisse kohale, kus tohib viibida vaid vaarao, nii kirjeldatakse seda sambal olevas raidkirjas.
Kindlasti kannatas ta ka selle all, et omas abieluvälise päritolu tõttu nii raskelt talutavat seisundit ämma kõrval, kes oli uhke oma kuninglikule põlvnemisele. Võib-olla õnnestus Thutmosis III-l ämma usaldusalune Senenmut tema positsioonilt tõugata, sest juba mõned aastad enne naisvaarao surma kaovad sellest mehest igasugused jäljed. Hatšepsut leidis Amenhotepis väärika järglase kojaülema kohale, aga oma vihatud väimehele tuli tal ikka enam ja enam ülesandeid loovutada. Ta küll püüdis meest võimalikult väljaspool Egiptust hoida või siis leida talle sõjaväelist rakendust piirialadel. Need olid kõik tegevused, milleks see mees oli juba talendi poolest loodud ja mida ta suutis ka väga edukalt täita. Võidukalt lõpetas ta sõjakäigu Nuubiasse ja veidi hiljem oli ta väga aktiivne Palestiinas ning vallutas Gaza linna. Kuid vananev naisvaarao ei suutnud kuidagi vältida aeglast võimuohjade käest libisemist ka siseriigis ning Thutmosis III tegeles üha enam ka tsiviilvaldkondadega. Ta isegi ehitas ühe templi Deir el-Bahri olemasoleva hauakambri peale.
Kui Hatšepsut 1483. a eKr üle 50 aasta vanana suri, siis lõppes 20-aastane rahuaeg Egiptuses. Oma saavutused lasi valitsejanna jäädvustada Amoni templi obeliskile Karnakis:
„Kõik võõramaalased on ühendatud minu jalatalla alla. Minu lõunapoolne piir ulatub Puntimaale, minu idapoolne piir küünib Aasia soodeni. Siinai elanikud on sellega rahul, mida mina annan. Minu läänepiir ulatub Manuni (Läänemägedeni). Ma valitsen ka liibüalaste üle. Põhjapiir ulatub kuni…” (edasi pole raidkiri loetav).
Väimees laskis ta sängitada tavaliste rituaalide ja auavaldustega. Seejärel polnud selle „Napoleoni” tegutsemisiha enam võimalik ohjeldada. Ta läks kohe oma esimesele Aasiasõjakäigule ja hakkas üles ehitama Egiptuse maailmariiki.
Umbes viis aastat hiljem, kui ta eduka väejuhina jälle Egiptusse jõuab, tunneb ta kohutavat kättemaksuiha selle pealesunnitud 20-aastase tegevusetuse pärast. Ta laseb hävitada kõik ämmast tehtud skulptuurid ja pildid ja isegi kustutada raidkirjadest tema nime, et sellisel moel ka mälestust temast kaotada. Egiptlaste arusaamade kohaselt tähendas nime kaotamine ja piltide purustamine surma mõlemale hinge kandjale, nende teistkordset surma ja sellega ka tema siinilmaelu kustutamist igaveseks. 20 aastat hiljem järgnes teine purustamiste laine, mis pidanuks mälestuse Hatšepsutist igaveseks ära pühkima.
700 aastat hiljem Lähis-Idas, Tigrise ja Eufrati vahelisel maal sai assüürlaste riigi etteotsa kuninganna ·ammuramat (nime tähendus on „palee perenaine”). Paremini tuntud on ta nime all Semiramis. Vastupidi naisvaarao Hatšepsutile, mälestusi temast ei kõrvaldatud ja ta elas edasi isegi oma kunagiste vaenlaste muististes. 5. sajandil eKr oli ta Väike-Aasia kreeklaste juures tuntud kuju, kelle kohta kreeka ajaloolane Diodorus teadis kirja panna järgmist.
Semiramis oli jumalanna Derketo ja kellegi süürlase tütar. Emast hüljatuna jäi ta tuvide poolt toidetuna imelisel kombel ellu, kuni karjased ta lõpuks leidsid ja oma peremehe juurde viisid. Too kasvatas tüdruku üles nagu omaenda tütre. Kui tüdruk sai täiskasvanuks, siis märkas teda Onnes, kuninga kõrge aukandja. Lummatuna tüdruku ilust ja tarkusest, võttis ta neiu kaasa Ninivesse ja abiellus temaga. Naine kinkis mehele kaks poega. Ninive kuningas võttis sellal ette sõjakäigu Pärsiasse. Tal õnnestus küll kogu maa vallutada, aga kõik katsed ka pärslaste pealinna ära võtta kukkusid läbi. Meeleheites pöördus sõjapealik Onnes oma naise Semiramise poole ja küsis nõu, kuidas seda linna vallutada. Semiramis pani end pärsia naise moodi riidesse, tungis linna ja vallutas äkkrünnakuga kindluse, nii et linnalgi ei jäänud muud üle kui alla anda. See tegu äratas kuningas Ninoses imestust ja ta viis oma sõjapealik Onnese niikaugele, et too loovutas Semiramise temale abikaasaks. Pärast seda kui Semiramis oli kuningale sünnitanud poja Niniase, suri Ninos. Abikaasa püstitas talle võimsa hauamonumendi ja ehitas seejärel Babyloni väga võimsaks linnaks ning lasi sinna rajada Ida- ja Läänepalee, mis olid omavahel ühendatud maa-aluse käigu kaudu. Ekbatana linna lasi ta rajada kaks suurt parki, kus andus ohjeldamatule armuelule. Aga ta surmas iga mehe, kellele oli kordki oma soosingut kinkinud. Pärast seda kui ta oli lasknud ehitada veel terve rea paleesid ja akvedukte, läks ta sõjakäigule