Nende maast ja tegudest jutustab ta edasi:
„Nad olevat elanud ühel Tritoni järves asuval Hespera saarel ja see asunud kaugel läänes maailma ümbritseva ookeani läheduses. Järv olla saanud oma nime Tritoni jõelt, mis sellest välja voolab. Sõjakus pani amatsoonid kõigepealt teistel saartel asuvaid linnu vallutama. Vaid Meine saar, mida pühaks peeti ja millel elasid etiooplastest ihtüofaagid,2 jäi nendest puutumata. Pärast seda kui amatsoonid olid saanud kõik saared oma valdusse, tuli neil tahtmine suuremat osa maailmast läbi rännata. Kõigepealt tungisid nad kallale atlantiidide maale, võitsid Cerne elanikke ja võtsid ära nende linna, tungides koos põgenikega linna sisse. Hirmu ja õuduse levitamiseks käitusid nad õudselt, tappes sõdurid maha ja viies vangistatud kaasa. See kutsus atlantiidide hulgas esile sellise hirmu, et nad loovutasid amatsoonidele oma linnad vastuhakkamiseta. Nad lubasid kõiki amatsoonide käske täita. Atlantiidide kuningannat Myrinat kohtlesid amatsoonid väga leebelt, sõlmisid temaga sõpruslepingu ja ehitasid seejärel purustatud linna asemele uue, millele andsid kuninganna nime. Sinna lasti vangidel elama asuda. Atlantiidid tänasid sellise õnneliku sõja lõpu eest oma kuningannat auavalduste ja kingitustega. Selle linna elanikud olid ka varem elanud naiste juhitava naaberrahva, gorgoonide, sagedaste ähvarduste hirmus ja olid seetõttu nendega pidevalt sõjajalal. Atlantiidide palve peale tungis Myrina nüüd gorgoonide aladele ja pidas seal nendega ägedaid lahinguid, milles amatsoonid olid igati võidukad. Gorgoonid tapeti kõik maha. Langenud amatsoonidele, kes kolmel tuleriidal ära põletati, püstitati hauatähisteks kolm küngast, mida veel tänapäevalgi kutsutakse Amatsoonide küngasteks.”
Diodoruse jutustuse lõpu moodustavad amatsoonide sõjakäikude kirjeldused, nüüd juba kuninganna Myrina juhtimisel, mida nad olla teinud Egiptusse, Süüriasse, Väike-Aasiasse ja kuni Traakiani välja. Vallutatud aladel otsinud nad kõikjalt sobivaid kohti linnade asutamiseks. Amatsoonide vägede sissetung Egiptusse juhatanud sisse selle riigi allakäigu. Egiptus, keda tollal valitsenud taevane jumal Horos, sõlmis lõpuks amatsoonidega sõpruslepingu. Seejärel viinud Myrina oma väed edasi Araabiasse, kus palju inimesi maha tapeti ja vallutas kogu Süüria. Pidevalt edasitungiv amatsoonide sõjavägi levitas sellist hirmu, et Väike-Aasia kiliiklased ootasid neid kingitustega juba Süüria piiril amatsoonidega rahumeelseks kokkuleppimiseks ja endi kapituleerumise demonstreerimiseks. Sealt marssinud Myrina väed oma naissõdalastega Väike-Aasia rannikule, vallutanud Lüükia, Kaaria ja Lüüdia. Kuna nende rannikualade rahvad olid rahumeelsed, siis seal lahinguks ei läinudki. Kaikose jõe äärde, mis voolab Lesbose saare vastas Egeuse merre, pannud Myrina maha oma riigi piiri. Enamus Väike-Aasia riikidest nimetavad oma riigi rajajaks mõnda amatsooni Myrina sõjaväest. Kuna aga amatsoonide kuninganna uskus oma riigile ohtu lähtuvat ranniku lähedal asuvatelt saartelt, mis olid veel võõraste valduses, siis asusid amatsoonid laevadele ja vallutasid Lesbose, Lemnose ja Samothrake, kuhu püstitasid jumalatele pühakoja. Myrinal õnnestus küll vallutada ka ülejäänud saared Egeuse meres, aga tema katse laiendada oma riiki veel edasi põhja poole, kuni Traakia piirideni välja, kutsunud Traakia kuningas Lykurgoses esile suure hirmu ja pannud ta muretsema. Mässulised traaklased vürst Mopsose juhtimisel, kes oli ühinenud ka sküütide kuninga Siphylosega, olla seejärel amatsoone võitnud. Nagu enamik naissõdalasi, nii olla tapetud ka Myrina. Amatsoonide väe jäänused põgenenud Liibüasse. Seal hävitas nad, niisama nagu gorgoonidki, kreeka kangelane Herakles.
Oleks siiski vale seda ajaloolase Diodoruse kirjeldust kui tühipaljast väljamõeldist kõrvale heita, pidades seda kirjutatuks vaid kavatsusega nende huvitavate spekulatsioonidega omale lugejaid ligi meelitada. Üks Diodoruse väljamõeldis on küll kindlasti amatsoonide sõjakäik Väike-Aasiasse, sest tema poolt amatsoonidele omistatud linnade asutamised, nagu näiteks Efesos, omistavad teised allikad hoopis Musta mere ääres elanud amatsoonidele. Siinjuures järgis Diodorus ilmselt eesmärki ühendada omavahel mõlemad müüdid amatsoonidest. Kindlasti sisaldavad tema kirjutised palju müütilisi elemente, nagu seda on amatsoonide võitlus atlantiidide riigi vastu ja üldse Atlantise saaga, millel on aastatuhandete pikkune traditsioon ja selle päritolu viib tagasi hoopis Egiptuse allikatele.
Vaatamata arusaamatutele ja vasturääkivatele andmetele amatsoonide riigi asukohast Liibüas ja Hespera saarel pidi antiikautoritele, kelle tööd olid Diodorusele algallikateks, kirjeldused naiste hoopis teistsugusest ühiskondlikust positsioonist ja võib-olla ka naiste valitsetavast riigist Põhja-Aafrikas ikkagi teada olema. Rahvast, kes sarnaselt amatsoonidega olevat elanud Tritoni järve ääres kirjeldab Herodotos järgmiselt:
„Iga-aastastel Athena pidustustel võitlesid noored neitsid kahte gruppi jaotatuna omavahel kivide ja kaigastega. Sellisel moel tahtsid nad oma kohalikule jumalannale, keda kreeklased kutsuvad Athenaks, kõigiti kohast au osutada. Neid näitsikuid, kes oma haavadesse surid, nimetas see rahvas „valedeks neitsiteks”. Niipea kui võitlus läbi sai, järgis see rahvas omapärast tava: nad ehtisid kõige ilusama neitsi kiivri ja relvadega ning sõidutasid teda ümber järve.”
Kui 1862. a saksa orientalist David Mordtmann amatsoonide muistendit kriitiliselt uuris, jõudis ta tulemuseni, et otsitud saar Hespera olla identne Kanaari saarte Tenerifega. Hespera pidavat tähendama ei midagi muud kui „läänemaad”, mille hulka antiikaja geograafid lugesid ka Sitsiiliat, Itaaliat ja eriti Hispaaniat. Mordtmann leidis kõik Diodoruse kirjeldatud üksikasjad üles ka Tenerifelt. Pikka aega selle arvamuse üle vaid muheleti ja liigitati see, nagu Diodoruse kirjeldusedki, spekulatsioonide valda. On aga siiski olemas ajalooliselt usaldusväärsed kirjeldused selle kohta, et Kanaari saarte anastamise ajal võitlesid hispaanlaste vastu ka naissõdalaste üksused. Prantsuse kroonik Bory de St. Vincent kirjutab:
„Hispaanlaste tungimisel La Palma saarele võitlesid nende vastu suurt kasvu ja ilusad naised väga vapralt ja otsustavalt.”
Edasise tõendina sellest, et Diodoruse kirjeldustel on ka ajaloolist alust, võib võtta emaõiguse jäänuseid Kanaari saarte elanike kommetes ja tavades, mis olid algselt domineerivad nendel saartegruppidel ja eriti veel tuareegide juures, kes elavad nomaadidena Põhja-Aafrka maades Sahara kõrbe piirkonnas.
Ühelgi teisel kontinendil maailmas ei ole uusajani amatsoonide jälgi leida. Võiks isegi uskuda, et lüüasaanud Liibüa amatsoonid olid kolinud edasi kontinendi lõunapoolsematele aladele.
Portugali misjonär Duarte Lopez kirjeldab 15. sajandil Monomotapa riiki Rodeesia lõunaosas, tänapäeva Zimbabwes. Selle riigi, mille suurus ulatus 600 kilomeetrini pikuti ja 450 kilomeetrini laiuti, kuningas kandis tiitlit Mwana Mutapa, mis tähendab bantu keeles „kaevanduste peremees”. Kaevandused nimelt, mille aardeid portugali kaupmehed üles ostsid, või õigemini vahetuskaubana omandasid, olid selle Aafrika riigi kuningatele väga tähtis sissetulekuallikas. Kuningatel oli kaitseks armee 12 000 naissõdalasest, kellega kaasas oli veel 200 koera. Nendele oli isegi riigi piirialal eraldatud terve provints ja nemad valisid endale ka kuninga.
Vanas Dahomee kuningriigis, tänases Beninis, oli samuti olemas amatsoonide sõjavägi. Kuningas Gelele olla 1860. a käsutanud 500-naiselist armeed, kuhu kuulunud olid kohustatud olema kasinad, vooruslikud ja vallalised. 19. saj lõpu paiku võitlesid need Aafrika amatsoonid Prantsuse koloniaalvõimu vastu. Kui taheti nendest naistest kedagi araks sõimata, siis öeldi talle: „Sa oled mees!” Inglise diplomaat Burton kirjutab 1900. aastal selle armee kohta:
„Kõiki selles armees osalejaid peeti kuninga abielunaisteks. Igaüht, kes amatsooni kas või kogemata puutus, trahviti kui riigireetjat. Mehed tundsid nende naiste ees hirmu ja eelistasid nende silma alla mitte sattudagi. Nemad olid harjunud võitlema ägedalt kuni lõpuni, sest nende elu ainus eesmärk oligi vaid surmamine. Nad armastasid verd.”
1920. ja 1940. aastatest on arvukalt teateid naiste üksustest, mis osalesid Nigeeria ja Kameruni ülestõusudes koloniaalvõimude vastu.
Teateid amatsoonidest leidub ka teistelt kontinentidelt. Kuna kreeka teave amatsoonidest on aidanud Lõuna-Ameerika suurimale jõele anda nime Amazonas, uskusid paljud maadeuurijad ja misjonärid näinud olevat ka sealsetes hiiglaslikes vihmametsades sõjakaid naiste suguharusid. Kui Francisco de Orellana 1541. a tervenisti kaks aastat selles jõestikus ringi rändas, siis hoiatati teda naissõdalaste eest, kes kandvat