Riigi logisevad rahaasjad ning Kremli meeleheitlikud meetmed viitasid sellele, et reformimeelsus kasvas Nõukogude inimeste seas kiiresti. Vaatamata umbes tosinale ambitsioonikale vähem kui viie aasta jooksul ellu viidud reformiprogrammile tundus, et toimunud on väga vähe ning jõukuse tase oli tegelikkuses langenud.
Rahulolematus tõstis üha sagedamini meeleavalduste vormis pead. Alguses olid meeleavaldused üksikud ja neid oli vähe ning 1980ndate lõpus neid üldiselt lubati. Kuid Nõukogude Liidu viimase ebastabiilse aasta jooksul Kremli kannatus katkes ning astuti samme režiimi vastu protesteerijate suhtes. Samas oli ka vähenenud Gorbatšovi isu muutuste järele ning muutus üha selgemaks, et kõigest hoolimata oli temagi eksisteeriva süsteemi ohver.
Lõpuks kukutasid tema enda liitlased ta võimult. Üks nendest oli Sverdlovski oblasti (praeguse Jekaterinburgi) parteikomitee esimene sekretär Boriss Jeltsin, kes toodi detsembris 1985 Moskvasse, et ta aitaks reforme ellu viia.
Gorbatšov ja Jeltsin olid eakaaslased ning pärit lihtsatest maaperedest. Mõlemad olid kommunistliku nomenklatuuri redelil tõusnud ausa ja raske töö tulemusena ning nende ühtseks sooviks oli parandada Nõukogude süsteemi. Nad olid ka paadunud kommunistid, kuid neil puudusid reaalsed teadmised selle kohta, mis toimus väljaspool Nõukogude poliitikat ja majandust.
Kuid meeste iseloomud oli kardinaalselt erinevad. Kui Gorbatšov oli kindlalt veendunud, et Nõukogude riiki annab turumajanduse hoolika reguleerimise tulemusena järk-järgult ehitada, ei olnud Jeltsinil soovi kompromissidele minna ning tema ei igatsenud vana süsteemi nii nostalgiliselt taga. Tema meelest oli see nii roostetanud, et vajas algusest peale ülesehitamist.
Kui Jeltsin tõestas, et ta on reformides Gorbatšovist karmim, muutus ta peasekretäri silmis, kes soovis ise olla kõige progressiivsem juht, ebapopulaarseks. Peale seda, kui Jeltsin kritiseeris ühel keskkomitee istungil oktoobris 1987 avalikult Gorbatšovi, visati ta tolleaegsest valitsuseliidist välja.
Kui peasekretäri ebasoosingusse sattunud poliitikuid karistati Stalini ajal surmaga ning saadeti Brežnevi ajal nomenklatuurist eksiili, siis andestavam perestroika andis neile teise võimaluse. Niisiis, ei kulunud kaua, kui Jeltsin oli avalikkuse ees tagasi. Märtsis 1989 valiti ta parlamenti ning siis oli ta jäädavalt juhtide seas.4
Sel ajal kasutas Gorbatšov oma pöörase rahvaga toime tulemiseks karme meetmeid. Kui mõned riigid, eesotsas Balti riikide ja Kaukasuse-Kaukaasia piirkonnaga, proovisid vabaks saada, muutus Moskva üha agressiivsemaks ja saatis eriväed 1991. aasta jaanuaris Leetu, iseseisvuse toetajate vastu võitlema.
Kommunistliku Partei konservatiivsemad liikmed arvasid sellest hoolimata, et Gorbatšov oli oma liberaalsete reformidega läinud liiga kaugele ja kaotanud selle kõige käigus kontrolli. 1991. aasta suvel katkes mõnede põikpäiste ja kõrgel kohal asuvate kommunistide kannatus. 19. augustil toimus erakordne riigipööre ning peasekretär Gorbatšov pandi tema Ukrainas, Krimmi poolsaarel asuvasse majja koduaresti.
Samal pärastlõunal ronis Jeltsin, kes valiti juunis ülekaalukalt Vene NFSV presidendiks, parlamendihoone – Valge Maja – ees tanki otsa ja pidas emotsionaalse kõne, milles ta mõistis riigipöörde telekaamerate ees hukka.5 Mitte miski, mis ka järgmise aastakümne jooksul toimuda oleks võinud, ei oleks suutnud määrida tema sel hetkel võidetud kangelase staatust.
Ülestõusnutel ei õnnestunud inimeste ega sõjaväe toetust võita. 21. augustil andsid nad alla ja peagi tantsisid kümned tuhanded inimesed Punasel Väljakul lippudega, millel kujutati Venemaa sümbolit – kahe peaga kotkast. Helgema tuleviku lootus oli tugevam, kui pika eelnenud perioodi jooksul.
19. augustil 1991 peab Venemaa president Boriss Jeltsin rahvale kõne hõivatud Valge Maja kõrval seisva tanki otsast.
Sellest hoolimata teatas Gorbatšov järgmisel päeval, et ta oli „endiselt veendunud, et sotsialism on õige“. Kuid riigipööre oli paljastanud nii Nõukogude riigi korvamatud puudujäägid kui Gorbatšovi nõrkuse – riigipöörde korraldajate hulgas oli ka tema lähimaid kaaskondlasi – ning selle kokkuvarisemist oli liiga hilja ära hoida.
Varsti peale seda võeti Moskvas maha Nõukogude salapolitsei asutaja Feliks Dzeržinski kuju. Peale seda sümboolset aktsiooni oli Nõukogude Liidu likvideerimine puhas formaalsus.
Boriss Jeltsin on hiljem avalikult meenutanud Gorbatšovi vähest perspektiivitunnet. „Mihhail Gorbatšov soovis ühendada asju, mida ei saa ühendada, nagu näiteks siili paaritamine nastikuga: kommunism ja turumajandus, riigi- ja eraomand, mitmeparteiline süsteem ja Kommunistlik Partei selle võimu monopoliga. […] See on võimatu, kuid sellest hoolimata jäi ta oma illusioonidele truuks.“
Alates aastast 1958 oli kurikuulsa Ljubljanka vangla esisel väljakul Moskvas seisnud Nõukogude salapolitsei asutaja Feliks Dzeržinski kuju. 22. augustil 1991 kiskus juubeldav rahvahulk selle kuju maha.
Riigi saatus määrati lõplikult 8. detsembril 1991, kui Boriss Jeltsin ning Ukraina ja Valgevene presidendid teatasid, et nad otsustasid Nõukogude Liidu laiali saata. Jõululaupäeval astus Gorbatšov tagasi ametikohalt, mida enam ei eksisteerinud, ning kui samal õhtul langetati Kremlis sirbi ja vasaraga punalipp, oli Nõukogude Liidust järel vaid mälestus.6
Lõpp oli dramaatiline, kuid Briti ajaloolane Dominic Lieven on märkinud, et ükski impeerium pole leidnud oma otsa niivõrd vähese verevalamisega.
Mööndavasti lasti augustiputši ajal mõned inimesed maha, kuid režiim ei sätestanud kunagi vägivalda.
Tee oli vaba liikumaks edasi demokraatia ja turumajanduse suunas. „Esimest korda selle sajandi jooksul naeratab Jumal Venemaale,“ kirjutas Venemaa kirjanduskriitik Juri Karjakin.
SUURIM ERASTAMINE AJALOOS
„Kõik, mis on tahke, sulab õhuks, ning kõik püha muutub ilmalikuks.“
Peale Nõukogude Liidu lagunemist sai Boriss Jeltsin uhiuue Venemaa riigi vaieldamatuks juhiks. Peagi määras ta Jegor Gaidari (loe temast lehelt 35) peaministri kohusetäitjaks lootuses, et noor majandusteadlane äratab varjusurmas majanduse peale 70 aastat riigi ressursside väärkasutamist taas ellu.
Gaidar võrdles saadud ülesannet „patsiendi voodist välja tõmbamisega“ ning tema poolt valitud ravimiks osutus „šokiteraapia“. Muuta maailma suurim täielikult riiklik majandus turumajanduseks oli väga suur väljakutse, sõltumata selle elluviimiseks valitud meetodist.
Gaidar ei kohkunud tagasi ja konsulteeris Lääne majandusteadlastega ning nõu, mida talle anti, oli üksmeelne – ta pidi teostama ülemineku kapitalismile nii kiiresti kui võimalik. Väljakirjutatud retseptiravimiks oli lasta turul valitseda, mis tähendas riigiettevõtete massilist erastamist ning hinna-, tööjõu- ja tootmiskontrolli lõpetamist.
See üliliberaalne plaan põhines suuresti Washingtoni konsensusel. Meetodit oli edukalt rakendatud näiteks Poolas ning see oli inspireerinud ka Lääne majandusteadlasi Rahvusvahelises Valuutafondis IMF ja Ameerika Ühendriikide Riigikassat. Poolas nimetati üleminekut turumajandusele „suureks pauguks“ ning venelased said peagi teada, miks.
Gaidari arvates oli ainsaks võimalikuks lähenemisviisiks kiire ja jõuline tegevus. Koos oma Leningradist (nüüdsest Peterburist) pärit hea sõbra ja majandusteadlase Anatoli Tšubaisiga (loe temast lehel 39) koostati kaheleheküljeline programm kogu Nõukogude Venemaa majanduse erastamise kohta