Hlebnikov on oma kommentaarides Venemaa arengu kohta üsnagi nüansirikas, kuid teised raamatud sisaldavad kirjeldusi sündmuste kohta, mis on tema poolt maalitava kujutluspildiga vastupidised, iseäranis seoses ristiisa Boriss Berezovski endaga. Alati ei ole võimalik tõmmata konkreetset piirjoont objektiivsete faktide ja subjektiivsete tõlgenduste vahele. Kuid juhtus nii, et Hlebnikov tapeti juulis 2004 – ning seda mõrva peavad paljud tema ajakirjanikutöö süüks.
Ma olen oma allikaid kontrollinud nii põhjalikult kui võimalik, kuid sellegipoolest sisaldab raamat mõningaid oletusi. Sellistel puhkudel olen üritanud võimalikult selgelt viidata, et antud informatsioon on kinnitamata. On väga tõenäoline, et sellised ajaloo üksikasjad ei näegi kunagi päevavalgust.
Claes Ericson
Stockholmis, august 2012.
MÄRKUS:
Raamatu osad I ja II kirjeldavad Venemaa majanduslikku arengut perestroikast tänapäevani. Osa III tutvustab aga mõningaid eriti märkimisväärseid turumajanduse fenomene. Eraldiseisvates peatükkides tutvustatakse põhjalikumalt võtmeisikuid ja juhtumisi. Sellised peatükid on pikitud põhiteksti vahele ning neid võib lugeda kas täiesti eraldiseisvana või üldse vahele jätta. Raamatu lõpus antakse kokkuvõte olulisemate sündmuste ja isikute kohta.
Mõistmaks Venemaa olukorda 1980ndate lõpus on vajalik tunda riigi ajaloolist tausta. Seetõttu leiab lugeja raamatu lisadest ka Tsaari-Venemaa ning Nõukogude Liidu ülevaate majanduslikust perspektiivist. Lugejad, kes on Nõukogude Liidu lagunemisele eelnenud sündmustega kursis, võivad koheselt sukelduda esimese osa lugemisse.
SAATUSLIK MAANDUMINE
„Ma teadsin, et nad arreteerivad mu.“
Kell veerand kuus hommikul jäi mahajäetud hoovõturajale pargitud Tupolev 134 tankimine äkitselt pooleli. Eralennuk pidi peale tankimist jätkama teed Irkutskisse, kuid nüüd lohises see veoki slepis lennujaama kaugeima osa poole.
Kokpiti uks virutati lahti ning meeskond pani kähku mööda maan- dumisrada jooksu. Nende hingeõhk moodustas sel külmal hommikul suured udupilved. Silmnähtavalt ehmununa kiirustasid nad terminalihoonesse, lumi krudisemas nende õhukeste kingade all. Ning siis oli kõik järsku vaikne.
Selle vaikuse lõhestas V8 mootorite mürin. Lennuki suunas sõitsid kiiresti kaks tumendatud aknaklaasidega musta värvi bussi. Need pidurdasid järsult lennuki saba juures, tuled tiibadele suunatud, ning kümmekond vormiriides meest kiirustas mõned meetrid lennuki trepini, joostes pisut kummardudes.
Tumedate maskeeringjopede märgistus kuulus Alfa rühmale, mis on Föderaalse Julgeolekuteenistuse FSB erioperatsioonide üksus. Olles kiivrites ja kuulikindlates vestides ning kandes automaate olid nad valmis vajadusel ka jõudu kasutama. Nende ülesandeks oli arreteerida mees, keda kahtlustati Venemaa ajaloo suurimas maksupettuses.
Samal ajal liikusid lumehangede taga varjud. Lennukile olid lähenemas vilkuritega politseiautod. Lennuk oli ümbritsetud kümnete relvastatud turvameestega, teiste hulgas ka FSB salgad. Sellisest kaitsemüürist läbipääsemiseks oleks läinud vaja väiksemat sorti armeed.
Alfa rühma juhtis vähemalt kaks meetrit pikk turske sõdur. Ta lähenes irvakil uksele ja sisenes lennukisse, kogu operatsiooniüksus vahetult tema kannul.
Kokpiti uks oli avatud, kuid kiirel pilgul nägi ta, et sees ei olnud kedagi. Peatumata kinnitas ta väikese kasti reisijatesalongi ukse külge. Ta astus paar sammu tagasi ja tõstis käe enda näo kaitseks üles. Summutatud plahvatusega paiskus uks lahti. Hetk hiljem oli mees ruumis sees.
„FSB! Käed üles! Paigal püsida!“ Tema sülg pritsis ning silmad liikusid üle istmete kontrollides ega kuskil relva pole näha. „Kõik relvad põrandale või tulistame!“ karjus ta. Kuid kaks lennuki turvameest olid reeglite kohaselt oma püstolid pilootidele üle andnud ning nüüd tõstsid nad oma värisevad käed üles ja toetasid need vastu lennuki lage. Mõne sekundi jooksul ei liigutanud keegi.
Siis tõusis üks triibulises ülikonnas mees rahulikult oma istmelt. Eelmisel päeval oli ta teavitanud oma naftakompanii Jukos töötajaid, et ees ootab suur ühinemine firmaga Sibneft, kuid sel õhtul on ta trellide taga. „Olgu siis, lähme,“ ütles ta otsustavalt ning sirutas käe oma mantli järele. Mäng oli lõppenud.
Mihhail Hodorkovski, Venemaa rikkaim mees ja Vladimir Putini tugevaim konkurent presidendikohale, oli arreteeritud. Tema elulugu kirjeldab ühe oligarhi tõusu ja langust paremini kui ühegi teise oma.
Võta üks kommunistlik plaanimajandus, eelistatavalt väga korrumpeerunud ning aja see pankrotti. Ülesanne on lihtsam, kui plaanimajandusel on jäik ja vanamoeline administratsioon ning eakad ja ebakompetentsed juhid ning selle eelarve prioriteedid on valesti seatud, vältides vajalikke reforme ja suunates ressursse uute tööstuste väljaarendamise asemel militaarsektorisse. Ole väljaspool valitsevat klikki ja väldi selle kitsarinnaliseks ja inertseks osaks saamist. Kuid ära unusta, et pead leidma endale mõjuvõimsaid sõpru valitsevate jõustruktuuride võtmeisikute seast.
Kasuta ära ebaküpset turgu, mis tekib kaoses peale seda, kui riik oma lahendamatute majandusprobleemide all lõpuks kokku kukub. Teeni oma esimene kasum kasutades ära suurt nõudlust ja vähest pakkumist. Soodne on kaubelda mustal turul, ähmastes sfäärides, sest seadust viiakse harva ellu. Alusta turvaliselt, importides suhteliselt soodsaid kaupu ning suurenda järk-järgult oma panuseid ja tegutse üha spetsiifilisemate toodetega.
Järgmisele tasemele jõudmiseks kasuta oma kontaktid viimseni ära – olgu selleks vaja kas survet, altkäemaksu või võlguolevate teenete sissenõudmist. Hangi endale mõjuvõimas partner allilmast, kes kaitseks sind väljapressimiste eest, kuid ole hoolikas, et sulle ei kleebitaks külge (liiga hävitavat) silti, nagu sa ise maffiasse kuuluksid. Paari lähema aasta jooksul pead sa välja paistma moraalsuse alustalana nii äriringkondades kui ühiskonnas üldiselt, kasuta selleks oma raha heategevuslikel eesmärkidel.
Ava pank esimesel võimalusel, kui dereguleeritud finantsturg seda võimaldab. Veendu, et keskpank tekitab hüperinflatsiooni ning laena oma positsiooni kasutades riigile raha (eelistatavalt tema enda oma) ning omanda protsessi käigus väärtuslikku püsivaluutat. Kasuta ära riigi maavarasid, hangi luba nende eksportimiseks ja kasuta eksportimisel tundmatut äriettevõtet maksuparadiisis, oma riigist kaugel eemal.
Kasutades kommunismi pilte hirmuta valitsus algatama piiramatut erastamisprotsessi, seda kõike demokraatia nime all. Kasuta ära rahva meeleheide ja oma insaideri positsioon ning osta paari kopika eest mõned trükisoojad osalused. Moodusta erastamistsaariga pakt pankrotis olevale riigile raha laenamiseks ja vali tagatiseks kõige väärtuslikumate riigiettevõtete aktsiad. Taga, et president jääb võimule ja oota, kuni aktsiad sinu omadeks saavad.
Kui sa oled nii kaugele jõudnud, on sinu elu umbes selline, nagu kunagise oligarhi armukese Lena Lenina kirjelduses, kes on antud teemal palju kirjutanud. Naise 2006. aasta raamatus „Multimiljonärid“ antakse üldine pilt tüüpilise oligarhi kohta. Oligarh on neljakümnene mees, kes on ise oma rikkuse saavutanud, tal on parajasti käsil tema teine abielu, tal on kaks last ja vähemalt üks armuke ning ühes aastas kulub tal 6,2 miljonit dollarit „jooksvatele kuludele“. Tal on vähemalt seitse autot, 16 töötajat, 50-meetrine jahtlaev, 27,5 miljonit dollarit maksev eralennuk, käputäis mõisakomplekse ning avar korter Londoni kesklinnas…
Naudi oma varandust seni, kuni sul see võimalik on. Ajad muutuvad kiiresti ning äkitselt võib sinu rikkusest alles olla pelk mälestus, kuna sinu (vähemalt) poolenisti kriminaalne minevik on sind kätte saanud, või on valitsus kaotanud kannatuse sinu poliitiliste eesmärkide