Kolmas peatükk
Raha ja vaim
“Kui kõik on egoismiga eraldatud, ei olegi muud kui tolm, tormi saabudes aga ainult muda.”
Raha võime tekitada kollektiivset nappusehallutsinatsiooni on ainult üks selle mõjudest meie tajule. Selles peatükis uurime raha toimet psühholoogiale ja vaimule, meie maailmanägemisele, religioonile, filosoofiale, isegi teadusele. Raha on läbi põimunud meie meeltega, tajuga, identiteediga. Seetõttu tundubki rahakriisi puhkemisel, et kogu reaalsuse kangas hakkab lahti hargnema, et kogu meie maailm kukub kokku. Samas annab see põhjust optimismiks, sest raha on sotsiaalne konstruktsioon, mille muutmine on meie enda võimuses. Millised uut tüüpi tajumisviisid ja kollektiivsed teod tooks kaasa uut tüüpi raha?
Oleme jõudnud juba kolmanda peatükini, kuid pole ikka veel raha mõistet defineerinud. Enamik majandusteadlasi defineerib raha selle funktsiooni järgi, pidades raha maksevahendiks, arvestusühikuks ja akumulatsioonivahendiks. Sellest lähtudes peavad nad raha väga ammuseks nähtuseks. Nad loevad raha sünnihetkeks viie tuhande aasta taguseid aegu, kui ilmusid esimesed samu funktsioone täitvad standardsed kaubad, nagu vili, õli, kariloomad või kuld. Mina räägin aga hoopis teistsugusest rahast, sellisest, mis tekkis Kreekas seitsmendal sajandil eKr. See oli väidetavalt esimene kord, kui rahast sai midagi muud kui tavaline kaup, rahast sai eraldiseisev mõiste. Edaspidi ei piirdu me sellega, mis raha teeb, vaid räägime ka sellest, mis raha on.
Majandusteaduse folkloor väidab, et mündid loodi selleks, et tagada maksevahendina kasutatud metalli ehtsus ja kaal. Selle teooria järgi andis müntidele väärtuse üksnes neis sisalduv kuld või hõbe. Tegelikult on selline raha päritolu lugu majandusteadlaste fantaasia vili, samuti nagu raha sünnilugu barterkaubana või nappuse eeldamine. Kahtlemata on sellel fantaasial kuulsusrikas ajalugu. Aristoteles kirjutas:
“Et vajalikke tarbeesemeid pole kerge kaasas tassida, leppisid inimesed kokku, et üksteisega kauplemisel kasutatakse midagi sellist, mis on oma loomult vajalik ja kergesti kasutatav, nagu raud või hõbe. Algul hinnati selle väärtust lihtsalt suuruse või kaalu järgi, kuid aja jooksul hakati selle väärtust pitsatiga märgistama, et poleks vajadust seda iga kord üle kaaluda.”20
Selline seletus tundub päris mõistlik, kuid tundub, et ajaloolised tõendid räägivad sellele vastu. Esimesed teadaolevad mündid, mis vermiti Lüüdias, olid valmistatud kulla ja hõbeda sulamist elektronist, mille koostis oli väga varieeruv.21 Vermimiskunst levis peagi Kreekasse, kus mündid olid küll suhteliselt ühtlase kaalu ja koostisega, kuid nende väärtus oli tihti suurem kui neis sisalduval hõbedal.22 Mõned linnriigid, sealhulgas Sparta, vermisid tõesti raud-, pronks-, plii- ja tinamünte, mille puhul metalli väärtus oli praktiliselt olematu, kuid sellest hoolimata täitsid mündid raha funktsiooni.23 Mõlemal juhul olid pitsatijäljega mündid suurema väärtusega kui täpselt samasugused märgistamata metallkettad. Ajaloolane Richard Seaford nimetab seda usaldusväärtuseks. Miks see nii on? Milline müstiline jõud sisaldus pelgas märgis? See ei olnud kaalu või ehtsuse tagatis ega ka maise või religioosse valitseja võimu käepikendus. Seaford märgib:
“Kuigi tavaliselt tähistab pitser pitsati omaniku võimu, ei tekita mündikiri sidet mündi ja tema päritolu vahel.”24 Pigem tõendab pitser metalli väärtust. Ta ei tee seda mitte maagilise või mingi muu võimu ülekandmise teel, vaid annab metallile kergesti äratuntava vormi, mis lubab selle paigutada eraldiseisvasse kategooriasse, autentsete müntide kategooriasse. Mündikiri toimib nagu märk.25
Märkides endas ei peitu mingit jõudu, nad saavad oma võimu tänu inimeste tõlgendusele. Märkide või sümbolite sotsiaalne jõud sõltub sellest, mil määral on nende tõlgendused ühiskonnas omaks võetud. Vana-Kreekas tekkinud uut tüüpi raha sai oma võimu tänu sotsiaalsele kokkuleppele, mida kinnitasid mündil olevad märgid.26 Sellel kokkuleppel põhineb raha olemus. Tänapäeval peaks see täiesti ilmne olema, sest suurem osa rahast on elektrooniline ning ülejäänu sisemine väärtus on umbes sama suur kui tualettpaberil. Alates Vana-Kreeka aegadest on raha määratlenud sotsiaalne kokkulepe. Reformikavad, millega püütakse “vana hea aja” juurde tagasi pöörduda ja võtta raha aluseks selle kullasisaldus, püüavad tagasi tuua midagi, mida pole tegelikult kunagi eksisteerinud, välja arvatud ehk mõnel üksikul hetkel mingi ideaali kehastusena. Mina usun, et raha evolutsiooni järgmine samm pole mitte mõne varasema valuuta juurde tagasipöördumine, vaid teadvustamata raha muutmine meie kokkulepete tahtlikuks kehastuseks. Oma rohkem kui 5000-aastase ajaloo jooksul on raha teinud läbi muundumise tavalisest kaubast materjali edasiantavaks sümboliks ja seejärel pelgaks sümboliks. See raamat ei püüa raha evolutsiooni tagasi pöörata, vaid pigem edasi arendada. Raha puudutav kokkulepe ei ole teistest meie tsivilisatsiooni käigushoidvatest märgi- ja sümbolisüsteemidest isoleeritud. Me saame oma raha panna kehastama uusi kokkuleppeid, mis puudutavad meie planeeti, selle elustikku ja kõike, mis on meile püha. Kaua aega pidasime pühaks edukust, teaduse ja tehnika arengut, looduse vallutamist. Meie rahasüsteem toetas selliseid eesmärke. Nüüd hakkavad meie eesmärgid muutuma ja koos nendega muutuvad ka rahalepet sisaldavad metalood – meie iseduse lugu, inimeste lugu, maailma lugu.
Selle raamatu eesmärk on kirja panna uus rahalugu; näidata, milliseid uusi leppeid me võiksime selle usaldustalismani sisse panna, et rahast saaks meie liitlane, mitte vaenlane.
See pole juhus, et just sümboolse raha päritolumaa Kreeka oli ka tänapäeva indiviidi mõiste, loogika ja arutluse ning filosoofia aluste sünnikoht. Oma akadeemilises meistriteoses “Money and the Early Greek Mind” uurib ajalooprofessor Richard Seaford raha mõju Vana-Kreeka ühiskonnale ja mõtteviisile ning toob esile omadused, mis muudavad raha ainulaadseks. Raha on ühtaegu konkreetne ja abstraktne, homogeenne, isikupäratu, piiramatu; raha on universaalne eesmärk ja universaalne vahend. Sellise ainulaadse võimuga nähtuse tekkimisel olid põhjapanevad tagajärjed. Paljud neist on nüüdseks meie uskumustesse ja kultuuri, psüühikasse ja ühiskonda nii sügavale sisse imbunud, et me vaevalt märkame neid, rääkimata sellest, et neid kahtluse alla seada.
Raha on homogeenne – sõltumata võimalikest füüsilistest erinevustest on kaks sama nominaalväärtusega münti rahana identsed. Kõik ühedrahmised on võrdsed, olgu need uued või vanad, läikivad või kulunud. Kuuendal sajandil eKr oli selline idee uudne. Seaford märgib, et iidsetel aegadel anti võim edasi talismanina, näiteks valitsuskepi olevat üle andnud Zeus. Raha on aga täiesti vastupidine nähtus – sellele annab võimu tema ehtsust ja kaalu tõendav standardne märk. Tähtis on üksnes kvantiteet, mitte kvaliteet. Et raha on vahetatav kõigi teiste asjade vastu, annab see neile edasi ka oma omadused, muutes kõik kaubaks, objektideks, mida peetakse identseteks, kui nad vaid vastavad teatud kriteeriumidele. Oluline on ainult, kui palju seda on. Seafordi sõnul soodustab raha homogeensuse tajumist ka kõigi teiste asjade puhul. Kõik asjad on võrdsed, sest neid saab raha eest müüa; raha omakorda saab kasutada mis tahes muu asja ostmiseks.
Kaupade maailmas on asjad võrdsed sellise rahasummaga, mis võib neid asendada. Nende esmane tunnus on väärtus, mis on abstraktsioon. Ütlus “võid alati uue osta” väljendab minu meelest distantseerumist ja tekitab pettumust. Kas märkad, kuidas see edendab antimaterialismi, eraldumist füüsilisest maailmast, kus iga inimene, koht ja asi on ainulaadne? Pole siis ime, et tolle ajastu Kreeka filosoofid asetasid abstraktse maailma reaalsest kõrgemale. Selle mõtteviisi kulminatsiooniks oli Platoni ideeõpetus, mille järgi ideede maailm on reaalsem kui näiv tegelikkus. Ei tasu siis imestada, et suhtume siiani füüsilisse maailma nii üleolevalt. Ei tasu imestada, et kahe tuhande aastaga on rahamentaliteet meisse nii sügavalt juurdunud ja oleme harjunud sellega, et kõik asjad on asendatavad. Seetõttu käitume oma planeeti hävitades nii, nagu saaksime ka selle asemele