Martin Prechtel jutustas kunagi oma kodukülast Guatemalas: “Kui minu kodukülas mindi haige lapsega ravitseja juurde, ei öeldud kunagi “mina olen terve, aga mu laps on haige”, vaid öeldi “minu pere on haige”. Või kui naaber oli haige, siis “minu küla on haige”.” Sellises ühiskonnas poleks kahtlemata mõeldav öelda ka nii: “Mina olen terve, aga mets on haige”. Tõepoolest, kas keegi saab olla terve, kui tema perekond, küla, või tõesti ka maa, vesi või planeet on haiged? See on sama absurdne kui öelda: “Mul on surmav maksahaigus, aga see puudutab ainult minu maksa, mina ise olen terve.” Samamoodi, nagu minu enesetunnetus hõlmab minu maksa, hõlmab see nende puhul kogu sotsiaalse ja loodusliku keskkonna.
Tänapäeva mina on seevastu eraldiseisev subjekt universumis, mis on teine. See mina on Adam Smithi majanduslik inimene; religiooni kehastunud hing; bioloogia isekas geen. Sellel põhineb meie kõikehõlmav kriis, mis väljendab eraldumist igas mõttes – eraldumist loodusest, kogukonnast, iseenda kaotsiläinud osadest. See on aluseks kõigele, mida peetakse süüdlaseks ökosüsteemide ja ühiskonnakorralduse hävitamises, sealhulgas inimlikule ahnusele ja kapitalismile. Meie enesetunnetusest tuleneb arusaam “kui mul on rohkem, siis sul on vähem”, seetõttu töötab meie intressipõhine rahasüsteem täpselt samal põhimõttel. Vanades kingitustel põhinevates ühiskondades oli põhimõte vastupidine.
Omamiskihu suurenemine on loomulik vastureaktsioon võõrandavale ideoloogiale, mis lõhub kõik sidemed ja jätab meid universumisse üksi. Kui me eraldame maailma endast väljapoole, jääb alles imepisike üksildane indiviid, kellel on täitmatu vajadus ahnitseda endale võimalikult suur osa sellest, mis tundub kaotatuna. Kui kogu maailm, kogu elu, kogu maa ei ole enam minu osa, püüan kompensatsiooniks seda enda omaks muuta. Teised eraldiseisvad minad käituvad samamoodi, seetõttu elamegi võistluse ja pideva ängistuse keskkonnas. See on meie enesemääratlusse sisse kodeeritud. Selles seisneb meie kaasasündinud olemise puudujääk, hinge puudujääk.
Me oleme iseduse ja omandi loogika lõksus. Püüame kas või tillukest osa oma kaotatud rikkusest tagasi saada, laiendades ja kaitstes oma eraldiseisvat mina ja selle käepikenduseks olevat raha ja varandust. Need, kellel pole oma mina suurendamiseks majanduslikke vahendeid, kasvatavad selle asemel füüsilist mahtu. Just seetõttu on vaesed ebaproportsionaalselt tihti ülekaalulised. Ostu-, raha- ja omandamissõltuvusel on samad põhjused nagu toidusõltuvusel – üksildus; valu, mis tekib tühjast eksistentsist, äralõigatusest sellest, mis me tegelikult oleme.
Kui näeme rüüstatud kaevandusi, raiesmikke, surnud loodust, genotsiide või alavääristavat tarbimiskultuuri, tekib küsimus, kust on pärit see hirmus masin, mis neelab alla ilu ja sülitab välja raha. Eraldiseisev mina, mis kohtub universumi kui fundamentaalselt teisega, kohtleb loomupäraselt nii loodust kui ka inimest kasutoova ja juhusliku asjana. Ülejäänud maailm on fundamentaalselt mitte-mina.38 Miks peaksime hoolima sellest, mis on väljaspool meile nähtavat kasulikkust? Tänapäeva enesetunnetuse mõiste algusepanija Descartes sõnastas meie püüdluste eesmärgina “looduse isandaks ja omanikuks saamise”. Seega tundub omanduse idee eraldiseisvale isedusele täiesti loomulikuna.
Meie jäik ja kitsapiiriline enese ja teise eristamine on ise ennast hävitanud ja hakkab peagi üle minema. Müstikute järgi saab eraldiseisvat mina alal hoida vaid ajutiselt ja see läheb kalliks maksma. Meie oleme seda alal hoidnud juba kaua ning rajanud sellele tsivilisatsiooni, mille eesmärk on vallutada loodus ja inimloomus. Saabunud kõikehõlmav kriis on paljastanud, kuivõrd mõttetu on selline eesmärk. See kuulutab ette meile tuttava tsivilisatsiooni lõppu ja inimese olemise uue korra rajamist, mis põhineb paindlikumal ja kaasavamal enesetunnetusel.
Üks omandi algupära käsitlev teooria seostab selle autonoomia või enesemääramise mõistega, mis kerkis tasapisi esile alates kogukondlikust hõimude ajastust. Charles Avila kirjeldab seda nii: “Kui ma kuulun endale ja minu töö kuulub mulle, siis see, mille ma valmistan, on minu omand.”39 Siin on omandi eeltingimuseks asjaolu, et ma kuulun endale, mis pole kõigis ühiskondades sugugi enesestmõistetav. On ühiskondi, kus indiviidist kõrgemal seisavad klann, hõim, küla või lausa kogu elustik; ja inimese tööjõud ei kuulu talle endale, vaid millelegi kõrgemale.40 Omandi institutsioon ei ole seetõttu meie praegustes hädades süüdi. See on vaid meie eraldatuse ja lahtiühendatuse sümptom. Seetõttu ei püüa see raamat mitte omandit kaotada (tegeleda sümptomiga), vaid seda muuta kooskõlas kogu inimese olemasolu uueks loomisega.
Teised mõtlejad, sealhulgas Wilhelm Reich ja Genevieve Vaughan, seostavad omandi päritolu meeste domineerimise esilekerkimise ja patriarhaalse ühiskonna tekkega.41 Kuigi ma usun, et need argumendid väärivad tähelepanu, ei hakka ma siin raha ja omandi soolist mõõdet käsitlema, sest see teema nõuab omaette uurimist. Meie eraldatuse ajastul on iga institutsioon kõigi teistega tihedalt seotud. Loodusest, kehast ja pühast naiselikkusest võõrandumine peegeldab ühtlasi võõrandumist maailmast, kus omand on kõik asjad seosteta äri objektideks muutnud.
Omandikihk väheneb siis, kui meie seotuse- ja tänulikkusetunne kasvab ja me mõistame, et meie tööjõud ei kuulu meile endale, et meie loodu pole õieti meie oma. Kas mitte minu töövõime, ja kogu minu elu, pole samuti kingitus? Kui seda mõistame, soovime kinkida oma loomingu kõigile neile, kes on osalised meie olemasolus, meile kingitud elus.
Mõned sotsialistidest filosoofid on selle tänulikkusest kannustatud soovi muutnud aga hoopis kohustuseks, millega õigustatakse seda, et riik individuaalse töö sundvõõrandab. Me oleme ühiskonnale võlgu ja riik kasseerib selle võla sisse. Vähem äärmuslikul kujul õigustatakse samaga ka tulumaksu, mis on samuti individuaalse töö sundvõõrandamine. Mõlemal juhul sunnitakse meid jõuga andma. Kas saaksime selle asemele luua majandussüsteemi, mis vabastaks, imetleks ja tunnustaks meie sisemist andmise vajadust? See raamat kirjeldabki süsteemi, mis tunnustab ringlust, mitte kogumist; loomist, mitte omamist; andmist, mitte endale hoidmist.
Algupärane röövimine
Üksikisiku suveräänsuse tekkimine oli ainult esimene samm tänapäeva omandi mõiste kujunemisel, sest enamik asjadest meie planeedil pole kellegi töö tulemus. Kui lähtume sellest, et minu loodu kuulub mulle, ei tohiks inimtegevusest sõltumatult eksisteeriv kuuluda mitte kellelegi. Seega oleks maa, jõgede, loomade või puude omastamine samaväärne vargusega. See oleks samasugune vargus nagu teise loodu endale võtmine.
Sellel arusaamal põhineb tähelepanuväärne majandusmõtte koolkond, mida esindavad teiste seas P. D. Proudhon, Karl Marx, Henry George ja Silvio Gesell. “Omand on röövimine,” kuulutas Proudhon. Kui jälgime mingi konkreetse omandi kujunemiskäiku läbi ajaloo, läbi kõikide “legitiimsete” võõrandamiste, jõuame ajas tagasi selle esimese omanikuni; inimeseni, kes selle lihtsalt omastas, võttis selle ära meile kõigile või jumalale kuuluvast valdusest ja võttis enda valdusse. Tavaliselt pidi ta selleks jõudu kasutama, nagu näiteks viimase kolme sajandi jooksul aset leidnud Põhja-Ameerika hiiglaslike maa-alade vallutamisel. Sama on juhtunud tuhandete aastate jooksul kõikjal maailmas. Enne Vana-Rooma aega ei tuntud sellist asja nagu maaomand. Maa oli samasugune nagu õhk ja vesi, seda ei saanud omada. Esimesed maaomanikud ei saanud seega omanikuks seaduslikult. Nad pidid maa lihtsalt võtma.
Tihti väidetakse, et maaomand on põllumajanduse tekkimise loomulik tagajärg. Kui kütid-korilased oma maasse eriti ei panustanud, siis põllumees pidi vaeva nägema, et oma maad produktiivsemaks muuta (siin peetakse silmas inimtoidu tootmist). See oleks olnud äärmiselt ebaõiglane, kui põllumees oleks terve aasta tööd teinud, aga korilased oleksid saagi küpsedes kohale ilmunud ja selle ära viinud. Eraomand pidi andma inimestele stiimuli oma maa eest hoolitsemiseks. Kuid kas