Ülalkirjeldatud raha tekkimisviis on küll laialdaselt omaks võetud, kuid pole siiski päris täpne. Kirjeldan seda täpsemalt lisas. Edasise mõistmiseks on see aga piisav.
Majandusvalm
Liigkasuvõtmine on ühtlasi nii meie ühiskonnale omase nappuse looja kui ka maailma hävitava igikestva kasvu tõukejõud. Selgitan seda alustuseks Bernard Lietaer’ raamatus “The Future of Money” ilmunud valmi “The Eleventh Round” abil:
Oli kord väike küla kuskil kaugel, kus inimesed kauplesid bartertehingute vahendusel. Turupäevadel ilmusid külaelanikud oma kanade, munade, singi ja leivaga turuplatsile ning kauplesid omavahel kannatlikult, kuni oma kauba millegi endale vajaliku vastu said vahetatud. Kui saabus viljakoristusaeg või kui mõne külaelaniku tormis hävinud hoone ülesehitamist vajas, tulid inimesed kokku ja läksid hädalisele appi. Igaüks teadis, et võib vajadusel ka ise teiste abile loota.
Ühel päeval ilmus turuplatsile läikivate mustade kingade ja elegantse valge kaabuga võõras, kes jälgis külaelanike tegevust põlgliku muigega. Kui ta nägi talumeest, kes püüdis oma kuut kana kinni püüda, et neid singi vastu vahetada, ei suutnud ta naeru tagasi hoida. “Vaesed inimesed,” ütles ta, “nii primitiivsed.” Talumehe naine kuulis meest ja pöördus tema poole: “Kas usud, et saaksid ise paremini hakkama?” “Ei, mitte kanadega,” vastas võõras, “aga tean palju paremat lahendust.” “Kas tõesti, millist siis?” küsis naine. “Kas näed seda puud?” küsis võõras, “Ma lähen selle juurde ja las keegi toob mulle ühe suure lehmanaha. Seejärel las iga perekond tuleb minu juurde ja ma selgitan oma ideed.”
Mehele viidi nahk. Ta lõikas sellest väikesed kettad ja lõi igale kettale templijäljendi. Seejärel andis ta igale perele kümme ketast ning seletas, et iga ketas vastab ühele kanale. “Nüüd saate kauplemisel tülikate kanade asemel kasutada neid kettaid,” õpetas võõras.
See tundus mõistlik. Läikivate kingade ja uhke kaabuga mees avaldas külaelanikele muljet.
“Oh jaa, muide,” lisas ta enne lahkumist, “tulen aasta pärast tagasi sellesama puu alla ja tahan, et igaüks teist annaks mulle tagasi üksteist ketast. Üheteistkümnes tähendab tunnustust selle eest, et tõin teie ellu uue tehnoloogia.” “Aga kust see üheteistkümnes ketas tuleb?” küsis kuue kanaga talumees. “Küll te näete ise,” vastas võõras julgustava naeratusega.
Milline oli olukord täpselt aasta pärast, eeldades, et küla elanike arv ja põllumajandustoodang aastaga ei muutunud? Tuletame meelde, et üheteistkümnendat ketast ei valmistatud. Seega pidi selleks, et kümme peret saaks oma 11. ketta, igast 11 perest üks jääma ilma kõigist oma ketastest.
See tähendas, et kui ühe pere viljasaaki ähvardas torm, ei kippunud teised enam talle appi minema. Kuigi turuplatsil oli ketastega mugavam kaubelda kui kanadega, tõi ketaste süsteem kaasa traditsioonilise spontaanse koostöö kadumise. See pani külaelanikud omavahel võistlema.
See lugu näitab ilmekalt, kuidas intressi mõjul on kogu meie majandus läbi imbunud võistlusest, ebakindlusest ja ahnusest. Need ei kao seni, kuni mõõdame kõike eluks vajalikku intressirahas. Kuid läheme nüüd oma looga edasi. Näeme, kuidas intress loob ka lõppematu surve pideva kasvu saavutamiseks.
Lietaer’ lugu saaks lõppeda kolmel viisil: võlgujäämine, rahapakkumise suurenemine või rikkuse ümberjagamine. On võimalik, et iga üheteistkümnes pere läheks pankrotti ja oleks sunnitud oma farmi kaabuga mehele (pankurile) loovutama; teine võimalus oleks lõigata uuest lehmanahast rohkem raha; kolmas võimalus on aga maksmisest keelduda ning pankurit tõrvas ja sulgedes veeretada. Samasugused valikud on igas liigkasuvõtmisel põhineval majandussüsteemis.
Kujutleme nüüd olukorda, et külaelanikud kogunevad ümber kaabuga mehe ja paluvad endale kettaid juurde anda, et päästa oma kaaslasi pankrotist.
Mees vastab: “Ma võin seda teha, aga annan ainult neile, kes tagavad, et maksavad mulle tagasi. Et iga ketas vastab ühele kanale, annan uusi kettaid ainult neile, kellel on kanu rohkem kui mulle võlgu olevaid kettaid. Kui nad maksmata jätavad, saan nende kanad konfiskeerida. Aga et ma olen hea inimene, võin teha uued kettad ka inimestele, kellel praegu piisavalt kanu pole, kui nad suudavad mind veenda, et neil on kanade tootmiseks hea äriplaan. Tõestage mulle, et olete usaldusväärsed. Võin soovitada külaelanikku, kes aitab plaani koostada. Ma laenan kümne protsendiga, kui olete leidlikud ja suurendate oma kanakarja 20 protsendi võrra, saate mulle tagasi maksta ja olete ka ise rikkamad.”
Talumehed vastavad: “See tundub mõistlik, aga kui uute ketaste intress on samuti 10 protsenti, ei ole meil ju ikka lõpuks piisavalt raha, mida tagasi maksta.”
“See pole probleem,” vastab võõras, “Kui tähtaeg kätte jõuab, teen ma uued kettad ja kui nende tähtaeg tuleb, teen jälle uued. Ma olen alati valmis uusi kettaid ringlusse laskma. Loomulikult peate te hakkama rohkem kanu tootma, aga kuni te seda teete, ei teki mingeid probleeme.”
Võõra poole pöördub väike laps: “Vabandust, härra, minu perekond on haige ja meil pole toidu ostmiseks kettaid. Kas võite ka mulle mõne uue ketta anda?”
“Kahju küll,” vastab mees, “seda ma ei saa teha. Saa aru, ma võin kettaid anda ainult neile, kes mulle tagasi maksavad. Aga kui sinu perel on kanu, mida tagatiseks anda, või kui saad tõestada, et suudad kõvemini tööd teha ja rohkem kanu kasvatada, annan ma kettad hea meelega.”
Kui üksikud ebaõnnestumised välja arvata, töötas süsteem mõnda aega hästi. Külaelanikud suutsid oma kanakarja kasvatada piisavalt kiiresti, et uusi kettaid saada ja kaabuga mehele tagasi maksta. Mõni talunik ei saanud siiski hakkama või tabas teda halb õnn. Ta läks pankrotti, tema valduse võtsid üle edukamad naabrid, kes palkasid ta enda juurde tööle. Kokkuvõttes kasvas aga kanakasvatus käsikäes raha lisandumisega 10 protsenti aastas. Küla kanakari paisus nii suureks, et kaabuga mehele lisandusid tema kolleegid. Kõik nad tegelesid agaralt ketaste lõikamisega ja nende jagamisega kõigile, kellel on hea kanakasvatusplaan.
Aeg-ajalt tekkis probleeme. Peagi sai selgeks, et nii palju kanu pole kellelegi tarvis. “Meil on munadest kõrini,” kaebasid lapsed. “Igas toas on sulgmadrats,” kaebasid talunike naised. Kanatoodangu tarbimise suurendamiseks leiutati kõikvõimalikke vahendeid. Võeti omaks komme iga kuu aja tagant uus sulgmadrats osta; ehitati suuremad majad, kuhu mahtus rohkem madratseid; vaidlusi lahendati munasõdadega. “Peame suurendama nõudlust kanade järele!” hüüdis linnapea, kaabuga mehe õemees. “See on tee rikkusele.”
Ühel päeval märkas vana külanaine uut probleemi. Varem olid küla ümbritsenud rohelised aasad ja viljakad põllud, nüüd aga oli kogu ümbruskond pruun ja reostunud. Metsad olid maha raiutud, et rajada põllud kanade sööda kasvatamiseks. Varem kaladest kubisenud jõed ja järved olid muutunud sõnnikust haisvateks reoveebasseinideks. Ta ütles: “See tuleb lõpetada! Kui me kanakasvatust edasi laiendame, upume peagi kanasita sisse.”
Kaabuga mees kutsus naise enda juurde ja püüdis teda rahustada: “Ära muretse, siin läheduses on teine küla, kus on palju viljakat maad. Meie küla meestel on plaan panna nad allhanke korras kanu kasvatama. Ja kui nad nõus pole… noh, meid on palju rohkem. Sa ei saa ju ometi kanakasvatuse piiramist tõsiselt mõelda. Kuidas siis külaelanikud saaksid oma võla tagasi maksta? Kuidas ma saaksin uusi kettaid teha? Nii läheksin isegi mina pankrotti.”
Ja nii muutusid kõik külad üksteise järel haisvateks jäätmehoidlateks, mida ümbritsesid hiigelsuured kanakarjad, mida kellelegi tarvis polnud. Külad võitlesid elu eest viimsete roheliste maalapikeste pärast, et veel viimased paar aastat kasvu jätkata. Sellest hoolimata hakkas kasvutempo aeglustuma. Sissetuleku vähenemisega hakkasid võlad kasvama ning lõpuks maksti kõik oma kettad kaabuga mehele. Paljud läksid pankrotti ja asusid tööle teiste külaelanike juurde, kes ise vaevu ots otsaga kokku tulid. Üha vähem oli inimesi, kes suutsid kanatooteid osta, seetõttu vähenes toodang veelgi. Kuigi kõik kohad olid kanu täis, oli üha rohkem inimesi, kes suutsid vaevu endal hinge sees hoida. Paradoksaalselt valitses keset küllust nappus.
Sellises