See aga tähendas, et Tallinnas said korda luua eestlastest sõdurid. Näiteks linna komandandiks sai 300. laskurpolgu komissar. Olin ise tunnistajaks, kus pidime tagasi tõrjuma venelaste rünnakuid asutustele-ettevõtetele. Ka näiteks piirituse vabrikule, mida püüti isegi tankidega vallutada. Üldise korra loomisel oli eestlaste esmajõudmine pealinna otsustava tähtsusega.
Sõda ja sport
Ka sõjapäevil ei jäänud ma spordist kõrvale. Diviisis oli sport populaarne vaatamata sõjategevusele. Meil olid tolle aja parimad korvpallurid Joann Lõssov ja Jaroslav Dudkin. Mäletan, et kui olime juba Kingissepas, jagasin kergejõustikuvõistlustel kõrgushüppes 1.65-ga esikohta.
Kui jõudsime 1944. aasta sügisel Kuressaare alla, siis seal toimusid taas väesosa kergejõustikuvõistlused. Ka nendel õnnestus mul kõrgushüppes jagada esikohta. Ületasin tookord 1.45, nii et tulemus midagi eriti polnud, kuid sõdurina ja sõduri vormis oli raske ka palju enamat tahta. Hüpata tuli seejuures paljajalu.
Kohe pärast sõja lõppu mind veel ei demobiliseeritud ning olin 1946. aastani diviisis. Sel ajal moodustati Tallinna ohvitseride maja juures korv- ja võrkpalli meeskond. Mängisin seal kaasa. Tähelepanuväärne oli, et neid meeskondi juhendas Eesti tuntumaid korvpallureid, 1936. aasta Berliini olümpial mänginud Bernhard Noony. Me ei mänginud mitte ainult Eestis, vaid käisime mängimas ka Leningradis, kus kohtusime sealse ohvitseride maja meeskonnaga. Lakki me seal igal juhul ei saanud.
Väärt treener Bernhard Voldemar Noony
Mitmekülgne pallirüütel Bernhard Noony (9. veebruar 1909 Harjumaa, Rannamõisa – 7. mai 1997 Tallinn) sai tuntuks nii Eesti koondise jalgpalliväravavahi kui korvpallurina. Jalgpallurina mängis Kalevi ja TJK eest. Kuulus ka Tallinna väikeseltside koondisse. Eesti koondises mängis A-maavõistluse Läti vastu 1933. aastal. Kahel korral kaitses Eesti Bkoondise väravat mängus Soomega.
Lisaks jalgpallile mängis edukalt korvpalli, võrkpalli ja pesapalli. Aastail 1928 – 1937 kuulus korvpalli rahvusmeeskonda 12 korda. Võistles 1936. aasta Berliini olümpia korvpalliturniiril Eesti korvpallikoondises.
“Kui algas ettevalmistus Berliini olümpiamängudeks, öeldi, et kes jalgpalli mängib, see korvpallimeeskonda ei pääse. Loobusin korvpalli kasuks ja õigesti tegin, sest lõpuks ei sõitnud jalgpallimeeskond kuhugi. Mina aga osalesin olümpia korvpalliturniiril,” on Noony meenutanud oma valikut.
Võrk- ja korvpallurina võistles ta paljudes Euroopa riikides. 1944. aasta sügisel ta arreteeriti ja saadeti Valge mere kanalit kaevama. Põgenes vangilaagrist kaks aastat hiljem ning jõudis õnnelikult Tallinna. Pärastpoole juhendas treenerina mitmeid korvpallimeeskondi.
Pärast demobiliseerimist alustasin ajakirjanikutööd. Lühikest aega olin ajakirja Eesti Kommunist toimetuses osakonnajuhataja. Sealt suunati mind edasi Moskvasse õppima kõrgemasse parteikooli, kus olin ajakirjanduse osakonnas.
Ka seal tegime väga intensiivselt sporti. Meil oli seal oma tugev võrkpallimeeskond, kus mängisid eestlastest ka Edgar Matiisen ja Boris Tolbast. Võistkonna tugevust näitab seegi, et tulime Moskva kõrgkoolide meistriks. Treeningutele ja võistlustele kulus sel perioodil palju aega.
Pealtvaatajahuvi on mul alati olemas olnud. Ega ma jätnud naljalt ühtki kergejõustikuvõistlust vahele. Ka võrkpallivõistlustel püüdsin alati kohal olla.
Pärast kolmeaastase kooli lõpetamist suunati mind juba Rahva Hääle peatoimetajaks. See oli 1950. aasta sügisel. Õhus oli siis ärev aeg, mida saatsid kurikuulsa märtsipleenumi otsused.
Rahva Häält tegime koos Paul Kuusbergiga. Huvitav oli see, et meie toimetusel oli väga tugev võrkpallimeeskond. Nimelt töötasid Rahva Hääles siis kaks Eesti koondislast – Paul Jürjo ja Ülo Jeret. Mina ja Kuusberg olime tõstjad.
Meeskonda kuulus veel ka nimekas korvpallur, samuti 1936. aastal Eestit Berliini olümpiaturniiril esindanud Aleksander Illi. Suutsime oma meeskonnaga võrdselt mängida päris tugevate võistkondadega. Töö ja sport olid ka neil aastatel minu elus lahutamatud.
Rahva Hääle peatoimetajana töötasin 1953. aasta kevadeni. Märtsipleenumi otsustest algas siis teatav taganemine. See muudatuste aeg algas eelkõige Stalini surmaga. Aga suhtumisi sellesse oli erinevaid, naljakaid. Oli neidki, kes isikukultust taga nutsid.
Mäletan, kuidas ma pärast diktaatori surma pidin minema keskkomiteesse. Sealne propagandaosakonna juhataja Leonid Lentsman istus oma töölaua taga ja nuttis suure häälega. Stalini surm oli teda selliselt muserdanud.
Elu nagu poliitika
Aleksei Müürisepp, kes oli siis ministrite nõukogu esimees, tegi mulle 1953. aastal ettepaneku tulla tööle tema asetäitjaks. Minu valdkondadeks olid määratud kultuur, haridus, tervishoid, sotsiaalsfäär. Võtsin pakkumise vastu ja sealt algas minu töö vabariigi valitsuses. Sel kohal tõelise poliitikaga tegemist ju polnudki. 1962. aastast olin kohakaaslasena ka Eesti NSV välisminister.
Kokku kolmkümmend aastat olin ministrite nõukogu esimehe asetäitja ametikohal.
Välja arvatud ainult terve 1959. aasta, mil ma olin tööl haridusministrina, sest toonases poliitikas oli kombeks, et pidevalt käisid kampaaniad valitsuse administratiivaparaadi vähendamise eesmärgil. Ühes kohas vähendati, teisalt võeti jälle juurde.
Ja et teistes eluvaldkondades n-ö ohvrit ei leitud, siis olin see mina, sest kultuuri ja spordi poolelt võeti seda loomulikuna. Nõustusin ettepanekuga ja selle tänutäheks sain haridusministri koha aastateks 1958-1960. Iseenesest oli see väga huvitav periood. Eriti just mis puudutas uute õpikute koostamist ja nende kasutusele võtmist.
Just siis hakati taas välja andma eestikeelseid originaalseid õpikuid. Samuti võeti vastu otsus, et Eestis oleks edaspidi keskkooli osas 11 klassi, sest mujal Liidus oli ju teatavasti kümneklassiline keskharidus. Suutsime läbi viia ka teeneka pedagoogi Johannes Käisi õpetuse juurutamise. Enne seda, kui Lentsman oli olnud haridusminister, seadis ta Käisi õpetuse põlu alla ja see lükati hariduselust välja.
Suutsime lühikese ajaga Eesti kooli ühe põhialuse taastada. Kokkuvõttes oli see tegus aasta ja mul õnnestus korraldada nii, et minu järel jätkas ministritööd Ferdinand Eisen. Kusjuures edaspidi oli mul võimalus teda igal sammul toetada.
Minu kolmekümneaastane tööperiood ministrite nõukogu esimehe asetäitjana lõppes Karl Vaino ajastuga. Kui temast sai keskkomitee I sekretär, ju siis mina ei olnud talle enam vastuvõetav mees. Põhjuseid oli selleks erinevaid, seotud peamiselt spordi ja kultuuriga, mis rahva meelsust võis üles viia.
Kas või 1969. aasta juubelilaulupeo korraldamine minu juhtimisel, mille tulemusena võeti vastu otsus, et järgnevate laulupidude ettevalmistamiseks tuleb moodustada keskkomitees eraldi büroo.
Ühesõnaga – ma ei olnud Vaino mees. Aga et olin ministrite nõukogu esimehe asetäitjana olnud aastaid ka välisministri ülesannetes, tekitati mulle Eestis n-ö vabastatud välisministri koht. Vaino rääkis selle koha välja N Liidu välisministrilt Eduard Ševardnadzelt. Seeläbi sai Vaino mind vaikselt kõrvale lükata. Samal ajal toodi Indrek Toome Tartust minu asemel ministrite nõukogu aseesimeheks.
Muidugi peab kohe ütlema, et Toome jätkas minu liini. Selles suhtes Vaino mingit edu ei saavutanud. Kuid elu arenes omasoodu ja Vaino enda vahetas varsti välja juba Vaino Väljas.
Eks