5. V. Vahtra (Pärnumaa) 55,8
6. A. Green (Virumaa) 56,2
Minu tippajaks 400 meetris jäi 54,7. Just Pauskari teene oli ka see, et ma 1938. aastal sain võimaluse Eesti noorte spordidelegatsiooni koosseisus osaleda Soomes Vierumäel korraldatud noorte rahvusvahelises suusalaagris. Kokku oli meid viis poissi Pärnust, Viljandist, Rakverest ja Tallinnast, kes siis Eestist välja valiti. Mina nende seas.
Seal kehtis nõue, et igal poisil pidi olema kaasas kaks paari suuski. Saime sealt nii hea suusakooli, et tagasi tulles oli mul neljast suusast ainult üks terve. Aga hea füüsilise põhja pani see alla.
Sõit Soome toimus samal ajal, kui Lahtis korraldati suusatamise MMvõistlusi. Eesmakordselt tegi just siis Lahtis maailma tippvõistlusel kaasa ka Eesti suusakoondis. Meil oli võimalus kahel päeval seda suurvõistlust oma silmaga vaadata. Olin Lahti hüppemäel ka siis, kui Eesti mäehüppajad Ove Veldemann ja Eduard Raidla tegid kaasa suusahüpetes. Olime tunnistajaks, kuidas Eesti suusalendurid raskelt kukkusid ja võistlus nende jaoks kiiresti otsa sai. Ega meie suusatajad ei saavutanud siis kõrgeid kohti ka murdmaarajal, aga omadele kaasa elada oli ainulaadne võimalus. Ning Lahti MM-il nähtu süstis mulle hinge sellise suusahuvi, mis on ajaproovile vastu pidanud tänase päevani.
Lahti MM-võistlusel
Eesti suusatajatele olid 1938. aasta Lahti MM-võistlused esimesed, millest osa võeti. Enne suurvõistlust loodeti edukat esinemist, kuid võistlus ise tõi noore suusarahva maa peale tagasi. Jättes kõrvale teateneliku 10. koha (eelviimase), olid Eesti võistkonna parimad üksikkohad kahevõistleja Aleksander Peepre 50. (viimane) ja Edgar Siitani 109. koht (üle 200 võistleja) 18 km murdmaarajal.
“Krahh ja endakindluse langemine tulid aga järsult. Silmad avanesid Lahti päevade mõjul. Kui juba soomlased julgesid meie suusatajaid pidada Soome, Norra, Rootsi omadele paremuselt järgnevateks, siis tegelikult olid nad Lahtis maailma suusatamisrahvaste sabas sörkijateks,” kirjutas MM-i järgses kommentaaris spordiajakirjanik Aadu Adari.
“Eesti prestiiž suusarahvana langes peaaegu nullile – see on kõige kurvem järelkaja Lahtist. Selgus, et peame veel palju õppima tõusmiseks rahvusvaheliselt hinnatavaks suusamaaks.
Kui tulevikus avaneb võimalus startimiseks suusatamise maailmavõistlustel, siis tuleb meeskond kohale saata juba nädalaid enne maailmavõistluste algust, et mehed saaksid treenida raskel maastikul, millist Eestis pole leida…
Kuid vigade najal õpitakse tulevikus parem olema. Seepärast unustame Lahti kurvad päevad ja pühendame kogu tähelepanu suusaspordi paremale arendamisele Eestis,” märkis Adari.
Vierumäel õpetati meile lisaks suusatamisele isegi väiksel mäel hüppamist ning mis esmane, suuskadel kukkumist. Eraldi koolitust saime mäest laskumistel. Ühesõnaga, see oli väga hea suusakool, millest Eestis ei võinud siis undki näha. Juba maastik oli soomlastel selline, mida me kodus ei olnud varem kogenud.
Minu vahetu huvi suusaspordi vastu oli tegelikult alguse saanud Kadrinast, kuhu asusin elama 1933. aastal. See oluline periood (1933-1938) kestis viis aastat, kui ema töötas Kadrinas müüjana. Käisin iga päev rongiga Rakveres koolis. Spordiga tegelesin väga hoolega, sest Kadrinas oli hea sportlik seltskond.
Seal lähedal olid Neeruti mäed, kus me igal vabal võimalusel koolikaaslastega suusatamas käisime. Pärast tunde koju jõudes panime kohe suusad alla ja sõit läks Neeruti poole.
Sporti tegid noored palju, lähedal asuv Kadrina oli toona vägagi sportlik kant. Kohalikud eestvedajad olid vennad Lillod, Alfred ja Osvald. Neist Alfred Lillo, meie praeguse tuntud raadiohääle Erik Lillo isa, oli Virumaa tugevamaid kergejõustiklasi. Ta tuli 1938. aastal Virumaa meistriks kuulitõukes 12.85 ja kettaheites 41.86-ga.
Kadrinas tegelesime kõigi võimalike spordialadega. Kergejõustik oli siiski peamine. Siin olid ka minu tulemused kõige paremad: 100 m 11,5, kaugus üle 6 meetri, kõrgus 1.70.
Sportlikku eeskuju andsid samuti suusatajatest vennad Vebornid, kellest vanem vend Artur hukkus traagiliselt Rakvere suusarajal 1931. aasta talvel Eesti meistrivõistluste eelõhtul. Muide, Artur Veborn ja Theodor Andresson olid esimesed eestlased, kes käisid Soomes suusavõistlustel.
Nakatav eeskuju Artur Veborn
Kui 1931. aastal selgitati Eesti suusameistrid Rakveres, juhtus võistluste eelõhtul traagiline õnnetus Karitsa küla juures. Rada proovimas käinud Eesti tippsuusataja Artur Veborn (30. november 1905 Neeruti, Virumaa – 27. veebruar 1931 Rakvere) kukkus laskumisel rinnuli lume all olnud kännu otsa. Pool tundi hiljem suri 25-aastane Veborn sisemise verejooksu tagajärjel.
“Tehes ettevalmistusi Rakveres algavaiks suusatamismeistrivõistlusteks, sõitis A. Veborn reedel, 27. veebruaril koos mitme teisega tutvuma 25 km suusarajaga. Tagasi tulles tabas aga A. Veborni umbes 6 km kaugusel Rakverest, Vinni mäeseljandikul õnnetus. Mäest alla laskudes jooksis suusaots vastu lume all olevat kändu nii õnnetult, et A. Veborn rinnuli kännu otsa kukkus. Meister tõusis, aga vajus jälle kohe uuesti tagasi lumele, kaevates suurte valude üle rinnus. Kaaslased kandsid kukkunu, kes kaotas meelemärkuse, lähedal olevasse tallu. Ja pool tundi hiljem, enne kui kohale jõudsid arstid, oli Eesti parim suusataja kukkumisel tekkinud raske sisemise verejooksu tõttu siirdunud igaveseks sinna, kus lõpeb kõik…” kirjutati Eesti Spordilehes.
Vendade Vebornite ja teiste kohalike meestega koos ehitasime Kadrinasse isegi väikese kergejõustikustaadioni, kus ei puudunud jooksurajad ja hüppepaigad. Seal korraldasime ise võistlusi ning teistel nädalalõppudel organiseerisime väljasõite mujal maakonnas toimuvatele võistlustele. Kõik nädalavahetused möödusid sporti tehes ning erinevaid võistlusi toimus igas maakohas.
Ka raskejõustik ei puudunud, sest siis olid meil tuntud õpetajad vennad Alfred ja Leonhard Kukk. Leonhard käis meid maadlema ja poksima õpetamas. Nii olen ma üks kord osalenud isegi poksivõistlusel Kadrina ja Tapa vahelises matšis.
Maadlesime aga kogu aeg, sest see arendas mitmekülgselt. Kõiki asju tuli teha. Nooruse aja harjumuste väljakujunemise põhjal võib teha järelduse, et see periood oli põhiline, mis kujundas arusaama sportlikust tegevusest, spordist kui eluviisist.
Polnud ime, et järjest rohkem kinnistus minus mõte minna ülikooli õppima kehakultuuri. Aga 1940. aasta sündmused ajasid need plaanid nurja.
Sõja-aastad lahingute keskel
Kevadel 1940 lõpetasin gümnaasiumi ja soovitud kehakultuuriteaduskonna asemel suunati mind uue võimu korraldusel õppima Tallinna sõjakooli. Õppetöö algas küll alles veebruaris 1941. Õppisin koolis seni, kuni algas sõda. Seega kokku vaid mõned kuud.
Sõjakooli kursandina evakueeriti mind alguses koos kooliga tagalalinna Slavgorodi. Sealt edasi Tjumenisse ja kui 1942. aastal hakati organiseerima Eesti 7. laskurdiviisi, viidi meid edasi Sverdlovskisse ning sealt juba Elanskisse, kus toimus väeosa formeerimine. Sinna kuulusid siis endised 249. Eesti laskurdiviis ning 1. Eesti tagavarapolk. Nii sai minust sõjamees.
Teenisin laskurroodus ja oma lahinguristsed sain Velikije Luki all, nagu paljud teisedki sõjamehed. See oli ääretult karm katsumus, kus 150-st meie roodu võitlejast jäid lahingute lõpuks tervetena rivvi vaid kolm meest. Mina ohvitserina, roodu vanem ja üks reamees… Mitte kõik siiski ei langenud, palju oli haavatuid.
Luki lahingud olid rängad. Surm varitses igal pool. Minu aastakäigu mehi jäi nendes lahingutes ellu väga vähe. Laskurkorpus kaotas rohkem kui neljandiku oma isikkoosseisust.
Hilisemad lahingud olid juba kergemad. Välja arvatud ehk 1944. aasta suve lõpus Emajõe forsseerimine, kus olukord oli samuti keeruline. Meid päästis suuresti suurtükitule tõhus ettevalmistus, mis tegi jõe ületamise veidi lihtsamaks. Samas olid meie parved kiiruga tehtud ja lihtsad, millest paljud purunesid. Inimesed uppusid…
Sõja tegin algusest lõpuni läbi rindemehena, Kuramaani välja.
1944. aasta septembris võtsin osa ka tankiväeosa dessandist