Arnold Green väärib austust
EOK on juba aastaid toetanud meie olümpiavõitjate raamatute väljaandmist, et jäädvustada olümpiasangarite teed spordimaailma tippu. Lähiajal on oodata täiendust lugudega spordikuulsustest, kes Olympose tippu ei jõudnud kas ajastu mittesoosingu tõttu või mõnel muul põhjusel, kuid kes ometi leidnud kindla koha meie spordisõprade südametes.
Täna võime käes hoida Tiit Lääne koostatud raamatut väljapaistvast inimesest – Arnold Greenist, Eesti kultuuri- ja spordirahva sõbrast, julgustajast ja eelkõige toetajast. Sellest, kui palju ja kuidas õnnestus tal spordi- ja kultuurirahvast aidata, saame aimu käesolevast raamatust, sellest räägivad asjaosalised ise ja need arvukad spordi- ning kultuuriehitised ja – sündmused, mille juures oli Arnold Greeni abikäsi.
Kes on uue raamatu peategelane?
Ta on varases nooruses Rakveres spordipisikust nakatunud, pea kõiki kehakultuuri alasid katsetanud, Teisest maailmasõjast eluga pääsenud, soovharidusest ilma jäänud ja seejärel ajastu sunnil aastakümneid riigimehe portfelli kandnud. Nõukogude ajal Eesti kultuuri- ja sporditraditsioone kaitsnud ja elus hoidnud ning Eesti iseseisvumise taastamisele kaasa aidanud Arnold Green on aga tänaseni jäänud ühegi Eesti Vabariigi riikliku aumärgita.
Omaette peatüki Arnold Greeni eluloos moodustab kahtlemata Kääriku spordibaas, mille nad tandemina Fred Kuduga kavandasid ja ka üles ehitasid, kuid mis täna nõuab uut vaimujõudu ja ressursihanget, et olla oma loojate vääriline. Kääriku tuntus pole seotud pelgalt ainult spordiga. Rahvusvaheliste konverentside ja suvekoolide kaudu teatakse Tartu Ülikooli ja Eestit paljuski Kääriku kaudu.
Raamatut lugedes jääb mõndagi ridade vahele peitu, sest Arnold Green on natuurilt tagasihoidlik ja tema paljusid tundjaid pole enam meie keskel. Ometi ei ole kahtlustki, et Arnold Greeni näol on tegemist inimesega, kelle tutvusringkond oli ja on suurmeisterlik – Paul Keres, Gustav Ernesaks, Kristjan Palusalu, Fred Kudu, Mikk Mikiver. Kui siia lisada veel Juan Antonio Samaranch ja Urho Kaleva Kekkonen, rääkimata Eesti sporditippudest, keda Green pea kõiki isiklikult tundis, on selge, miks tema nimi nii tuntud oli.
Lisada tuleks suhted Soomega, seda nii isiklikul kui ka riiklikul tasandil, mida Nõukogude Liidus küll tabuks peeti, kuid mis ometi meie iseseisvumistaotlustele allikaveeks olid.
Ayn Rand oma „Allikas” laseb ühel raamatu tegelasel öelda: ”Ära mõtle, mida sa ühiskonnalt võid saada, vaid hoopiski, mida sa võid anda.” Ka Arnold Greeni puhul tuleb rõhutada, et tema valmidus inimesi kuulata ja aidata ei jäänud kunagi katteta, olgu siis selleks kellegi isiklik või näiteks kogu teatri eksistentsi puudutav probleem.
Kindlasti on raamatukangelane ise suurem kui kirja pandu.
Toomas Savi, EOK asepresident Eesti Suusaliidu president
Greeniga ja Greenist
Riias sündinud, Virumaal kasvanud, meheikka jõudes Läti kodakondsusest loobunud, Teise maailmasõja läbi teinud Arnold Green on jätnud oma jälje mitmel moel Eesti ajalukku. Eelkõige hinnatud inimesena, kes seisis aastakümnete jooksul hea sotsiaalsfääri, hariduse, kultuuri ja spordi käekäigu eest.
Järgnevatel lehekülgedel tuleb peaasjalikult juttu sellest tegevusest, mis seotud spordiga. Alustades tema kergejõustikuharrastusega kodukülas, lõpetades Eesti Olümpiakomitee presidenditooliga.
Green ise ütleb, et tal on pikal ja sündmusterohkel eluteel olnud mitu tähtsündmust, millele ta ikka ja jälle uhkusega tagasi mõtleb:
juubelilaulupeo korraldamine, Tallinna olümpiaregati ettevalmistus ja avamine, EOK presidendina Eesti tagasiviimine olümpialiikumisse.
Aga kümneid ja kümneid kordi rohkem on hetki ja sündmusi, mida seoses Arnold Greeniga võivad meenutada tema lähedased, kolleegid, spordikaaslased. Sest mitme aastakümne vältel oli vähe Eestimaal neid suuri spordisündmusi või uhkeid spordirajatisi, mille juures ei olnud tunda Greeni kätt. Paljudki asjad oleks tema abi või sekkumiseta realiseerimata jäänudki. Ta oli spordirahvale kui oma mees keerulistes pikkades ja läbipaistamatutes võimukoridorides.
Abi saamiseks mindi ikka Greeni juurde. Soovi alati aidata, on nimetatud nii Greeni tugevuseks kui nõrkuseks, sest kõiki abivajajaid ei saa keegi kunagi aidata.
Samuti on Greeni tugevuseks nimetatud tema ääretut inimlikkust. Kuid ta ootas seda ka teistelt ja kes talle sellega vastasid, neid pidas ta omaks.
Kes seda kurjalt kasutasid, nendega koostööd polnud.
Kõige selle juures on Greeni nimetatud Eesti spordiliikumises omamoodi sümboliks, mitte lihtsalt juhiks. Green oli kui ikoon, keda austati kodus ja tunti piiri taga. See tegi temast täiesti loomulikult 1989. aastal tegevust jätkanud Eesti Olümpiakomitee presidendi. Paremat persooni sellele ametipostile ei saanud Eestil siis ollagi.
Oma väärika sporditegevuse lõpusirgel panigi Green sellega eelnenule väärika punkti. Ta aitas Eesti tagasi rahvusvahelisse olümpialiikumisse ja viis EOK presidendina Eesti lipu tagasi olümpiamängudele, kust see oli puudunud 56 pikka aastat.
Kuigi Eesti Vabariik pole teda pidanud ühegi riikliku autasu vääriliseks, ei kahanda see põrmugi Greeni kohta Eesti spordi- ja kultuuriloos. Kahjuks on Eestis ikkagi vähe õpitud ajaloost ja veel vähem on oskust sellest üle olla. Hinnanguid inimestele jagatakse aga meelevaldselt nagu ühepäevapoliitikale omane.
Arnold Green, Eesti Olümpiakomitee kolmas president, tõdeb siiralt, et tema südametunnistus on puhas, sest ta pole teinud elus midagi ühe või teise inimese vastu. Võtkem siis sellisena ka tema osa meie spordiloos.
Tiit Lääne, raamatu koostaja
Arnold Green, riigitegelane ja EOK president 1989 – 1997
30. augustil 1920 sündis Riias.
1928 alustas kooliteed Rakvere 1. algkoolis.
1938 loobus isa nõusolekul Läti kodakondsusest.
1940 lõpetas Rakvere Ühisgümnaasiumi.
1940–1941 oli ELKNÜ Virumaa instruktor.
1941–1945 tegi Teises maailmasõjas kaasa Eesti laskurkorpuse võitlejana.
1946 töötas ajakirja Eesti Kommunist osakonnajuhatajana.
1947–1950 õppis Moskva kõrgema parteikooli ajakirjandusosakonnas.
1950–1953 oli ajalehe Rahva Hääl peatoimetaja.
1953–1984 töötas Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjana.
1958–1960 oli Eesti NSV haridusminister.
1962–1990 oli Eesti NSV välisminister.
1960–1966 oli Eesti NSV Maadlusföderatsiooni esimees.
1975–1980 oli Moskva olümpiamängude organiseerimiskomitee aseesimees.
21. juulil 1980 avas Arnold Green XXII Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati.
1985–1991 oli Eesti Suusaspordiföderatsiooni esimees.
16. novembril 1988 luges ette Eesti NSV Ülemnõukogus ette Eesti iseseisvusdeklaratsiooni.
29. märtsil 1989 valiti Eesti Olümpiakomitee presidendiks.
1991–1993 oli Eesti Suusaliidu president.
1992 anti Arnold Greenile Soome Olümpiakomitee poolt Soome kehakultuuri ja spordi teeneterist.
17. aprillil 1993 valiti Arnold Green teiseks ametiajaks EOK presidendiks.
1993 omistati Leedu Olümpiakomitee austusmärk.
20. juunil 1994 anti Tallinnas Arnold Greenile üle ROK-i “Sajandi auhind” (Centennial trophy).
Aprillis 1997 loobus Arnold Green EOK presidendi ametist.
2001 ROK andis Arnold Greenile eriliste teenete eest Olümpiaordeni.
Olen saanud inimesi aidata
Minu suurimaks õnneks on olnud see, et olen saanud paljude inimestega koos töötades küllaltki