Kes neist täna peavõidu otsa komistab? Nad on muidugi jobud, kuid ma mõistan neid, kuna minagi olen jobu. Nad otsivad labast erutust, et tunda end elusana. Kõik me vajame oma laksu. Need jobud on samasuguse tühjuse äärel kui mina.
Nii et see siis ongi Montréal. Dan ütles, et see hakkab mulle meeldima, et ma ei taha siit kunagi kuhugi minna, ning siin ongi muidugi üht-teist liigutavat, näiteks mõte sellest, kuidas mu vanavanaisa jalutas mööda neidsamu tänavaid, baguette’id ja croissant’id kaenlas.
Tagasi tänavale astudes ja mööda kvartalit edasi manööverdades peaaegu näen oma vanavanaisa luitunud varju, näen tema pikka tumedat kuube, tema siluetti vaateakende valguses pimedusest paistmas. Kuid ta on surnud, ning surnud on peaaegu kõik needki, kes teda kunagi tundsid, kõik peale mu usuhullu vanaema, kes lihtsalt ei suuda lakata seletamast, kuidas vanavanaisa nägi kusagil selles linnas imet, mis pani ta Jumalat uskuma.
Ime. Ta räägib lugu Imest üha uuesti ja uuesti, räägib seda kõigile, kes viitsivad kuulata; et vanavanaisa ei haihtuks täielikult ega kaoks kõigi mälust jäljetult. See käib närvidele! Vanamutt ei avalda mulle ühtegi teist perekonnasaladust peale nende, mis puudutavad kuidagi tema vankumatut usku Jumalasse.
Räpaste juustega, nahkriietes hulgus sügab mu hotelli ees oma peni, väristab topsi ja tahab õlleraha, nõnda lähen ma taas üle tänava ning astun samasse kohvikusse, kus ma varem söömas käisin, et juua üks viimane kohv ja oodata kerjuse lahkumist.
„Midagi veel?“ küsib mult seesama seksikate saabaste ja ronkmustade juustega ettekandja, käsi puusas ja huuled pruntis. „Me hakkame varsti sulgema.“
„Ei, võtan arve,“ ütlen ma. Vaatan tema sügavatesse prantsuse silmadesse, lootes puurida sügavale sisimasse, anda talle aimu, mida ma ihaldan, kuid siis märkavad mu silmad tema rinnal kullahelki. See on lihtne rist, krutsifiks.
„Mis viga?“ ütleb ta mu nägu nähes. „Kas kohv ei maitsenud teile?“
„Ei, mitte seda, ee…“ Tõmbun eemale ja mu meeled on täis kujutelmi sellest naisest, ergud stseenid voolavad läbi mu teadvuse: kuidas ta õhtul oma voodis loeb, vannis lõõgastub, pidudel naerab.
Tema juures on midagi nii head, midagi sündsat! Heidan veel ühe pilgu krutsifiksi poole ning avan oma rahakoti, tõmban sealt kaardi välja ja ulatan talle, paber mu värisevate sõrmede vahel võbelemas.
„Mis see on?“ võtab ta kaardi aeglaselt enda kätte, otsekui oleks ta harjunud hullumeelsete klientidega.
„See on püha Jüri,“ ütlen ma neelatades, „deemonit tapmas.“
Ta vaatab pilti, mis kujutab klaasiga ümbritsetud väikest kuldset vahast sõdurit, kelle piik on tunginud vingerdava koletise, poolmao ja poollohe kaela. Kirikuikoon. Ta keerab kaardi ümber ja uurib sealset kirja.
„Espagnol?“ pomiseb ta endamisi, siis kissitab taas selle poole silmi. „Ah, oui, portugais.“18
„See on pärit minu vanemate sünniküla kirikust,“ ütlen ma. „Mõne aasta eest käisin seal.“
Ta loeb mõnd aega teksti. Siis vaatab ta üles ja küsib: „Miks te mulle seda räägite?“
Vaatan tema rindu. Mõlemad rinnad on kui geomeetriliselt täiuslikud pehmed planeedid. Ta vaatab oma rindu ja puudutab siis läikivat krutsifiksi.
„Kas te kannate seda pilti igal pool kaasas?“ küsib ta, kuid teab juba vastust.
„Ja kas teie kannate seda krutsifiksi iga päev?“
Ta noogutab, ma rüüpan oma ülejäänud kohvi ning mõtlen sellele, mida ma talle öelda ei saa, oma unenäost, kus mingi kurjus üritab mind kätte saada: kus ma ärkan üles ega saa oma käsi ja jalgu liigutada, ja ma avan suu karjeks, aga sealt ei tule ühtegi häält.
„Kui sageli sa seda unes näed?“ küsis mu raviarst mõne päeva eest oma Manhattani kabinetis.
„Eile öösel just nägin,“ vastasin talle, istudes tuttaval nahkdiivanil. „Selles unenäos on midagi uskumatult pahaendelist. Nagu mingi deemon üritaks mind endale saada. Ma tean, et see kõlab naeruväärselt, aga nii see on.“
Arst vaid naeratas. „Las ma pakun välja teistsuguse seletuse, mis ei hõlma ei deemoneid ega kuradeid, ei kolle ega kotermanne,“ ütles ta. „Sa kirjeldasid mulle klassikalist ärevusunenägu. Me näeme unes asju, mis on meiega juhtunud ärkveloleku ajal, magamise ajal on aju ametis varasemate kogemuste ja tunnete läbitöötamisega. Ja tead, mida su uni mulle ütleb?“
Ma ei vastanud.
„See ütleb mulle, et sa tunned, nagu sul poleks kontrolli oma elu üle, oma saatuse üle. Kas on nii?“
„Ma ei tea. Aga see unenägu on nii hirmuäratav. Ma ei ole ärkvel olles midagi nii kurja kunagi kogenud.“
„MUIDUGI ON SEE HIRMUÄRATAV!“ kõmises tema hääl, tema kohvipruunid silmad olid ärritunud ning ma märkasin, et sel hetkel oli mu terapeut iseäranis näitleja Al Pacino moodi. „Mõtle nüüd ise,“ nõjatus ta oma toolis ettepoole. „Ei suuda liigutada? Ei suuda karjuda? See on hirmuäratav. See on kõigi inimeste kõige hullem õudusunenägu. Oleksid nagu halvatud, jah?“
„Aga mida teha?“
Pikk paus. Kostis varasügisese vihma trummeldamist aknale ning majaseintelt kajasid suruõhuhaamrid ja autosignaalid.
„Sa pead välja arendama turvise.“
„Turvise?“
„Jah, nagu raudrüü. Sa pead end kaitsma. Nagu see sõdur su rahakoti vahel. Sa pead lahinguvarustuse selga panema ja koletise maha lööma. Ära lase endale ligi neid asju, mis sinus ärevust tekitavad. Võta end kokku.“
„Kuidas ma seda teen?“
Ta võttis prillid eest ja hõõrus oma meelekohti. Siis pani ta prillid tagasi ninale. „Ma ei teagi, mida sulle öelda. Kuid kui ma seda teaksin, oleksin ma sellest juba raamatu kirjutanud ja teeninud miljon dollarit.“
„Nii et sina ei usu seda metafüüsikavärki? Deemoneid, head ja kurja? Kas sa Jumalat usud?“
Ta heitis pilgu oma kuldkellale.
„Kuule, meie aeg on peaaegu otsas. Aga üks asi on küll, mida ma tahan, et sa teeksid, enne kui sa tuled sealt… kuhu sa seekord minema pididki?“
„Montréali.“
„Ja sa oled ajakirjanik? Paranda mind, kui ma eksin.“
„Olen jah.“
„Niisiis sa mõistad kirjutada. Nüüd ma tahan, et sa kirjutaksid üles kõik, mida sa näed, kõik oma unenäod, kõik, mida sa mõtled. Kirjuta kõik üles. Ning kui sa Montréalist tagasi tuled, võime sellest rääkida…“
„Miks te nii palju kirjutate?“ küsib ettekandja minult kohvikus.
„Ma kirjutan reisikirja Montréalist,“ ütlen talle.
„Mis ajalehele?“
„New York Timesile.“ See on esimene ajaleht, mis mulle pähe turgatab.
„Hm.“ Ta tõmbab sõrmega üle oma roosade huulte ja teeskleb, nagu poleks kunagi seda nime kuulnud, kuid ma saan aru, et see avaldab talle muljet. Siis ütleb ta: „Te ütlesite, et te ei tea, mida teha. Ma võin teile mõne mõtte anda, mida Montréalis vaadata.“
„Kas see tähendab, et te annate mulle oma telefoninumbri?“ küsin ma.
Selle peale ta turtsatab ja heidab pea tagasi. See naine naerab nagu eesel, kuid need kõrged staccato helid on imeilusad. Ka mina naeran, see on mu tolle päeva esimene siiras naer. Tema sinised silmad säravad lõbusalt. „Te olete naljakas mees,“ ütleb ta. „Mis teie nimi on?“
„Adam,“ ütlen ma.
„Mina olen Gabrielle,“ ütleb tema. „Kui tahate,