„Kas maitses?“ siristab ettekandja mulle.
„Oui.“
„Kas soovite midagi veel?“
„Ei, kõht on täis.“
„Kas toon arve?“
„Oui.“
Milline kena nägu on sel ettekandjal, sädelevate helesiniste silmadega nägu täis purunematut süütust, kuid liiga kauaks ei tohi vaatama jääda. Ära anna talle oma südant, kuid sa ei saa sinna midagi parata, kuna tema näos, ettekandja pehmetes tedretähnilistes põskedes, tema juuste udusulgedes on headus. Ma kaon ära tema pehmusse, tema pehmuse headusse. Võiksin supelda tema olemuses, õgida tema süütust. Kuid kes ta mulle on? Järjekordne naine läbisõidul.
„Veel midagi?“ kergitab ta kulmu.
„Noh, jah, mida teha? Kuhu minna? Ma ei tea, kus ma olen.“
„Oo,“ tuleb veelgi tema aktsendiga headust. „Mon’-R’yalis on teha küllaga. Baarid, restoranid…“
„Aga kuhupoole minna? Siia või sinna?“
„Mmm. Sinna… kui te just ei lähe siiapoole. Sealpool on baarid, kohvikud, restoranid. Siitkaudu saab Mon’-R’yali parki, mis on päris kena. Ma arvan, et see on kella üheteistkümneni lahti.“
Mulle meeldib ta õpiku-inglise keel.
„Aitäh, tänan, merci, merci.“
„De rien!“ 14 Ta kihutab minema ning ta saapad vetruvad…
Tajun nende silmi leti tagant minu poole vaatamas, tajun neid uksest väljudes: kokk ja ettekandja, neli lõbustatud ja uudishimulikku prantsuskeelset silma. Ma arvan, et nad vaatavad mind seepärast, et ma kõike seda enda ümber muudkui üles kirjutan. Seda käskis teha mu terapeut. Ta ütles, et see võib mind aidata.
Oleme ikka siin, Montréali linnas, kusehais ja sügisesed lehed. Üks kuivetu ja pisike kodutu naine kollase särgi, räpaste pükste, lillade juuste, koledate hammaste ja tikutaolise kehaga lobiseb tükk aega minu kõrval, kuni ma ütlen:
„Parlez-vous anglais?“ 15
„Oui,“ kummardub ta mulle käigu pealt lähemale ja vahetab keelt. „Ma tahaksin natuke piima osta.“
„Ooh… vabandust,“ ütlen ma. „Täna ei saa ma abiks olla.“
„Monsieur, kas teil suitsu on?“
„Ei, kahjuks mitte, ma ei suitseta.“
Ta läheb ühe punases polosärgis suitsetava mehe juurde ja proovib tema suust sigaretti ära napsata, kuid mees puhub talle suitsu näkku ja tõmbub eemale. Armetu kodutu luukab laternate valgusest minema.
Seinamaalingud kerkivad lainetena, näen purpurseid gorillasid, kollast meest, kelle pea lõhkeb nagu helendav spagetihunnik, näen punaseid liblikaid ja rohelust. Luuderohuvaibad ronivad mööda fassaade. Möödun valgustatud vaateakendega raamatupoodidest, punaselt valgustatud baaridest, kokteilipidudest, mis valguvad öisele tänavale, suletud luukidega boulangerie’de16 ja pâtisserie’de17 ette.
„Õhtusöögiks baguette, hommikusöögiks croissant!“ Niimoodi ütles Dan, enne kui ma autost väljusin, silmad ühel québeclannal, kel oli tagumik nagu tuvil ning käes kotitäis pagaritooteid. „Ahh, croissant.“ Ta nautis seda sõna, hoides tühja peopesa üleval, otsekui tervitaks mõnd vana sõpra. „Kui prantslaslik! Kui montréalilik!“
Vana hea Jankauskas. Ta on kindlasti oma hotellitoas ihuüksi, sööb šokolaadiglasuuriga sarvesaiu ja räägib naisega internetis. Aga kus mina olen? Kes mina olen? Üksildane töll, kes teeb töölt poppi ning kiimleb pannkoogikohviku ettekandjate järele. Ma tean, et ma saan täna paugu lahti. See on vältimatu. Ma võin jalutada, kaua tahan, kuid seksisodi jõllitab mulle otsa iga põõsa tagant nagu mingi kuradi Cheshire’i kass.
Ma mõtlen, mis oleks saanud, kui ma oleksin sellele kidurale kodutule eidele pakkunud 100 dollarit selle eest, et ta mul suhu võtaks. Või 50 dollarit? Kui madalale on ta nõus langema? Kas ta noogutaks ja ütleks oma kareda häälega „oui“, tõmbaks mind kõrvaltänavale, haaraks oma pragunenud huultega minu ümbert kinni ning hakkaks mind pumpama oma kehvade pisikeste hammaste taha. „Ooo… Niimoodi, jah, oui, oui, jah! Oui, oui, oui.“ Kuid mina ju ei kasutaks ligimest ometi niimoodi ära, ega ju? Ega ju?
Veel kvartaleid, veel kuumasid Québeci naisi, kelle kõrvarõngad kõlisevad ja säravad nagu laevatuled pimeduses. Kui ma kas või ühe neist saaksin, elaksin tänase õhtu üle ilma sodita, vaid kliimaks ja uni, kuid ma ei saa, sest olen ära neetud!
Pealtnäha olen ma tagasihoidlik jalakäija, kuid südames olen ma pervert, kui isegi mitte vägistaja. Ning mõelda, ma võin mõne sellise Mont-Royali puiestee näitsiku sugulanegi olla. Kujuta ette! Kogemata kepid omaenda nõbu? Kindla peale tuleb seda alatasa ette. Näen apteegi ees üht meest ja naist kerjamas kõnniteele sirutatud läbipaistvast plastist mannekeenijalaga. Astun neist otse üle.
Tänavasildil on kirjas Rue Saint-Urbain. Näen tubakapoode, ühesugustes vildist sonides ja pintsakutes vana geipaari oma puudleid jalutamas, rastapatsidega jalgratturit oma iPodi sättimas, kuid ise suudan mõelda vaid Une Crêpe?’i ettekandjale, tema seksikatele saabastele ning tema headusele, headusele ja headusele! Headust on meile vaja. Ma soovin, et oleksin isegi endiselt hea. Soovin, et mul oleks sisimas too ammune süütusetunne. Kas kusagil seal põleb see pisike ja püha sinine leegike ikka veel?
Ning see peab siis nüüd olema Mon’-R’yali park, nagu ta seda ütles, tenniseväljakud, pesapallirombid, pingid ja lauad, nende ümber pahklikud puuhiiglased, mis sirutuvad taeva poole nagu piinlevad kõverad käsivarred ja läbinüpeldatud jalad. Lopsakas lehine katus varjab öist tähistaevast ning kaitseb mind kuu eest, õitseva vee värvi roheline võrastik, kust tungivad läbi pargi prožektorid. See võiks olla õrn hetk, kuid mina olen endiselt samasugune kalestunud tühi kest, ma ei tunne enam õrnust, ei tunne mitte midagi: ainult tungi kusta, sittuda, nikkuda, taevasse vahtida.
„Kurat küll, litsid on mul au sees, imevad mu kürba ja pesevad mu nõusid…“
Teisipäevaõhtuses liikluses tümistab gangstaräpp. Astun jälle üle kodutute noorte ja nende läbipaistva mannekeenijala, kust paistab pisut peenraha. Neil läheb vist vaja rohkem raha, kui tavalisse topsikusse mahub.
Neiu istub kõnniteel, plastjalg kintsude vahel. Noormees on tänava peal ja üritab raha eest autoaknaid pesta. Mõlemad on mulgustatud, tätoveeritud ja räpased, seljas on neil mingist heategevusorganisatsioonist saadud, kulunud kaitsevärvi riided.
„Palun, andke raha,“ ütleb noor naine inglise keeles, vaatab minu poole väsinud hallide silmadega ning raputab oma plastjalga. Mina aga lähen lihtsalt mööda ja mõtlen, kas äkki võtaks temagi mul suhu.
Ning veel põnevat grafitit – John F. Kennedy Mikihiire kõrvadega, ühel kõrval sõna KARM ja teisel VANA, tema all hullunud irvega Marilyn Monroe.
„Palju õnne sünnipäevaks, härra president.“ Ah, Marilyn ja Jack – mees, kes „sai peavalu“, kui ta seda vähemalt korra päevas ei teinud. Kui hästi ma teda küll mõistan! Ma juurdlesin juba lapsena selle üle, kuidas nad seda küll tegid. Kas nad eskortisid Marilyni sisse läbi Valge Maja köögi? Ning mida tegid salateenistuse agendid, kui nad kuulsid tema orgasmikarjeid?
Marilyn oli õigupoolest mu esimene tüdruk. Piilusin vargsi tema pilte, mida mu isa hoidis keldris ühel riiulil – suhkruvatti meenutavad juuksed, habras, puuderdatud. Niinimetatud seksikiisu.
Tema keha nähes käis mu soontest läbi tuline jutt, kuid enam mitte. Nüüd on Marilyn igav ja liisunud. Ta pildid ei mõju mulle kuidagi. Ma olen