Naistest, lihtsalt. Dagmar Lamp. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Dagmar Lamp
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современная зарубежная литература
Год издания: 2011
isbn: 9789949479429
Скачать книгу
mis neil oli, jäi reserveerituks ning ega Dianagi julgenud väga peale pressida, teades väga hästi, mis juhtub õpetajatega, keda õpilastega mehkeldamas on nähtud. Alles eelmisel aastal lasti lahti kehalise kasvatuse õpetaja, kes ühele tüdrukule lausa tite taha oli teinud…

      Siis aga ilmus Diana endine poiss-sõber ootamatult tema ellu tagasi. Ja Diana, väsinud üksinda olemisest, võttis ta kiirelt tagasi. Olgugi et me olime korduvalt omavahel rääkinud, et see ei ole just kõige targem mõte.

      Ühel hommikul saabus Diana kooli, silmad veel uniselt poolkinni. Juttu ta eriti rääkida ei tahtnud, kuigi tavaliselt me alati garderoobis riideid ära pannes vestlesime. Alles esimese tunni lõpupoole libistas ta mulle laua alt kokkumurtud paberilehe.

      „Tead, ma nägin täna unes, et Anton tahtis minuga kokku saada ja ma olin nõus!”

      Vaatasin ta käekirja paberil ja mind haaras mõnus erutus. Jah, see oli ju vaid unenägu, aga ikkagi… „Noh? Said siis või?” kirjutasin ahnelt vastu.

      „Ei saanud. Sellepärast ongi nii sitt olla täna. Kui sitta unes näed, siis on ikka kehva.”

      „Aga sa võid ju midagi selles suhtes ikkagi teha! Proovi vähemalt. Äkki sa nägid unes selgelt seda, mida ta tegelikult ka tahab.”

      Diana: „Ja mis ma M. – ga pihta hakkan?”

      Õige jah, M., Mart, tema boyfriend. Nii see esialgu jäi – Diana pühendus uue hooga oma suhte taaselustamisele ning Antoni tunnid muutusid vaid üheks omasuguste seas. Me küll õhkasime ta poole endiselt, kuid enam mitte sellise kirega nagu alguses.

      Kui Antoni päevad meiega läbi said, võttis Diana aga ette ja otsustas õpetajaga koolilehe jaoks intervjuu teha. See, et nad selle tõttu pärast tunde kahekesi tühjas klassiruumis istuda said, oli vaid boonus. Intervjuult tuli ta tagasi erutatumana kui varem.

      „Me klikkisime täiega!” hõiskas ta juba uksel. „Saad sa aru, ta on täpselt nagu mina! Alati olnud klassis kõige pikem, teeb praegugi palju sporti… Ta mainis mulle oma aadressi! Ma arvan, et võiksime mõnel õhtul sinna jalutama minna – me ju teame, millise autoga ta sõidab. Ja tal on koer, saksa lambakoer Dolly. Mina olen ju ka alati koera tahtnud. Ning saksa lambakoer on alati olnud mu unistus!” Nii paristas ta järjest, kui olime minu toas maha istunud ja muusika käima pannud, et ema ja isa teises toas meie juttu liiga hästi ei kuuleks. Mul ei olnud südant talle meelde tuletada, et tegelikult oli ta alati dobermanni tahtnud, ja klassi kõige pikem polnud ta ju siiski ka…

      Ning siin me nüüd olimegi. „No ütle siis ometi oma arvamus, kas ma peaks talle sõnumi saatma?” Diana nuias mult vastust. Tema otsusekindlus oli ta maha jätnud, ilmselt ootas ta seekord seda viimast lüket just minult. Nojah, selleks ju sõbrannad ongi!

      „Eks sa saada,” viskasin pealtnäha hooletult, kuid tegelikult põlesin seesmiselt samamoodi kui Dianagi. Kas Anton tõesti vastab? Mis ta ütleb? Ja kõigepealt: kuidas peaks sõnumi sõnastama?

      Natuke proovimist ja arutamist, siis oli meie sõnum valmis. Piisavalt neutraalne, natuke lohakalt hooletu, aga samas kõiki võimalusi lahti jättev.

      „Kas sa tahax minuga ehk ühe kohvi juua ja mind mat. juures aidata? Diana :)”.

      Naeratus ja kohvijoomise mainimine olid need kohad, mis võiks Antonit veidi ahvatleda, arvasime. Siiski, sõnum ei tundunud veel valmis olevat. „Tead, pane sinna juurde näiteks „homme õhtul”, muidu ta võib vabalt tahta sinuga laupäeva päeval kuskil kaubanduskeskuses kokku saada ja see pole ju üldse nii romantiline!” soovitasin. Diana noogutas ja trükkis. Siis jäi ta mõtlema.

      „Kuule! Äkki peaks kohe ka mingi koha täpsustama, paneks: „Saame Entri kohvikus kokku kell 19.” Ja siis ta saab valida, kas tuleb või ei tule ja ei pea mulle kohe vastama?”

      „No ma ei tea… Siis sa ei saa ju enne teada kui alles homme õhtul Entris oodates!”

      „Aga võib-olla ongi nii põnevam?”

      Otsustasime siiski jääda esialgse sõnumivariandi juurde. Diana saatis SMS-i teele ja peitis telefoni erutunult padja alla. „Ma ei julge vaadata!”

      „Okei, tead, mis teeme? Lähme teeme köögis ühed soojad võileivad, jätame telefoni üksi ja vaatame siis.”

      Nende soojade võileibade valmimine võttis terve igaviku, kuid me venitasime ja venitasime. Nii magus oli see ootus! Ma elasin Dianale kaasa, justkui oleks tegu mu enda armastusega. Sest kui Diana Antoni kätte saab, olen minagi ta sama hästi kui kätte saanud! Sirvisime köögilaua ääres ajalehte, klatšisime klassikaaslasi, rääkisime sellest, mida nädalavahetusel teha ja kas Diana boyfriend’i sõprade juures on ehk mõni pidu, kuhu minna. Kõik oli nii tavaline, justkui ei olekski minu toas padja all seda telefoni, kus ehk ootab sõnum meie unistuste mehelt…

      Ühel hetkel otsustasime justkui teineteise mõtteid lugedes, et nüüd on kõik. Aeg sai täis. Sõnum kas on tulnud või mitte, rohkem me venitada ei suuda. Lippasime tagasi mu magamistuppa, Diana pigistas silmad kinni ning otsis kobades oma mobiili välja.

      „No nii, üks… kaks…”

      „…ja kolm!”

      Diana pööras telefoniekraani meie poole ja me vaatasime seda korraga: „1 SÕNUM VASTU VÕETUD” ja väike ümbrikumärk.

      „OKEI, SINU JAOKS POLE MILLESTKI KAHJU:) MILLAL JA KUS?”

      Ahhetasime. Sõnum oli parem, kui me oma unistustes oodatagi oskasime. Diana klõbistas kiirelt vastuse: „Kell 19 Entri kohvikus.” Entris on hea rahulik ning saab intiimselt nurgalauda eralduda. Diana nägu oli erutusest punaselapiline ning pärast aja täpsustamist vajus ta taas mu voodile selili.

      „Issandjumal! Aaaappiiii!” soigus ta poolihääli.

      „Issandjumal jah, mida sa selga paned?!” Kerge paanikaga hakkasime Diana garderoobi läbi võtma, mõttes talle hilpe selga kujutledes – milline oleks kõige võrgutavam, kuid siiski mitte kõige paljastavam kostüüm?

      Järgmisel päeval ei suutnud Diana üheski tunnis paigal istuda. Kuigi reedene päev oli suhteliselt kerge ja lühike, keerles ta muudkui oma pingis edasi-tagasi ning läkitas mulle kirjakesi.

      „Appi! Ma enam ei suuda! Mu kõhus on selline parv liblikaid lahti lastud et jube kohe!” – „Kas sa saad aru et kui täna midagi juhtub, siis ma olen maailma kõige õnnelikum Diana ever!” – „Mul on rops juba ja süda paha sellest erutusest, lase mind maha!” – „7 tundi veel kuni ma Teda näen!” – „6.30 tundi veel kuni ma Teda näen!” jne, jne.

      Minu rolliks oli Dianat toetada kõiges selles nii hästi, kui ma oskan. Sest ometigi – ta elas ju unistust! Lõpuks ometi oli tal võimalus kätte saada Anton, meie unenägude peategelane alates sellest hetkest, kui teda kooliseinte vahel esmakordselt silmasime. Minagi tundsin erutust ja lootsin kõigest hingest, et Dianal õhtu korda läheks – tema suhe Mardiga oli kaugel täiuslikust ning minu meelest tegi Dianale rohkem kahju kui kasu.

      Õige… Mart!

      Läkitasin sõbratarile kirja: „Diana, mis M. – ist saab?”

      Diana vastas: „M. mingu põrgu, eile ta alles ütles telefonis, et tunneb et ei saa hingata, ma andsin talle siis käsu minna kuhugi ja hingaku omaette.”

      Mina: „Lahus siis?”

      Diana: „Ah mina ei tea, vahet pole. A on praegu see, kes on oluline.”

      Õhtul panin oma telefoni kõige valjema helitugevuse peale, et ma kindlasti kuuleks, kui Dianalt mingeidki elumärke peaks tulema. Aga ühtki elumärki ei tulnudki: ta helistas mulle kümme minutit enne kohtumisaega Entri eest: „Ma olen kohutavalt närvis, kohe lähen sisse, annan siis teada, tšau!” ja viskas toru ära. Järgmisena kuulsin ma temast alles laupäeva õhtul, kui enam ise vastu ei pidanud ning uudishimulikult helistasin: „Noh!? Mis sai?!”

      Diana vastas reserveeritult nagu ikka, kui ta kodused kõnet pealt kuulasid: „Eks ma pärast räägin. Lähme linna jalutama?”

      Poole tunni pärast Diana maja ees kohtudes ma praktiliselt