Kevadeks oli selge, et Bianca jääb suvetööle. Ning kui ta seda ära ei tee, siis ta ei lõpeta. Kui klassijuhataja seda meile teatas, istusid kõik hinge kinni hoides oma pinkides ning piidlesid Biancat. Ta nägu oli torssis ja vihane, kannatamatult mängis ta pastakaga, seda muudkui sisse-välja klõpsutades.
„Nojah!” teatas ta klassijuhataja pika tiraadi lõpuks. „Eks ma siis tulen suvetööle ja näitan kõigile teile!”
Ma olen hiljem korduvalt mõelnud, mis ajendas Biancat sellisele terrorile, kuid vastust pole leidnud. Kas ehk oli tal kodus probleeme? Oli ta ehk avastanud, et vaid hirmuga suudab ta inimesi kontrollida? Või elas temas mingi koletis, kes end vägivallaga rahuldas? Pealtnäha oli ta ju täitsa tavaline tüdruk, keskmisest ehk natuke särtsakam. Kuid võimalust talt endalt seda küsida ei tulnudki mul kunagi, sest järgmisel sügisel Biancat enam meie klassis polnud. „Vahetas kooli,” teatas klassijuhataja napilt. Ma piilusin ettevaatlikult klassis ringi: kaaslastel tundus olevat ükskõik, kõik vadistasid veel sellest, mis nad suvevaheajal korda olid saatnud. Ainult Irja pilgutas mulle eespingist vandeseltslaslikult silma ning nipsutas minu poole teele kirjakese. „Goodbye, pastakahull!” oli Irja sinna oma korraliku käekirjaga kirjutanud. Hakkasime mõlemad naerma. See oli lõpuks läbi!
DIANA
Kuidas kaotada sõbrannat
„Mis sa arvad, kas ma peaksin talle sõnumi saatma?”
Diana silmad sätendasid, kui ta seda küsides mulle otsa vaatas. Märkasin, et tema ninasõõrmetel on pisikesed heledad karvakesed. Imelik, milliseid detaile võid sa inimese kohta tähele panna, kui talle hästi lähedal olles otsa vaatad. Me olime temaga aina lähedasemaks saanud ja nüüd olin ma tema uue armuloo – või kuidas seda nimetada – tunnistajaks. „Kas saadan sõnumi, ütle!” esitas ta sama küsimuse juba nõudlikumal toonil.
„Ma ei tea. Kui sa saadad ja ta ei vasta… Oled sa selleks valmis?”
Jutt käis Antonist, karismaatilisest matemaatikaõpetajast, kes meie koolis oma praktikatunde tegi. Viimasel päeval meie koolis jättis ta tahvlile oma nime, numbri ja meiliaadressi. „See on selleks, kui teil kellelgi tekib raskusi või küsimusi. Ärge kõhelge, ma olen alati valmis teid nõu ja jõuga aitama.” Sinna juurde naeratas noor õpetaja oma sätendavat naeratust. Oli peaaegu kuulda, kuidas kõik klassi tütarlapsed Antoni sõnade peale õndsalt ohkasid. Mina ja Diana kaasa arvatud.
Anton tuli meie pimedatesse sügishommikutesse natuke ootamatult. Me olime küll harjunud sellega, et aeg-ajalt istusid meie tundides noored, suisa plikaohtu tagasihoidliku olemisega õpetajahakatised, kes terve tunni jooksul midagi üles kirjutasid. Enamasti ei olnud meil aega sellele keskenduda ning kui noor õpetajanna oma praktikaaja lõpuks ise tahvli ees seisma pidi, siis panime ta muidugi igati proovile: küsisime rumalaid küsimusi, naersime häälekalt, rääkisime kõva häälega juttu ning mõni agaram noormees proovis paberlennukeid õpetaja dekolteesse sihtida.
Vahepeal oli ka kuulda kõlakaid, et mõnel abituuriumipoisil õnnestus uuele noorele praktikandineiule „ära väänata”, kuid seda, kas tegelikult ka mõni neist põgusatest õpetajaõpilase suhetest voodisse jõudis, ei teadnud keegi. Igal juhul üks mis kindel: täitsa tore oli, kui vahelduseks rääkis molekulidest ja aatomitest vana kuiviku ja kiilaneva Rebase-onu asemel uus ja põnev tudeng.
Anton oli üks neist nägudest, kes praktika käigus meie ette lendas. Millegipärast tundus tema algusest peale meile, tüdrukutele, midagi palju rohkemat kui lihtsalt parktikant. Võib-olla sellepärast, et me olime tema tuleku ajaks „peaaegu suured” – keskkooli lõpuni oli jäänud pool aastat. Kes tahtis teha aasta lõpus matemaatikaeksamit, pidi just nüüd, sügisel, eriti hoolikalt valemeid tuupima. Ning niipea, kui Antonit kooli koridorides liikumas nähti ning jutt temast kui meie matemaatika asendusõpetajast lahti läks, kasvas hüppeliselt tüdrukute arv, kes matemaatikat süvendatult õppida soovisid. Sest just Anton oli see, kellega meil tuli nädalas vähemalt neli tundi koos veeta, seigeldes trigonomeetria ja arvjadade maailmas. Nüüd tundsid isegi kõige matemaatikakaugemad neiud selle aine vastu uut huvi. Mina suutsin esialgu oma immuunsuse säilitada ja kogu nalja kõrvalt jälgida. Kui tavaliselt olime mina ja Diana need, kes õhtuti hobina mataülesandeid lahendasid, siis nüüd tundus, et on täiesti normaalne nähtus, et terve 12b on pühendunud arvudele. Massipsühhoos?!
Ma ei tea, kas Anton sellest aru saigi, mismoodi ta kogu abituuriumi neiud kihevile on ajanud. Kui sai, siis ei näidanud ta seda välja. Ta avaldas lihtsalt iga tunni alguses heameelt, et nii paljud taas kohale on tulnud ja kõik on nõus temaga omast vabast ajast istuma ning ülesandeid lahendama – me ju ei pea olema õhtuti koolis pikemalt, et eksamiteks niimoodi koos valmistuda. „Aga tublid! See on ju vaid teie enda hariduse huvides!” tavatses ta laialt naeratades öelda. Ikka nii, et parem suunurk oli natuke kõrgemal kui vasak ja ikka nii, et sekundi murdosa jooksul nägid sa, kuidas ta kergelt silma pilgutas. Tal olid säravvalged hambad ja helesinised silmad – ja loomulikult tundus kõigile tüdrukutele, et see hetkeline vaevutabatav silmapilgutus oli „just minule”.
Ja nii need tüdrukud muudkui sulasid. WC peegli juures oli enne matemaatikatundi suur rüselemine. Juuksed vaja kohendada. Huuli vaja närida, et need lopsakamad oleks. Rindu vaja rinnahoidjas kohendada, ja nii edasi.
Mõne aja pärast märkasin, et ka Diana ei ole lõpuklassi haaranud „sulast” puutumata ja temagi silmad särasid ebamaiselt, kui Antoni tund algas. Ausalt öeldes see üllatas mind, sest Diana ei olnud seda tüüpi, ta lihtsalt ei olnud seda tüüpi, kes lõdva randmega armuks.
Hiljaaegu oli Diana lahku läinud oma pikaajalisest poisssõbrast, kes kuidagi teda rahule ei tahtnud jätta. Et Diana mõtteid poisilt ja tema pidevast piiramisest kõrvale viia, pühendusimegi õppimisele rohkem kui varem, ja siis see vist juhtuski: matemaatikasse põgenemisest sai… armumine meie praktikanti, koos tosina teise tüdrukuga.
Õhtuti Dianaga koos kodutöid tehes fantaseerisime sageli, et mis oleks, kui…
„Mis oleks, kui ma oleks ka juba matemaatikatudeng ja Anton oleks mu osakonnakaaslane?” päris Diana, silmad poolkinni, ise voodil selili, jalad ja käed üle voodiäärte rippu. Diana oli pikk ja sihvakas, kehalise tunnis seisis ta rivi eesotsas. Lisaks sellele oli ta väga sportlik ning minu meelest ka väga ilus: helehallid suured silmad, ülespidi hoidev nina, sirged ja tugevad poolde selga ulatuvad blondid juuksed.
„Aga mis siis oleks, kui sa ei saakski matemaatikasse sisse ning otsustad hoopis füsioteraapiat õppima minna?” kiusasin teda vastu. Diana mühatas pahaselt ja piilus mind silmanurgast: „Sa ikka pead kohe…” Hetke pärast alustas ta taas: „Aga mis oleks, kui ta enam ei õpeta meie koolis ja me satume kusagil peol kokku…”
Diana oli Antonist pöörases vaimustuses. Ta oli nii ära armunud, et oli peaaegu armastusluuletuste kirjutamiseni jõudnud. Ja Diana ei olnud just tüdruk, kes sellist sentimentaalset kraami armastaks. Ta võttis kõike mõistusega, armastas ratsionaalseid ja seletatavaid asju. Talle meeldis füüsika, see oli loogiline ja tema jaoks lihtne.
Tuleb tunnistada, et Anton tekitas ka minu kõhus sooja tunde, kui ta otsustas just mind klassi ette kutsuda või mõnel oma ringkäigul mööda klassi just minu laua juures seisma jäi, kummardus ja siin-seal mõnele veale osutas. Niimoodi üle minu õla küünitades oli tunda tema soojust ja lõhna – temast heljus alati vaevumärgatavat kohvi ja tuhksuhkru hõngu. Ning vahepeal tabasin ma end soovilt tahapoole kallutada ja lihtsalt tema vastu naalduda. Kui mõnus see oleks… Anton tundus ideaalse mehena – džentelmenina, kes hindab naist ja on emotsionaalselt intelligentne. Meievanused poisid tundusid kõik rumalad või liiga rutakad – Antoniga ei suutnud neist võistelda mitte keegi.
Diana