Turtsatan. „Mind on raske kätte saada, kui su nimi on Bubba.”
„Neil on reedel pidu, me peaksime minema.”
„Nad lihtsalt püüavad oma viinereid meie sisse torgata.”
„Sa oled sihuke peps.”
„Aga nad ju püüavad.”
„Mõnele tüdrukule meeldib säärane värk.”
„Näiteks mõnele Shelli-nimelisele tüdrukule?”
Härra Baum, kellel pole aimugi, kui pilves ta on, torkab pea tagaruumist välja.
„Tüdrukud, kas ma maksan teile piimakokteilide joomise eest?”
Te oleksite pidanud seda tüüpi nägema, enne kui ma hakkasin oma ema vaaliumitablette purustama ja bossi lõpututesse kohvitassidesse segama. Härra Baum oli täiega sitakott. Eriti Shelliga. Tundus, nagu oleks abitu anuv pilk Shelli mandlikujulistes silmades härra Baumis midagi süüdanud, nii et ta haistis verd. Ta piinas Shellit. Kui Shelli põrandat pühkis, käskis boss tal seda pesta. Kui ta pesi, käskis boss pühkida. Kui Shelli klientidele naeratas, ütles boss, et ta on liiga sõbralik. Kui Shelli ei naeratanud, ütles boss, et ta ei ole piisavalt sõbralik. Must pidanuks olema valge ja valge must ning ükskõik mis, Shelli oli ikka lollpea. See tüüp on sotsiopaat. Ühel päeval ajas ta Shelli nutma, öeldes, et Shelli lühikesed püksid vajavad triikimist ja tema ise peaks kümme naela alla võtma. See oligi päev, mil ma sain aru, et midagi tuleb ette võtta.
Nii et nüüd ma siis uimastan teda. Esimene asi pärast töölesaabumist.
Nõks on tähelepanu kõrvalejuhtimises. Ma ei saa ju lihtsalt ema vaaliumi pulbriks teha ja tema kruusi poetada. Olete päris segi või?
Ta märkaks seda otsekohe. Tableti pulbriks pressimise ajal tuleb ise kliendiga lobiseda. Ja muidugi on siis veel doseerimise probleem.
Vaat mis juhtus esimesel korral. Umbes viie nädala eest, hooajaeelsete jalgpallivõistluste esimesel pühapäeval, oli härra Baumil pohmakas ning tegemist oli praktiliselt hädaolukorraga, sest ta oli täielik tõbras.
Ta tohterdas tagaruumis oma pead ja mina lobisesin ees ühe väga kena perekonnaga Platte’ist.
„Oi, küll näeb Huskers kõva välja!”
Prõks. Prõks.
„Tundub, et tänavu tuleb meie aasta.”
Prõks. Prõks. Prõks.
„Soonersil pole sel aastal mingit võimalust.”
„Tõsi ta on. Andke tuld, Suured Punased!”
Vala kohv kruusi.
Doseeri. Doseeri. Sega, sega, sega.
Ja siis suundub rõõmus perekond Platte’ist laua juurde, härra Baum saab oma kohvikruusi ja kõik on täiuslik.
Ainult et.
Viieteist minuti pärast kuuleme mütsatust.
Shelli vaatab mind oma mandlisilmadega, ta nägu ei olegi enam, ainult silmad.
Mina vaatan teda ja me mõlemad teame, et olukord on tõsine.
„Mine vaata.”
„Ei, mine sina.”
„Mina ei saa minna. Sa tead, kuidas ta mind vihkab. Ta lööb mu maha. Kui ta juba surnud ei ole.”
Shelli jutus on iva.
„Olgu, aga kui me läheksime mõlemad?”
„Nagu koos?”
„Jah, nagu koos.”
Ja nüüd hoiab Shelli mu käsivarrest.
„Shelli, praegu pole õige hetk mulle ligi ajada.”
„Pea suu!”
„Ma tean, et olen ülikuum, aga meil on siin kriisiolukord.”
Ma ei saa sinna midagi parata. Shellit narrida on liiga lõbus. Pealegi on ta kristlane, nii et kui härra Baum on surnud, tähendab see talle igavest needust Peltsebuli lõugade vahel, mind aga pannakse lihtsalt koduaresti.
Selleks ajaks, kui me taha kontorisse jõuame, ei ole härra Baumist näha midagi peale jalalabade. Tal on jalas tuttidega kingad, mis peaks olema piisav põhjus tema mürgitamiseks, kuid liikumise täielik puudumine annab kahtlemata põhjust muretsemiseks.
„Kas ta… kas ta…?”
„Kui on, Shelli, siis peaksid sa minu meelest tõesti oma käed ära koristama. Surnut tuleb austada. Pealegi võib ta zombina üles tõusta.”
„Jumal hoia, Anika, pea suu!”
„Ja ma ei arva, et sa peaksid zombi juuresolekul jumala nime ilmaasjata suhu võtma.”
„Anika, tõsiselt, lõpeta…”
„Kuule, pole mingit võimalust, et ta on surnud.”
„Oled kindel?”
„Ee… jah.”
„Nuusuta teda! Ta haiseb nagu viinaauk!”
„Nagu viina täis auk?”
„Ei. Nagu viinavabrik. Tead küll, nagu kummivabrik.”
„Ma ei usu, et on olemas säärane koht nagu kummivabrik.”
„Shelli, keskendu. Sa pead kontrollima, kas ta on surnud.”
„Mina ei kontrolli. Kontrolli sina.”
„Ma ei saa. Kui ma lähemale astun, võib ta mind hammustada. Me mõlemad teame, et ma olen rumeenlane, ja kui ebasurnu mind hammustab, siis saab minust otsekohe vampiir. Siis pole sul mingit lootust.”
„Mina igatahes ei kavatse…”
„Sul pole mingit võimalust, Shelli! Minu iidne veri saab sinust jagu. Tõenäoliselt sa lihtsalt haihtud.”
„Ma ei saa seda teha, Anika!” Shelli peaaegu nutab.
Härra Baumi tupsudega kingad on endiselt liikumatult paigal.
„Tegelikult on ainus lahendus see, et me vaatame korraga.”
„Okei.”
„Okei?”
„Jah, okei.”
Shelli haarab mu käsivarrest ja me astume lähemale nagu kaks kassipoega, kes uurivad maas lebavat ninasarvikut.
Me oleme peaaegu üle härra Baumi kiilaneva pea kammitud juuste kohal, kui ta äkki nii valjusti norskab, et see lennutab meid tagasi teise ruumi.
Jessas!
Oskab see tüüp alles norsata!
„Mida me teeme?! Mida me teeme?!”
„Noh, ma ei tea, Shelli. On kaks võimalust. Me kas… rebime end lõhki süütundest, et oleme ilmselgelt kohutavad inimesed… VÕI… me tunnistame, et härra Baum on tänaseks rivist väljas, teeme paar jäätist ja ühe pilakõne sellele kuumale uuele väitlusõpetajale.”
„Tõsiselt? Kas me ei peaks kuhugi helistama?”
„Jah, me peaksime helistama sellele kuumale uuele väitlusõpetajale ja küsima, kas ta teab seda Police’i lugu noorest õpetajast, kes on kooliplika fantaasiate objekt…”
„Sa oled hull.”
„Hull väitlusõpetaja järele.”
Just nii, mu daamid ja härrad, juhtub, kui ei pööra tähelepanu vaaliumidoosidele.
Sestsaati olen oma tehnikat täiustanud ja rohkem intsidente pole olnud. Ent nagu te isegi aru saate, on igas tõrvapotis ka meetilk, ning antud juhul on meetilk see, et alates vaaliumi kasutuselevõtust on härra Baumi käitumine oluliselt paranenud.Nagu tänagi. Ta jätab meid täiega rahule, istub arvatavasti oma laua taga, lehvitab sõrmi näo ees ja imetleb psühhedeelseid virvendusi. Kuid parajasti pole see oluline, oluline on, et jõudeajal