Valge varese anatoomia. Andrea Portes

ilmaga täiesti sobimatut riietust, jah, see on miniseelik. Kuid olen külmaga harjunud ja pealegi on mul sukkpüksid jalas. Lisaks on mul saabastes paksud sokid, nii et selleks ajaks, kui ma Loganiga kokku saan, olen vaid pooleldi surnuks külmunud.

      Ta ütleb, et tal on mulle üllatus, ja ma tean, et sääraseid asju ütlevad sarimõrvarid, enne kui nad su oma keldris augu servale vinnavad ning enne ärakägistamist oma ema sarnaseks riietavad.

      Ent arvestades, et meil on olnud koos üle kolmekümne koolist koju mopeedisõidu ning ta pole kordagi küsinud, kas ta võiks mu skalbi võtta ja seda kübarana kasutada, usun ma, et olen väljaspool ohtu.

      Pealegi on täna üks neid õhtuid, mil ma tõesti tahan ilmutada võimule allumatust. Ja võimu all pean ma silmas krahv Choculat. Asi on selles, et mu isa on tige, sest saan kehalise B. Aga ma räägin teile, miks. Iga kord, kui me peame tegema midagi suurt, nagu kuuesaja jardi jooks või köielronimine või ühe hüppega kõrghoonetest üle hüppamine, iga kord – see on nagu kellavärk – on mul päevad. Ja mitte mingid väikesed, nagu neljas või viies päev, vaid esimene või teine, mille võiks niisama hästi saata mööda kiirabis.

      Selles mõttes, et kes tahaks joosta kuutsadat jardi, kui jooksed ise verd nagu seatapu ajal ja sul on tunne, nagu taoks kõik sind vastu selga?

      Ja köielronimine? Unustage ära. Kas te üldse suudate seda ette kujutada? Kaheksandas klassis oli üks tüdruk, Carla Lott, kellel hakkasid esimest korda päevad siis, kui tal olid jalas valged lühikesed spordipüksid, ja veri tuli läbi ning kõik said teada. Kõik. Sellest peale polnud muud kui Carla Lott, Päevaplekk! Carla Lott, Päevaplekk! Ja see kestis aastaid.

      Ja ma ütlen teile veel midagi. Iga tüdruk, keda te olete kunagi näinud, tunneb õudust, ÕUDUST, et see võib juhtuda ka temaga. Iga tüdruk. Isegi Becky. See pole aus. Poistel pole midagi säärast. Selles mõttes, et kui maailmas oleks pisutki õiglust, siis ei peaks päevade ajal üldse kooli minema. Istuksid lihtsalt viis päeva kodus, sööksid šokolaadi ja nutaksid.

      Igatahes, nüüd on juhtumas see, et krahv Chocula helistab mulle õige pea, supervara, näiteks kell kuus hommikul, ning teeb selgeks, et A-d on paremad kui B-d ja et kui ma tahan sellest kolkalinnast minema pääseda ja saada sisse mõnda heasse idaranniku kolledžisse, siis peavad mul olema kõik A-d, eranditult ja ühegi vabanduseta. Ja kui ei ole, siis saab minust mõistagi täielik luuser, kes elab paljajalu, jääb rasedaks ja abiellub mingi Cletuse-nimelise tüübiga keset eimiskit, kõik lootused ja unistused purustatud.

      Nagu mu emps.

      Seda isa ei ütle, küll aga mõtleb. Uskuge mind.

      Nii et täna õhtul on õige aeg öelda „minge põrgu!”.

      Olen umbes kahe tänavavahe kaugusel Holmesi järvest, kui näen Loganit, kes on parkinud oma mopeedi leinapaju taha.

      Tema mind veel ei näe, seepärast silmitsen teda hoolega ja püüan otsustada, kas ta meeldib mulle ikka veel, hoolimata tõsiasjast, et kui keegi meie kuumast armuloost teada saab, siis mind pagendatakse, kantakse musta nimekirja ja tõugatakse teiste seast välja.

      Püüan nii kangesti, et ta mulle ei meeldiks. Oleks hoopis lihtsam, kui ta mulle ei meeldiks.

      Kuid paraku ei tee tema mulle asja sugugi kergemaks, sest ta lihtsalt istub seal oma poripruunide juustega ja näeb välja nagu mõni ilus-kuid-räpane-kuid-sitke-kuid-murtud-südamega-kuidsiiras-kuid-valvas langenud ingel või midagi. Selles mõttes, et tal võiks olla vabalt oma teemameloodia. Midagi sünget. Kus on palju klahvpille. Ja paar viiulit.

      Võeh!

      Miks ei võiks ta olla lihtsalt jobu?

      Kõnnin Logani poole ja ta silmab mind. „Oled valmis spontaanseks megaeriliseks õhtuks?”

      See on veel üks tahk, mida on Logani juures raske mitte armastada. Ta ei ütle midagi nii nagu kõik teised, võib-olla ta isegi ei mõtle midagi nii nagu kõik teised. Kui ta oleks Chip Rider, ütleks ta umbes nii: „Kuule, sa oled kuum!”

      Aga seal ta nüüd seisab, kogu oma valesti mõistetud keerukas hiilguses koos lahedate ütlemiste ja veelgi lahedamate mõtetega nende taga.

      Ma ei suuda seda välja kannatada.

      Hüppan Logani mopeedi tagaistmele ja äkki lendame Holmesi järvest mööda ja lõunasse-lõunasse-lõunasse, äärelinnast mööda kentsakasse uude minimaailma, täis uusi ja praktiliselt uusi ning pooleli elumaju. Ärapööramisel on kursiivis silt, umbes nagu veinipudel, mis teatab: „Hollow Valley.” Keerame teele ja sõidame uuselamurajooni, kus majad on kolm korda suuremad kui minu kandis.

      Nad on isegi veel suuremad kui majad Sheridanil, kus elab linnapea.

      Need majad on nagu uued, kuid pingutavad kõvasti, et mõjuda oma tornikeste ja kaarakende, sepiste ja värgiga vanadena. Kuid samas tundub, et võiksid nad ümber lükata, nagu oleksid nad filmidekoratsioonid või midagi.

      Kõik majad on nagu pooleli või peaaegu valmis või on neist olemas vaid vundament, kuid Glenmanor Way nimelise tänava lõpus on üks kolmekorruseline koletis päris lõpetatud.

      Ja just sinna me suundumegi.

      Logan keerab sissesõiduteele, isegi ei ürita midagi varjata, lülitab mootori välja ja ronib maha.

      „Kodu, kallis kodu.”

      „Nalja teed?”

      „Natuke.”

      Ta kõnnib mööda kividest teerada hiiglaslike topeltuste poole ja hakkab suud krimpsutades taskutes sorima.

      „See on mu isa uus värk. Tema viimane investeering. See on näidis.”

      „Näidis?”

      Viimaks võtab ta taskust võtmed ja nüüd oleme hiiglaslikus võltsmarmorist hallis, mis on üleni kaunistatud kunsttaimedega ja puha.

      „See on nagu näidismaja,” selgitab Logan. „Nii et kui nad hakkavad teisi maju müüma, saavad inimesed siin ringi kõndida ning ohhetada ja ahhetada, kuni on tšeki allkirjastanud ja šampanja avanud.”

      Pean tunnistama, et kuigi siin on kõik sajaprotsendiliselt megavõlts, on see kena. Nagu nii kena, et mu ema läheks ilmselt arust ära ja hakkaks mööblit ümber paigutama või midagi. Puuviljakausis on isegi võltsviinamarjad ja jääl võltsšampanjapudel.