Seejärel selgitasin välja peaminister Andrus Ansipi saatjaskonna suuruse, selles on umbes 20 inimest, lisaks 13 inimesele Eestist ka kapten Ränisoo ning kapten Isberg ning peaministrit eskortiv USA kolonel ning kolm-neli meie sõjaväepolitsei võitlejat peaministri turvameestena.
Kolonelleitnant Quintas kutsus mind lõunasöögile, pärast vaatasime üle ka ruumi, välja selgitamaks, kas külalised koos brigaadi juhtkonna ja kõigi eesti sõjaväelastega sinna ära mahuvad; seejärel tuli veel reserveerida ruum ja organiseerida sõidukid.
Olen edasi arendanud ka operatsiooni OKTOBERFEST haarangute osa. Kinnivõetavate arv on täpsustunud, see on praeguse seisuga 60 inimest, kuid see arv võib suureneda.
Kõige rohkem on neid 1-13 tankipataljoni vastutusalal – 29. Seal on kaks sissirakukest koodnimetustega Reservoir Dogs ja West Side Gang. Esimeses grupis on vaja kinni võtta 14 ja teises 4 inimest, mõlema grupi mitu aktiivset liiget on juba arreteeritud, nende puhul on osalt tegu ka sisside toetajate või nendega, keda kahtlustatakse koalitsioonivägede või Iraagi valitsusvägede vastastes rünnakutes. Kuid kahtlemata on siin mitmeid sissirakukesi, kelle kohta koalitsioonivägedel andmeid peaaegu polegi, mida tõendab sisside aktiivne tegevus siinsel alal.
Ka 70. pioneeripataljoni vastutusalal on neid küllaga, kokku 21, kellest 13 kuulub gruppi koodnimetusega Haur Al Bash Crime Ring.
Ka nende puhul on paljuski tegu sisside toetajatega ning osa neist on lihtsalt kriminaalkurjategijad.
2-70 tankipataljoni ning 1-118 suurtükiväepataljoni vastutusaladel on kahtlasi isikuid vähe, esimesena nimetatul 4 ja teisel 3. 2-70 tankipataljoni vastutusalal on neid nii vähe ilmselt seepärast, et seal on palju sisse viimaste nädalate jooksul kinni võetud, alles on kahe grupi Abu Araak Celli ning Sponge Factory riismed. Esimene sissirakuke on endale nime saanud oma juhi järgi. 1-118 suurtükiväepataljoni vastutusalal kuulub 2 isikut gruppi Haytham Sadoon Cell, rakuke on seotud Ansar al-Islami organisatsiooniga.
1-13 soomuspataljoni probleem seisneb selles, et kuna selle 2 kompaniid on tegevad vastavalt Kharki veepuhastusjaama ja Suure maantee julgestamisega, on neil ainult üks kompanii, keda nad saavad haarangutel rakendada. Samal ajal on just neil kõige pikem kahtlusaluste nimekiri. Põhimõtteliselt oleks neil võimalik ka oma jõududega toime tulla, kuid siis kuluks lihtsalt rohkem aega.
Praeguseks olen formuleerinud kolm tegevusvarianti. Esiteks variant, kus pataljonid tulevad iseseisvalt oma jõududega toime, kuid selleks läheb kauem aega. Teiseks, tehakse üks brigaadi suurhaarang, mida toetavad õhuvägi, lahingukopterid, mehitamata luurelennukid ning muud brigaadi ja diviisi käsutuses olevad vahendid. Kolmandaks, viiakse läbi kombineeritud operatsioonid kahe pataljoni vastutusaladel nii, et üksused, kelle vastutusalal on vähe kinnivõetavaid, toetavad neid, kel kahtlasi isikuid on rohkem.
Kõiki tegevusvariante on põhimõtteliselt võimalik teostada, mul pole ühegi suhtes erilist eelistust. Kolonel Bishopi kui brigaadiülema ülesanne on otsustada, millist varianti eelistada, et me võiksime selle detailseks plaaniks vormistada ning selle alusel brigaadiülema käsu koostada.
Koos Iraagi armee üksustega on meie brigaadil kokku 94 rühmasuurust allüksust, neist 47 allüksust on otseselt seotud diviisiülema kästud ülesannete täitmisega, millest kõige tähtsamad on Camp Taji, Kharki veepuhastusjaama ning pumbajaamade, samuti Bagdadist põhja suunduva Suure maantee julgestamine. Neid allüksusi ei saa me paraku haarangutel ega muude operatsiooni OKTOBERFEST ülesannete täitmisel rakendada.
Rusikareegel on, et rühm suudab ööpäevas kinni võtta keskmiselt 2 inimest, näiteks 29 inimese kinnivõtmiseks kahe ööpäeva jooksul läheb vaja 7 rühmasuurust üksust. Siin ei ole päris Bagdadi kesklinn, kahtlusalused ei ela kompaktselt koos ning neid tuleb tihti väikestest küladest ühekaupa taga otsida, samuti ei käi kinnivõtmine nii lihtsalt, et lähed muudkui ukse taha ja ütled: “Olete arreteeritud!” Operatsioonide julgestamine on oluline, samuti kahtlusalustelt põgenemisvõimaluste äravõtmine, selleks aga läheb vaja nii mehi kui ka aega.
Brigaadiülem nõuab alluvatelt ründava iseloomuga operatsioone, kuid neid on raske teostada, kuna pool olemasolevatest üksustest on hõivatud püsiobjektide julgestamisega. Eriti raske on ses suhtes 1-13 tankipataljonil, kuna nende üks kompanii on hõivatud Kharki veepuhastusjaama ning teine Suure maantee julgestamisega ning ainult ühe kompaniiga on võimalik manööverdada. Et ülesandega toime tulla, vajab see allüksus lisajõude teiste üksuste arvelt.
19SEPT, 23. päev
17SEPT leidis brigaadi vastutusalal aset 17 märkimisväärset vahejuhtumit, millest siiski olid ainult 8 sisside rünnakud. Arvutiekraanil oli seekord seitse rohelist rombi, mis tähistavad positiivseid vahejuhtumeid, näiteks leitud peidikuid ja isevalmistatud lõhkekehasid, mis on õnnestunud avastada ja kahjutuks teha enne nende lõhkamist. Vastutusala lääneosas oli taas rahulik, juba peaaegu terve nädal aega oli sisside tegevus jällegi keskendunud põhiliselt al Tarmiya piirkonda. Üks meie brigaadi sõdur sai haavata. Ka üks Hummer käis üle katuse ja kolm meest sai vigastada.
18SEPT – 7 rünnakut. Kõige tõsisem neist oli autopommi plahvatus, mille enesetapja pani toime otse Camp Taji väravas. See oli suunatud baasi tagasi pöörduva Iraagi üksuse vastu. Kolonni pea möödumisel tõmbus enesetapja esialgu autoga teepervele, täpselt nii, nagu kord ette näeb, ning alles pärast seda kiirendas käiku ja sõitis äkitselt ühe BMP soomuki külje alla ning lasi ennast õhku.
Kuna Iraagi sõdurid istusid soomuki soomuskattel, sai 1 neist surma ning 6 haavata, samuti sai 2 tsiviilisikut, naine ja 11-kuune laps, haavata, õnneks pole kumbki neist kriitilises seisundis.
Kui me koos brigaadiülemaga pärast peaminister Andrus Ansipi lahkumist soomuki üle vaatasime, selgus, et BMP-l olid vaid kerged kahjustused, killud polnud soomuki kerest läbi tunginud.
Kohe pärast rünnakut avasid Iraagi sõdurid sihtimata juhutule, mille tagajärjel sai üks USA sõdur, kes tegi parajasti autopargis tööd (umbes 1200 meetri kaugusel Camp Taji territooriumil), juhusliku kuuli kõhtu ja evakueeriti kopteriga välihospidali.
Intsident leidis aset momendil, kui peaminister Andrus Ansip vaatas parajasti üle Eesti sõdurite majutuse taha platsile pargitud soomustatud veoautosid Mercedes UNIMOG. Kärgatus oli küllaltki tugev, oletasin esialgu, et tegu on sisside raketirünnakuga. Hoiatussireenid hakkasid huilgama. Peaministrit eskortiv USA major palus tal varjuda ning hr Ansip küsis kohe, kas sellised intsidendid toimuvad teil iga päev. Vastasin, et õnneks mitte ning et raketirünnakud on täiesti juhuslikud. Eelmisel nädalal tabas üks rakett näiteks KBRi kütusejuhet, mis on nüüd juba korda tehtud. Ajakirjanikud Vahur Lauri Eesti Televisioonist ning Toomas Sildam Postimehest, samuti noor Eesti Päevalehe meesajakirjanik, keda ma isiklikult ei tunne, said natuke lisaainest.
Teine suurem vahejuhtum leidis aset õhtul, õieti vastu ööd, kui brigaadi luureüksus avastas mehitamata luurelennuki abil õigel ajal varitsuse, mille sissid tahtsid korraldada Suurel maanteel. Lühikeses kokkupõrkes sai 1 siss surma ja 4 haavata, sissid põgenesid lähedal asuvasse tallu, kuhu peagi saabusid kaks ambulantsiautot neid evakueerima. Koalitsioonivägede võitlejad võtsid kinni 11 autodes olnud isikut.
Päeva jooksul selgus kurb tõsiasi, et kõik arreteeritud kuulusid Iraagi naftaministeeriumi sunniitidest koosnevasse 11. pataljoni. Pataljoniülem kolonelleitnant Sadiq olevat neile isiklikult käske jaganud. Naftaministeeriumi paramilitaarsete üksuste ülesanne on valvata naftatöötlemisobjekte ning torujuhtmeid. Ka irrigatsiooniministeeriumil on oma paramilitaarsed valveüksused. See sunnib mind küsima, millisel siinsel ministeeriumil või ametkonnal oma relvastatud üksusi pole. Vähe sellest, et nende tegevust keegi ei koordineeri, osa nende üksuste liikmetest on ise sissid.
Kõik see on ülimalt murettekitav. Mul on raske öelda, kas Iraagi poliitiline juhtkond tajub kogu probleemi täit tõsidust ning kas ka koalitsiooni poliitiline ja sõjaline juhtkond pöörab