Lõuna pool kanalit ligikaudu 300 meetri kaugusel kulgeb paralleelselt kanaliga asfalttee, kuid teine, ilma katteta tee, õieti rada, kulgeb otse kanali kõrval piki väljakaevatud pinnasest moodustunud seljandiku harja. Suuremad vahepeal tekkinud uhteorud on uuesti pinnasega täidetud, nii et rada kulgeb katkematult. Seljandikult vaadatuna on asfalttee näha otsekui peopesal.
Kolonelleitnant Quintase hinnangul võis üllatusrünnakust osa võtta umbes 6 kuni 10 sissi. Nende varitsuspositsioon paiknes seljandikul, kus nad olid jõudnud teha mõningaid ettevalmistusi ja kaevata mõned pooleldi valmis laskepesad suhteliselt hästi valitud kohtadesse.
Varitsus leidis aset hommikul kella kuue-seitsme vahel, kui päike oli juba tõusnud, aga väljas polnud veel nii valge nagu keskpäeval, mil kogu maailm näib otsekui ergavat.
Kõigepealt tabas isevalmistatud lõhkelaeng üksuse esimest Hummerit. Seejärel tulistasid sissid ühest või mitmest tankitõrjegranaadiheitjast, kusjuures 2 lasku tabasid, mis on Iraagi oludes üsna haruldane. Sisside poolt vaadatuna paremale jääb Suurt kanalit ületav korralik betoonsild. Üks sisside kuulipilduja avas tule sillal seisvast autost ning teine oli soodsal positsioonil ühes jäärakus. Uurisin seda positsiooni lähemalt, seal oli kaks laskepesa, kaeviku põhjas vedelesid 7.62 mm Vene vintpüssipadruni kestad, tähendab, et seal oli olnud PK kuulipilduja, juhul kui vastase võitleja vahetas vahepeal asukohta, või isegi kaks, juhul kui ta seda ei teinud. Kummaski laskepesas polnud rohkem kui kaks- kuni kolmkümmend kesta, millest nähtus, et sissid polnud pikka tulevahetusse astunud.
Sissid ei olnud saavutanud erilist edu, ainult 2 USA sõdurit sai haavata, ühel leitnandil läbistas kuul reie ning ta on kauaks ajaks rivist väljas, teine võitleja on rivis tagasi. Sisside kaotuste kohta teadis kolonelleitnant Quintas, et pataljoni S-2 andmeil sai vähemalt kaks sissi haavata ning üks neist hiljem suri. Kuulipilduri kaeviku seinal oli tume kuivanud verelaik, ilmselt oli kuulipildur üks pihtasaanutest.
Käisime kogu varitsuskoha hoolikalt läbi. Kolonelleitnant Quintasel oli pataljoni pioneeriohvitser kaasas, mees sai ülesande kogu ala tasaseks lükata, nii et seal oleks raske uut varitsust korraldada. Aasta tagasi olid sissid siinsamas varitsenud ka vastutusalal paiknenud eelmist üksust.
Kuid sissidel oli meile veel üllatusi varuks. Olime just lõpetamas, et asuda teele külla, kus oli plaanis läbi viia järgmine läbiotsimisoperatsioon. Üks meie Hummeritest hakkas parajasti ümber pöörama ning sõitis selleks mõned meetrid nõlvakust alla laskuvat rada mööda edasi, kui meie läheduses käis kõrvulukustav kärgatus. Seisime koos kolonelleitnant Quintasega sel hetkel umbes 15 meetri kaugusel tabamuse saanud sõidukist, varjusime kohe ja kahe ülejäänud Hummeri pardakuulipildurid avasid tule.
Sündmused kiirenevad teatud hetkedel, õigupoolest toimuvad välkkiirelt, nii et võimatu on reageerida, sest üheainsa hetkega on kõik möödas.
Meie tulele ei vastanud keegi, õigupoolest polnud keegi meie pihta tuld avanudki, peagi vaikisid ka meie kuulipildujad, sest puudusid sihtmärgid, kelle pihta lasta.
Kuna me ei olnud kildudega pihta saanud, oletasin esialgu, et plahvatas tankitõrjemiin, mille sissid on varitsusega seoses oma eemaldumise katmiseks asfaltteelt seljandikule viivale rajale pannud. Sissid on mõnikord kasutanud Itaalia päritoluga magnetvälja ja vibratsiooni toimel initsieerivaid tankitõrjemiine, mis läbistavad veoki põhja.
Ka Hummeris olid kõik võitlejad terved, peagi kostis juba nende naeru. Hummeri ninaosa all haigutas umbes poole meetri sügavune auk, plahvatus oli auto põrkeraua minema virutanud ning radiaator ja mootoriplokk olid ka mõnevõrra viga saanud.
Demineerimismeeskond, kõik juba tuttavad näod, jõudis peagi kohale ja vaatas plahvatuskoha kiiresti üle. Tegu oli olnud siiski survele reageeriva isevalmistatud laenguga, mis oli tehtud ühest 152 mm suurtükimürsust. Demineerijad väitsid, et see on esimene survele reageeriv isevalmistatud lõhkekeha, millega nad on brigaadi vastutusalal kokku puutunud.
Võitlejad leidsid maast mõned killud ja andsid need mulle, pihtasaanud Hummeri kere oli meid nähtavasti nende eest varjanud. “Meil oli õnne,” ütles kolonelleitnant Quintas. Tal oli kahtlemata õigus.
Pärast seda käisime veel kord jalgsi läbi kogu kanali kalda, kuid me ei leidnud midagi märkimisväärset. Pioneerid kontrollisid kõik rajad isevalmistatud lõhkekehade suhtes veel kord üle ja tasandasid ala niivõrd, kuivõrd see oli võimalik.
“Sissid on järjekordselt löönud segi mu päevakava,” ütles kolonelleitnant Quintas, kui me umbes poole kahe paiku Camp Tajisse tagasi pöördusime.
Kahtlemata oli see üks vähestest hästi ette valmistatud varitsustest brigaadi vastutusalal, kus sissid on kasutanud kompleksselt erinevaid sissitegevuse elemente, samuti julgestanud oma eemaldumist. Minu siin oleku ajal pole midagi sellist juhtunud, loodetavasti sisside arreteerimiste tõttu, mis 2-70 tankipataljoni vastutusalal on vahepeal õnnestunud teostada.
Päevad pole vennad. Eile oli brigaadi vastutusalal 12 rünnakut, hüppeline kasv vahepealsete rahulike päevadega võrreldes, kuus isevalmistatud lõhkekeha ning kuus käsirelvadest tulistamise juhtumit. Samas on rünnakud olnud koordineerimata ja juhuslikku laadi – koalitsioonivägede võitlejate hulgas langenuid ja haavatuid pole. Eile oli ka teistel õnne, juhtum, millest ma enne rääkisin, on ööpäeva luurekokkuvõttes registreeritud vahejuhtumi number 5 all.
Päeva tähtsündmus brigaadis oli Rahman Abeid Zoba al-Dulaymi, al Taweed al Jihadi nimelise rühmituse kohaliku rakukese juhi kinnivõtmine. Diviisi alal leidis aset 42 rünnakut, mis on palju rohkem kui augustis keskmiselt, kuid ainult 3 koalitsioonivägede sõdurit sai haavata.
Operatsiooni OKTOBERFEST planeerimisega on vahepeal tasapisi edasi jõutud, S-3 tegevuse raskuspunkt on hakanud üha enam sellele koonduma.
Operatsioonil on kolm etappi: 1) referendumi ettevalmistused 03SEPT kuni 12OKT (eelduste loomine edu saavutamiseks); 2) referendumi läbiviimine 13OKT kuni 17OKT ning 3) referendumijärgsed ümberkorraldused vastutusalal 17OKT kuni 31OKT.
Esimesel etapil on vaja kõigepealt laiali vedada ja kohale asetada betoontõkked-barjäärid valimisjaoskondade juurde 47 valimisjaoskonna ning veel 6 võimaliku jaoskonna jaoks sunniitide alal, kus on viimasel ajal, erinevalt eelmistest valimistest, avaldatud soovi referendumil osaleda, samuti 4 ringkondliku referendumi organiseerimiskeskuse jaoks. Vaja on umbes 650 väiksemat (Jersey) ja 230 suuremat (Texas-T) tõket, millest 400 väiksemat on praegu veel puudu. Tõkete paigaldamiseks on vaja 2 lisakraanat ning paigaldamise julgestamiseks 6 allüksust, igaühes 15 meest 3 Hummeriga. Tõkked tuleb paigaldada ajavahemikul 25SEPT kuni 05OKT.
Seejärel on vaja kinni pidada isikud, kes eeldatavalt võiksid ette võtta rünnakuid referendumi häirimiseks, kuid kelle vastu pole piisavalt süütõendeid, et neid kohtu alla anda. Säärane ajutine arest võib kesta kuni 21 päeva ja see tuleb ajastada täpselt referendumi ajaks. Selliseid isikuid on tänase seisuga teada 65, neljapäevaks esitavad pataljonide S-2 täpsustatud nimekirjad. Loodan, et see arv drastiliselt ei kasva. Mitte seepärast, et brigaadi kahtlusaluste kinnipidamiskoht mahutab kuni 250 inimest, vaid et üle 70–80 inimese on juba väga raske ühe ööpäevase haaranguga arreteerida, vähemasti mitte nende jõududega, mis meil on selleks võimalik välja panna. Muude ülesannete täitmist, näiteks Kharki veepuhastusjaama ja Suure maantee julgestamist on ju ka vaja jätkata. Aga kui haaranguga viivitada, jõuab sisside seas arreteerimissõnum levida.
On põhjust muretseda, sest minu ülesandeks on 18. septembriks välja töötada haarangute läbiviimise kontseptsioon koos eri tegevusvariantidega, mille alusel saaks brigaadiülem otsustada, millise tegevusvariandi me ellu viime.
Iraagi armee üksused ja politsei tagavad otseselt valimisjaoskondade julgestamise. Tankipataljon on võimeline julgestama 9 jaoskonda, kaks mehhaniseeritud jalaväepataljoni kumbki 18 jaoskonda ning al Husseiniyas