Niisiis võib bioloogiline vastuvõtlikkus depressioonile tuleneda varase lapseea kogemustest, mis mõjutasid aju kasvamise ja arenemise viisi. Kuid siingi ei tohiks niisuguse tõendusmaterjali suhtes olla liiga pessimistlik – isegi nendel juhtudel võivad ravimid ja psühholoogiline sekkumine anda väga häid tulemusi. Kui inimene oma isiklikku tundlikkust ja vastuvõtlikkust mõistab ja tunnistab, võivad psühholoogiline nõustamine ja spetsiaalne teraapia palju ära teha, aidates inimesel paremini toime tulla ja oma ülitundlikkust kontrolli all hoida. Kuid mõistagi on ennetus alati parem kui ravi ning mida rohkem me mõistame oma lapseea suhete rolli aju arenemises, seda tõsisemalt peame me ühiskondlikul tasandil lastekasvatusse suhtuma.
Seni oleme me teada saanud, et geenid ja kujunemisaastad võivad mõjutada meie bioloogilist vastuvõtlikkust depressioonile. Kuid mida arvata antud hetke pingete ja stressi kohta? Kas stress võib meid muuta bioloogiliselt depressioonile vastuvõtlikumaks? Vastus on jah – tõepoolest, stress on tõenäoliselt kõige sagedasem inimese hea tuju kemikaalide mõjutaja. Paljusid depressioone päästab valla ja juhib just stress, mistõttu tasuks kulutada veidi aega selle seose lähemale uurimisele.
On teada, et stressi süüdistatakse (ja on alati süüdistatud) peaaegu kõikides meie hädades ja eluraskustes. Kuid praeguseks on seos stressi, sellega toimetuleku viisi ning depressiooni vahel juba veenvalt dokumenteeritud. Arusaam meie mõtete, käitumise ja stressisüsteemide vahelistest seostest on sedalaadi sisekaemus, mis aitab meil tõepoolest keskenduda oma mõtteviisi muutmisele. Psühholoog Richard Lazarus on palju ära teinud, et avardada meie arusaamu sellest, kuidas tähendused, mida me asjadele ja sündmustele omistame, ning toimetuleku viisid mõjutavad meie stressisüsteeme ja emotsioone. Lazaruse uus raamat „Stress and Emotions: A New Synthesis” (Free Association Press, 1999) pakub suurepärase ülevaate neile, kes soovivad selle teema kohta rohkem teavet saada.
Stress võib seostuda paljude psühholoogiliste probleemidega, kaasa arvatud ärevus, ärrituvus, kurnatus – ja depressioon. Ka see, kuidas me stressiga toime tuleme, võib tekitada mitmesuguseid psühholoogilisi probleeme. Mõned stressi mõjuvallas olevad inimesed ei suuda oma seisundit taibata ega pingeid põhjustavatest asjaoludest hoiduda.Teised aga lihtsalt ei suuda stressifaktoriteid vältida. Näiteks, kui inimesel on tööl või isiklikus suhtes „stressirohke” olukord, ei pruugi sellest eemaldumine olla sugugi lihtne. Kolmandas peatükis uurime lähemalt, kuidas toimub „kinnijäämine” stressirohketesse olukordadesse, kust meil pole võimalik eemalduda, ning mil moel on see seotud depressiooniga. Muud viisid stressiga toimetulekuks võivad juba iseenesest põhjustada probleeme – näiteks võib inimene hakata liigselt alkoholi tarvitama. Kuid enne, kui selgitame, kuidas võivad meie mõtted ja toimetulekupüüdlused stressi süvendada, uurime veidi, mis toimub stressi puhul organismis tegelikult.
Esimene tähelepanu vääriv asjaolu – miljonite aastate jooksul on inimese ajusüsteemide areng teeninud kindlat eesmärki – aidata kehal reageerida ähvardustele. Kuidas see toimub? Kujuta ette, et kõnnid õhtuhämaruses kodu poole ja äkki hüppab keegi sulle kallale. Keha lülitub välkkiirelt tegevusse. Südame löögisagedus tõuseb, hingamine kiireneb, kõhulihased pingestuvad, inimene hakkab higistama ja tunneb hirmu. Pane tähele, et selles olukorras ilmnevad nii kehalised (pulss, higistamine) kui ka psühholoogilised reaktsioonid (hirm, soov põgeneda). Kõik see tähendab, et tegevusse on rakendunud organismi kaitsemehhanism. See toimub automaatselt ning eesmärk on valmistada keha ette elu eest põgenemiseks või rünnakule vastuastumiseks ja võitlemiseks. Stressitüüpe, mis keha ja selle kaitsemehhanismi sellisel moel aktiveerivad, on palju – saad näiteks teada, et sinu last ähvardab oht; avastad, et kukkusid olulisel eksamil läbi; usud, et oled saanud tõsise haiguse või kuuled, et kallim, kellesse oled armunud, on su maha jätnud. Paljud eri tüüpi ähvardused ja kaotused aktiveerivad organismi kaitse- ja stressisüsteemid. On oluline, et mõned ähvardused, kuigi tõsised (näiteks kallaletungija rünnak) on olemuselt lühiajalised (põgened esimesel võimalusel). Ilmselt oled veel mõnda aega pärast juhtumit erutunud ja võid kogeda lihaspingest tulenevaid värinaid, kuid otsene stress on siiski möödunud. Kuid teised ähvardused, nagu näiteks eksamil läbi kukkumine, tõsine haigus või olulise suhte lõppemine, võivad avaldada pikaajalist mõju.
Niisiis teame me, et meie organismil on olemas kaitsesüsteem, mis mobiliseerib keha teatud moel, kui meid miski ähvardab või me millestki olulisest ilma jääme. Teame ka seda, et mõned ähvardused ja kaotused on lühiajalised ning mööduvad peagi, teised aga mitte. Järgmiseks tuleb meil mõelda, kui kiiresti meie keha need ähvardused või kaotused tuvastab ja neile reageerib ja kui kiiresti stressi- või kaitsesüsteem jälle välja lülitub. Kas depressioon on seisund, kus stressisüsteem ei ole välja lülitunud, põhjustades organismis pidevat või kroonilist häiritus- ja erutusseisundit? Üsna võimalik – depressiooni seostatakse sageli pikaajalise stressierutusega.
Stress ja meie keha
Nagu ülalpool mainitud, aktiveerib stress keha, viies selle tegutsemiseks valmisolekusse. Pole raske arvata, millised neurotransmitterid selles protsessis osalevad – meie vanad tuttavad dopamiin, noradrenaliin ja serotoniin – needsamad, mis kontrollivad meie tundeid. Peamiselt seisneb asi selles, et pikaajaline stress mõjub inimese hea tuju kemikaalidele negatiivselt. Vaatame lähemalt, kuidas see toimub.
Viimastel aastatel on järjest kasvanud huvi selle vastu, kuidas toimib depressiooni korral inimese stressi- või kaitsesüsteemi üks konkreetne aspekt. Seda süsteemi nimetatakse hüpotaalamohüpofüsaar-adrenokortikaalteljeks, lühendatult HPA. Toimemehhanism on järgmine. Aju allosas paiknevad kaks väikest, kuid väga olulist elundit: hüpotaalamus ja ajuripats. Kui aju tuvastab ähvarduse või valusa kaotuse ja sellele reageerib, edastab hüpotaalamus signaali ajuripatsile (saates teele hormooni, mille lühinimetus on CRH). Ajuripats võtab sõnumi vastu ja saadab signaali neerude kohal paiknevatele, adrenaliini tootvatele näärmetele – neerupealistele. Sõnumi kohaletoimetajaks on vereringesse paisatav hormoon nimega adrenokortikotroopne hormoon ehk kortikotropiin (lühendatult ACTH), mis käsib neerupealsetel alustada stressihormooni kortisooli tootmist. Kokkuvõttes saadab hüpotaalamus ajuripatsile ning ajuripats omakorda neerupealistele sõnumi, mille põhisisu on: „Meid ähvardab oht – tegevuseks valmis olla!”Kortisool on oluline hormoon, mida leidub vereringes kogu aeg, ning mille hulk suureneb ja väheneb iga 24-tunnise perioodi jooksul. See hormoon teeb palju kasulikku: mobiliseerib organismi tarbima energiat kehasse ladestunud rasvavarudest, on põletikuvastane toimeaine, on kaasatud maksa talitlusse ning võib ka suurendada organismi tundlikkust ohu või ähvarduse tuvastamisel ning sellele reageerimisel. See kõik on hea ja vajalik. Kuid medalil on ka teine külg: stressi korral paisatakse vereringesse rohkem kortisooli ning tuleb välja, et pikaajaline kõrgendatud kortisoolitase mõjub inimesele halvasti. See avaldab negatiivset mõju immuunsüsteemile (näiteks kroonilise väsimuse sündroomi all kannatavate inimeste seisundi üheks põhjuseks võib olla just kortisooli mõju) ning põhjustab mitmes mäluga seotud ajutalitluse piirkonnas soovimatuid muutusi. Probleemid mälu ja keskendumisvõimega võivad olla suure tõenäosusega äärmiselt kõrge kortisoolitaseme tundemärgid. Kortisool mõjutab ka hea tuju kemikaale, eriti serotoniini. Lisaks võib kortisool muuta inimese ähvardava ohu suhtes ülitundlikuks, mis ei pruugi tingimata kasuks tulla, pannes meid liigselt keskenduma olukorra ja sündmuste negatiivsetele aspektidele.
Uurimustes on selgunud, et paljudel depressiooni all kannatavatel inimestel on HPA süsteem hüperaktiivne ning kortisoolitase kõrgenenud. On olemas aine nimega deksametasoon, mis tervete, depressioonist vabade inimeste organismis kortisooli tootmise harilikult umbes 24 tunniks pärsib. Kuid kui anda seda ravimit depressioonis inimestele, tuleb välja, et mõnel neist ilmneb nähtus, mida on hakatud nimetama „ennatlikuks põgenemiseks”: nende HPA süsteem tõrjub deksametasooni