Tänapäeval ei viita me depressioonist rääkides enam „mustale sapile”, vaid pigem ajus toimuvatele keemilistele muutustele ja teistele kehaprotsessidele. Kuid idee, et mõned inimesed on sisemiste tegurite, näiteks geneetilise eripära tõttu teatud tüüpi depressioonile paraku juba põhiolemuselt vastuvõtlikumad, on uurimustes praeguseks kinnitust leidnud. Kuid uurimused on näidanud ka seda, et suurem osa depressioonidest võrsub varaste elukogemuste, jooksvate elusündmuste, elustiili ning eluga toimetuleku viiside kombinatsioonidest. Selles peatükis on meie peamine ülesanne mõista, kuidas need tegurid vastastikku toimivad, tuues kaasa kehalise ja mentaalse depressiooniseisundi. Mida rohkem me neid vastastikuseid toimeid mõistame, seda arukamaks ja tulemuslikumaks muutuvad meie eneseabivõimalused, kasutades mõnda selles raamatus edaspidi tutvustatud meetodit.
Depressioon mõjutab aju mitmel moel. Uni on häiritud; positiivseid tundeid (rõõm, armastus, nauding, heameel) ja negatiivseid tundeid kontrollivad ajupiirkonnad on vaikseks häälestatud; negatiivseid emotsioone (viha, ängistus, armukadedus, häbitunne) kontrollivad ajupiirkonnad aga võimendatud. Teisisõnu – peale selle, et depressiooni korral ei tundu elu enam elamisväärne, on inimene ka tavapärasemast ärrituvam, halvas meeleolus, kurb ja ängistuses. Need tundemaailma muutused tekivad seetõttu, et aju närvirakkude vaheline biokeemiline sõnumiedastus muutub.
Kemikaale, mis toimivad närvirakkude vahel sõnumi edastajatena, nimetatakse neurotransmitteriteks. Ajus on väga palju eri tüüpi neurotransmittereid. Ühte tüüpi nimetatakse monoamiinideks. Sellesse tüüpi kuuluvad dopamiin, noradrenaliin ja serotoniin. Need kolm neurotransmitterit kontrollivad paljusid aju funktsioone, sealhulgas söögiisu, und ja motivatsiooni. Need on äärmiselt olulised ka meeleolu ja emotsioonide seisukohalt – võiks lausa öelda, et need on meie hea tuju kemikaalid. Depressioonis nende kemikaalide (dopamiin, noradrenaliin ja serotoniin) hulk usutavasti väheneb ning need ei toimi enam tõhusalt.
Kui see tundub pisut liiga keeruline, jäta meelde vaid põhiline: meie meeleolu ja tundeid mõjutavad ajus paiknevad teatud tüüpi kemikaalisüsteemid. Antidepressandid toimivad, ergutades monoamiinide süsteemi seda osa, mis kontrollib positiivseid emotsioone ja surudes maha negatiivseid emotsioone kontrollivaid piirkondi. Erinevad antidepressandid teevad seda veidi erineval moel (vt lk 363–368).
Niisiis me teame, et ajus paiknevad kemikaalid, mis mõjutavad meie meeleolu ning kõikide raviviiside võti on aidata neil kemikaalidel tõhusamalt toimida. Depressiooni all kannatava inimese jaoks on võtmeküsimus – miks on niisugused muutused ajus tekkinud ja mida me saame teha, et kiiremini paraneda?
Tõtt öelda on olemas palju eri viise, kuidas saab inimese hea tuju kemikaale mõjutada, muutes meid depressiooni poolt haavatavaks. Kolm kõige olulisemat on geenid, isiklik ajalugu ja olemasolev stress. Vaatame neid kõiki järjekorras lähemalt.
Geneetiline struktuur
Geenid on DNA segmendid, mis kontrollivad tohutut hulka keemilisi protsesse. Geenid on elu jaoks vältimatult vajalikud. Need dikteerivad, kas organism on kala, küülik või inimene. Need on kõikide eluvormide ehitusplaan ning ka iga indiviidi ainuomaste iseloomuomaduste skeem. Meie geenid on kui tehniline joonis, mille järgi on kõik inimesed loodud. Iga inimene pärib oma geenid vanematelt, ning need määravad, mis värvi on silmad, nahk ja juuksed. Geenid vallandavad inimese kasvades ja arenedes organismis protsessid, käivitades näiteks suguelundite arengu.
Geenid etendavad olulist rolli ka inimese isikupäras, kaasa arvatud kalduvuses ärevusele ja depressioonile, sest mõjutavad meie ajusüsteemi (neurotransmitterite süsteeme). Imikute uuringud on näidanud, et isiksuseomaduste erinevused võivad ilmneda juba esimestel elupäevadel – näiteks on mõned sülelapsed olemuselt pärsitud ja ettevaatlikud, teised aga innukad avastajad; osad lapsed on väga aktiivsed ja elava loomuga, teised jälle rahulikud. Iga inimene (välja arvatud ühemunakaksikud) on geneetiliselt erinev, koopiate tekkimine on välistatud.
Esimene võimalus on seega pärilik bioloogiline vastuvõtlikkus depressioonile. Selle tõenäosuse kinnitamiseks peab depressioonikalduvus ilmnema ka teistel suguvõsa liikmetel. Kõige kaalukam geneetilise pärilikkuse kasuks rääkiv tõend oleks identsed kaksikud, kes on kohe pärast sündi teineteisest eraldatud ning kes kogevad täiskasvanueas täpselt ühesugust depressiooniriski. Just nii see ongi: kui üks ühemunakaksik satub depressiooni, kujunevad teisel kaksikul välja tunduvalt väljendunumad sümptomid kui mis tahes teisel inimesel, kes on juhusliku valiku põhjal üldisest elanikkonnast välja selekteeritud. Mida sügavam on depressioon (näiteks psühhootiline või bipolaarne), seda suurem on risk. Erimunakaksikute puhul on risk endiselt suurem, kui juhusliku valimi indiviididel, kuid ühemunakaksikute omast väiksem. Selle tõendusmaterjali põhjal tundub, et depressiooni mõne vormi puhul eksisteerib geneetiline või pärilik risk. Geenid võivad mõjutada depressiooniläve – seda kergust, millega elusündmuste mõjul tekivad depressiivsed ajuseisundid, ning viimased uurimused tõendavad, et need võivad mõjutada ka inimese depressiooniga toimetuleku võimet.
Tuleb olla ettevaatlik, et neist leidudest mitte liiga lihtsustatud järeldusi teha, näiteks seda, et „depressioon on alati pärilik haigus”. Palju sõltub esmajoones juba sellest, kuidas depressiooni defineerida. Mõnel depressioonitüübil (eriti bipolaarsel või maniakaalsel) on kõrge „geneetiline laetus”. Lisaks tundub, et osadel inimestel on suurem risk teatud tüüpi depressiooni tekkimiseks, kui keegi nende lähisugulastest (geneetilistest sugulastest) kannatab teatud tervisehäirete all, mille hulka kuuluvad näiteks ärevushäire ja alkoholism. Kuid kuigi depressioon võib suguvõsa liinis järeltulijatele edasi kanduda, ei tähenda see, nagu kaasneks depressiooniga alati pärilik geneetiline risk. On palju põhjuseid, miks depressioon piki suguvõsa liini edasi kandub. Põhjuseks võib olla asjaolu, et inimesed satuvad aja jooksul samade negatiivsete survete meelevalda (näiteks vaesusest tulenev stress võib mõjutada paljusid põlvkondi, nagu ka teatud lastekasvatusmeetodid). Vanemal, kes suhtub lapsesse külmalt ja ükskõikselt, võivad üles kasvada lapsed, kellel on probleeme oma tunnete väljendamisega, kes on vastuvõtlikud depressioonile ja seega ka oma laste vastu külmad ja ükskõiksed. Tuleb meeles pidada ka seda, et leebe kuni keskmine depressioon (ülekaalukalt kõige sagedamini esinev depressiooni vorm) on teatud inimrühma (vaese või muul viisil puudust kannatava elanikkonna ning sõja läbiteinute) seas nii tavaline, et selle depressiooni põhjused seostuvad kõige tõenäolisemalt eluliste olukordade ja elustiiliga. Kuid geenide rolli ei tohiks samuti alahinnata. Aastate jooksul on uuritud tuhandeid kaksikutepaare ning geenid tunduvad mõjutavat paljusid käitumuslikke ja isiksuslikke omadusi – kuni rõiva- ja toidueelistusteni välja!
Varased eluaastad ja aju areng
Mis võiks veel peale geenide depressioonile soodsa tekkepinna kujundada? Kas inimese elus võib olla tegureid, mis mõjutavad meeleolu kujundavaid neurotransmittereid? Muidugi on see nii. Esiteks tuleb tõdeda, et inimaju on pärast sündi üsna ebatäiuslik ning areneb sünnijärgsetel aastatel tohutult. Seega, kuigi geenid annavad ette meie põhilise ehitusplaani, ei ole aju sugugi suletud süsteem, mis järgiks eelnevalt määratud kujunemisskeemi, sõltumata välismaailma mõjudest. On tõsiasi, et varase lapseea suhete olemus ja kvaliteet aitavad välja kujundada eri tüüpi kontakte, mille närvirakud