“Mis lollusi sa lapsele oled rääkinud?” Ema oli tõsiselt tige ning jätkas veel enne, kui Helena suudki paotada oli jõudnud. “Tüdruk virises juba eile õhtust saati ja kippus koju tagasi. Ütles, et kuulis kedagi trepist üles minemas ja pööningul midagi kolistamas. See on ju täpselt sinu jutt! Ma ei tea, ma ikka kujutasin ette, et sa oled juba suur inimene ja oma lapsikutest luuludest välja kasvanud, aga ei, sa pead viieaastasele ka mingeid haiglaseid udujutte pähe ajama! Oleksime veel paariks päevaks jäänud, aga laps oli täiesti endast väljas, sellisena ma polegi teda varem näinud!”
Ema sõnadevool katkes hetkeks ning Helena sai nüüd sõna sekka öelda.
“Ema,” pahvatas ta nördinult, “kelleks sa mind pead, mõtled, et ma hakkan last hirmutama? Ma pole talle mitte midagi rääkinud sellistest asjadest! Mitte midagi!“
Oli kuulda, kuidas ema teisel pool toru sügavalt hinge tõmbab. Mõnda aega valitses vaikus.
“Ma ei tea,” lausus ta siis kuidagi tüdinult, “küllap ta on siis lihtsalt sinu moodi. Eks temavanused kipuvad ikka igasuguseid asju ette kujutama.”
Hiljem oli Helena päris pikalt juhtunu üle mõtisklenud. Tal oli hea meel, et ka Steffi kuuleb selles majas midagi kahtlast ning järelikult ei olegi ta poolearuline, nagu ema arvab. Helena ei uskunud, et kõik võiks olla vaid Steffi fantaasia vili – ehkki kujutlusvõime oli sellel tüdrukul tõesti suur, seda tuli kinnitada, küll pidas ta ennast trollide kuningriigi noorimaks asukaks, aeg-ajalt oli aga hoopis sipelgas ja padjahunnik diivanil sipelgapesa, vannis ajas ta juttu näkineidudega… Sellegipoolest oli Helena veendunud, et tüdruk vanaema majas midagi kuulis. Miks ta muidu endast välja oleks läinud?
3
Tol reede hommikul, kui Helena pärast õhtust tülitsemist äkilise igatsusega vanaema maja peale hakkas mõtlema, ei tulnud aga kogu see tonditeema talle õieti meeldegi. Ta tundis hoopis, et see oleks ideaalne koht, kus aeg maha võtta. Seal, Tallinnast peaaegu kaheksakümne kilomeetri kaugusel Noarootsi lähistel polnud vähimatki ohtu, et Kristjan võiks iga hetk uksest sisse astuda või tahab ülevalt Pille paari muna laenata või on äsja kõrvalkorterisse kolinud venelased omavahel jälle tülli pööranud ning karjuvad teineteise peale nii, et seinad värisevad. Vanaema majas ootaks teda vaikus ja rahu ning just seda vajas Helena kõige enam. Aega, et lihtsalt olla ja rahulikult mõelda.
Kui tavaliselt läks Helenal otsuse vastuvõtmisega omajagu aega, siis seekord oli ta endas kindel kohe, kui see mõte talle hommikukohvi juues pähe kargas. Aega viitmata toppis ta seljakotti mõned olulisemad riideesemed nagu pidžaama, pesu ja mõned paarid sokke. Õigus, magamiseks tuli ju ka midagi kaasa võtta. Helena otsis oma riidekapi alumiselt riiulit välja vana sõjaväerohelise magamiskoti, keeras selle rulli ja pani välisukse juurde valmis, et pärast minema hakates kaenlasse haarata.
Ta ei kavatsenud oma plaanidest kellelegi rääkida. Mis mõttega? Egas ta sinna elama jää. Järgmisel, hiljemalt ülejärgmisel päeval on ta ju niikuinii linnas tagasi.
Ka täiesti kütmata majas tõenäoliselt valitsev krõbe külm ei suutnud selles äkilises minekuõhinas neidu heidutada. Mis seal ikka – majas oli kamin ju olemas ja Helena sai tuletegemisega hakkama küll. Poest tuli nagunii läbi minna, et söögipoolist varuda, asi see siis ka kott puid osta.
Igaks juhuks pani ta end siiski võimalikult soojalt riidesse. Selge see, et maja ei lähe hetkega soojaks. Seepärast tõmbas ta jalga voodriga mustad dressipüksid, selga pikkade varrukatega särgi ja selle otsa veel mõnusalt sooja rohelise fliispusa. Kindaid ei armastanud Helena tegelikult eriti kanda, ka kõige peenekoelisemad sõrmkindad tegid näpud kuidagi kohmakaks. Nüüd aga otsis ta siiski oma riidekapi tagumisest otsast välja punase-valgekirjud sõrmikud, mis vanaema kunagi oli kudunud. Vanaema oli üldse kuni oma elu lõpuni suur käsitöölemb, ta kudus ikka nii talle, emale kui ka onu Jaani perele igal aastal uued kindad, sallid, mütsid, kampsunid ja mis kõik veel. Ta oli isegi Steffile enne oma surma veel päris palju tillukesi asju jõudnud teha. Helena kandis vanaema tehtud kudumeid suurima heameelega, need nägid oma uhkete loomamotiivide ja keeruliste mustritega tõeliselt lahedad välja ja polnud ohtu, et mõnel teisel täpselt samasuguseid asju võiks leiduda. Ja mis peamine – talvisel ajal pakkusid vanaema kootud asjad täiesti asendamatut kaitset külma eest, eriti siis, kui väljas valitses säärane pakane nagu viimastel päevadel.
Jah, ilm polnud selline, et kinnastega pirtsutada. Juba viimased kaks päeva oli temperatuur langenud alla kahekümne kraadi ja Helena vandus hommikuti termomeetrile pilku heites tulist kurja. Miks see nõme külm talv küll tänavu nii varakult pidi hakkama? Tavaliselt oli ju novembris ikka veel suhteliselt inimlik ilm.
Enne minekut tegi Helena kerge meigi nagu tavaliselt. Õigupoolest oli see tema sihti arvestades üsna mõttetu, aga meikimine oli juba saanud harjumuseks. Värvimata ripsmetega tundis ta ennast lausa alasti ning jumestuskreem ja puuder aitasid tema õrna ja probleemset näonahka kaitsta krõbeda külma eest.
Pääsküla korrusmaja korterist kaubanduskeskuse juurde jõudmiseks kulus Helenal ehk kõige rohkem viis minutit. Poeesine parkimisplats oli üsna tühi, mis polnud tegelikult ka mingi ime. Kell polnud ju veel kaksteistki. Ta parkis oma kirsipunase Honda üsna peaukse lähedale. Uhh, selle mõne minutiga oli ilm justkui veel külmemaks läinud! Helena tõmbas oma pika pruuni sulemantli kapuutsi pähe, surus kinnastes käed taskusse ja kiirustas keskusesse.
Ostukäru lükates heitis ta korraks pilgu peeglisse. Külm oli põsed ja nina punaseks näpistanud ning Helena õlgadeni helepruunidel lokkis juustel helkisid üksikud lumehelbed. Õnneks ei ole vähemalt ripsmetušš laiali läinud, mõtles neiu ning sammus edasi.
Kõigepealt tõstis ta kärru kopsaka koti küttepuid. Kuramuse raske, oigas tüdruk endamisi. Päris masendav, kui peaks iga päev selliseid kotte koju tarima. Vahel oli ta küll mõelnud, et oleks vahva, kui kodus oleks kamin, mille paistel ennast talveõhtutel kerra tõmmata, ent nüüd leidis ta, et mõnes mõttes on keskküte tegelikult ikka üsna tänuväärne asi. Jääb ära nii kütmise kui ka puude ostmise vaev.
Edasi kärutades jäi Helenale silma paarike, kes piimatoodete riiuli juures elavalt sädistades kohukesi valis. Tüdruk oli vahest kaheksateist või üheksateist, kutt ilmselt natuke vanem. Just see mustas sulejopes tumeda peaga noormees oligi põhjuseks, miks Helena neid hetkeks nukralt silmitsema jäi. Ta oli väga Kristjani moodi, ehkki tõenäoliselt üsna mitu aastat noorem.
Helena juba vaikselt paranema hakanud tuju langes taas ning eelmisel päeval kogetu tuli taas valusa teravusega meelde. Ta ohkas ning tõstis nukralt oma kärusse kaks karamellimaitselist kõrrega piimajooki. Noored seisid endiselt kohukeste juures ning Helena märkas silmanurgast, kuidas noormees pani oma käsivarre neiule ümber piha ja embas teda kergelt. Ta leidis end mõtlemast, kui kaua too paarike juba koos on olnud ja kui kauaks neile seda praegust armunud olekut veel võib jätkuda. Tõenäoliselt olid nad alles hiljuti tutvunud, vaevalt et kauaaegne paar niimoodi käituks.
Tänapäeva maailmas pole enam midagi püsivat, keegi ei viitsi enam oma suhte tuleviku nimel vaeva näha. Kõik tüdinevad üksteisest nii kiiresti, mõtles Helena nukralt. Parimagi tahtmise juures ei meenunud talle oma tutvusringkonnast ühtegi paari, kes üle paari aasta vastu oleks pidanud. Kui siis vahest ainult vanemad inimesed. Ta polnud alati nii pessimistlik olnud, tegelikult oli see esimene kord, kui ta end sel kombel mõtisklemast tabas. Ja antud olukorras oli see ilmselt ka üsna loomulik. Helena kärutas leiva ja saia osakonna poole ning mõtles taas kerkima hakkava tigedusega Kristjani peale. Mõelda, ta oli juba viimased kolm kuud selle Evkaga sebinud! Kõik need korrad, mis ta oma jutu järgi kauemaks tööle oli pidanud jääma, oli ta tegelikult tulnud tolle plika juurest… Helena tundis, kuidas sees hakkab keerama.
Korraks mõtles ta, et sõidab koju tagasi, pakib Kristjani asjad kokku ja tõstab ukse taha, just nagu tal eelmisel õhtul plaanis oli olnud. Juba järgmisel hetkel hakkas ta aga taas