2
Vanavanemate majas oli Helena arvates alati midagi tontlikku peitunud. Väiksena seal ööbides oli ta alati nõudnud, et lamp põlema jäetaks. Sellegipoolest ei maganud Helena seal iial hästi, ei lapsepõlves ega ka suuremana. Und ei tulnud ja iga kord, kui ta lõpuks magama jäi, kollitasid teda halvad unenäod, milles enamasti jälitas teda keegi tundmatu ilmselt kurjade kavatsustega. Seepärast ei meeldinud Helenale kunagi vanaema juurde jääda kauemaks kui mõneks päevaks, ehkki ema oleks meelsasti näinud, et laps terve suve maal oleks veetnud.
Asi polnud ainult selles, et seal korralikult magada ei saanud. Lapsena oli Helena üsna kindel, et majas elutseb peale vanaema ja vanaisa veel keegi. Tal oli selgesti meeles üks ammune suvepäev, mil ta tollest olendist esimest korda aimu oli saanud. Helena oli olnud siis umbes viieaastane.
Oli suve kohta üsna jahe päev ja vihma tibutas. Helena oli pisut külmetunud ja vanaema soovitas tal toas püsida. Temal endal oli tarvis õues vanaisale abiks olla. Vist ladusid puid riita või midagi säärast. Igatahes oli väike Helena siis oma nukupere elutoa nurgas seisvast pappkastist välja kraaminud ja nendega keset põrandat hoolega tegelema asunud. Helena polnud sedasorti laps, kes omaette mängimisest mingit probleemi oleks teinud. Vastupidi, just üksi olidki mängud alati kõige põnevamad. Helena mäletas end üldse üsna erakliku lapsena, sõbrad-sõbrannad tulid tema ellu alles kusagil kümnendast eluaastast.
Tüdruk oli tükk aega nukkudega asjatanud, kui joogijanu peale kippus. Ta teadis, et külmikus on suur kannutäis punase sõstra morssi, aga kann oli suur ja raske ning ise poleks ta seda kallata jõudnud. Ta kaalus parajasti, kas tõusta ja minna õue vanaema-vanaisa kutsuma või pigem oodata, kui emb-kumb neist ise tuppa tuleb, kui äkitselt kostusid toa ukse tagant sammud. Keegi kõndis trepist üles pööningule, selles polnud vähimatki kahtlust.
“Vanaema!” hõikas Helena. Ei mingit vastust. “Memm, ma tahan juua,” hüüdis laps nüüd juba valjemini ja virilamalt. Ikka ei midagi. Sammud aga läksid endiselt mööda trepiastmeid üles. Need sammud olid kerged ja tüdruk taipas, et vanaisa omad need kindlasti ei olnud. Kulmu kortsutades ajas laps ennast põrandalt püsti ja marssis uksest välja, et saada selgust, mispärast vanaema talle ometigi ei vasta.
Trepil ei olnud enam kedagi, ainult pööninguuks kolksatas. Misasja see memm sealt pööningult küll otsib, arutles laps endamisi. Muidu ei käinud seal kunagi keegi. Uudishimu ei andnud asu ja väike Helena jooksis trepist üles. Ta haaras lingist ja tõmbas pööninguukse lahti. “Vanaema, mis sa siin…” alustas ta juba, ent vakatas siis. Polnud ainsatki hingelist, ainult mõned suured pruunid pappkastid vedelesid siin põrandal tolmu sees, eemal seina ääres seisis üksik kolme jalaga taburet ning selle kõrval vanaisa vanad kalamehesaapad.
Laps seisis hetke tardunult lävel ja oli suures segaduses. Keegi ju ometi tuli pööningule, ta oli seda täiesti selgesti kuulnud! Kas see võis olla tont? Ta oli hiljuti lugema õppinud ja just vanaema juures oli ta lugenud juttu poisist, kelle riidekapis elasid tondid. Mõelda, kui see oli tõesti tont! Väike tüdruk taganes kiirelt, süda ärevusest pekslemas ja oleks äärepealt tagurpidi trepist alla lennanud. Õnneks sai ta viimasel hetkel siiski käsipuust kinni ja pääses vaid kerge kriimustusega põlvel. Alla jõudnud, tormas ta otsemat teed õue vanaema ja vanaisa otsima.
Vanaema ei tahtnud vaimudest ega tontidest midagi kuulda.
“See oli lihtsalt tuuletõmbus, kallis laps,” oli ta kinnitanud. “Mingeid vaime pole olemas ja meil siin neid igatahes kohe kindlasti ei elutse! Ära kujuta rumalusi ette!” Vanaisa oli selle jutu peale üksnes pahuralt mühatanud.
Hiljem, juba suurema tüdrukuna kuulis Helena veel korduvalt pööningutrepil samme ja kuigi ta oli neist iga kord vanavanematele rääkida üritanud, ei kuulanud nood teda iialgi. Helena märkas koguni, et nad kipuvad seesuguse jutu peale kummaliselt ärrituma. Vanaema läks näost alati nii imelikuks, kui Helena vaimust juttu tegi, ja vanaisa ei teinud seda juttu lihtsalt kuulmagi. Vanaema käest sai tüdruk siis enamasti kõvasti riielda ja lõpuks pidas laps targemaks sel teemal suu kinni hoida. Kummalisi samme kuulis ta aga endiselt ja ühel õhtul kostus pööningult hirmus kolakas, justkui oleks midagi rasket suure hooga ümber paisatud.
“Kas te nüüd ka ei kuulnud?” oli tüdruk siis võidukalt kisanud. “Kas te nüüd ka ei usu mind?”
Vanaema oli justkui võpatanud, ent ajas juhtunu tuuletõmbuse kaela nagu tavaliselt.
“Küllap kukkus see vana taburet ümber,” arvas ta.
Helena võis toona olla umbes seitse aastat vana, aga seda teadis ta küll, et üks kerge taburet poleks kukkudes ealeski sellist mürtsu tekitanud. Pigem kõlas see heli, nagu oleks kummuli prantsatanud köögilaud või tugitool.
Sama aasta talvel suri vanaisa ja Helena ei käinud enam nii sageli maal. Ilma vanaisata oli kuidagi kõle ja igav ja vanaema oli põllu- ja majapidamistöödega nii hõivatud, et lapselapsele ei jätkunud kuigi palju aega. Õigupoolest oligi Helena alati vanaisaga paremini läbi saanud. Niipalju kui Helena oma vanaema mäletas, oli too alati tõsine ja kuidagi mureliku olekuga, samas kui vanaisa pakatas elurõõmust ja leidis lapselapse jaoks alati aega. Ema rääkis kunagi, et vanaema olevat eluaeg vanainimeslik ja morn olnud, vanaisa aga tema vastand. Samas olnud vanaisa nooremana üsna äkilise loomuga. Viimast oli Helenal üpris raske uskuda, tema mäletas vanaisa üksnes sooja, osavõtliku ning rõõmsameelsena.
Et Helena ei veetnud enam maal nii palju aega, ei mäletanud ta ka, et seal rohkem midagi eriskummalist oleks kuulnud või näinud. Jah, tema nukuriided, kammid ja harjad kippusid tihtipeale saladuslikult ära kaduma ja toona pidas ta seda ilmeksimatult tondi kätetööks, ent hiljem pani seesugune mõte teda vaid muigama. Mida küll peaks üks kummitus Barbie' ballikleidi või juukseharjaga peale hakkama?
Midagi oli siiski veel toimunud, ilmselt midagi üsna ebameeldivat. Mis see oli või millal juhtus, seda Helena ei mäletanud, kusagil alateadvuses tundis ta, et vahest ongi parem, kui see ei meenu. Ta mäletas vaid üksikuid fragmente – laualambi kahvaturoosakat kuma, pimedust, koirohu mõrkjat lõhna, midagi kukkumas kaela… Ta oli nutnud, meeleheitlikult peidupaika otsinud ja lõpuks selle ka leidnud, ent kuhu või kelle eest… Sellega ta oma pead enamasti ei vaevanud. Milleks kaevata kusagilt kaugest minevikust ebameeldivaid mälestusi? On asju, mis on parem unustada.
Teismeliseeas olid tal juba omad sõbrad-sõbrannad, nii et vanaema juurde jõudis ta üsna harva – enamasti üksnes sünnipäeva ja jõulude ajal. Mõned korrad olid nad siiski ka emaga suvel maal käinud, aga tollal ei kuulnud Helena enam midagi kahtlast. Võib-olla oli asi selles, et ema suhtus kõigesse üleloomulikku teatava põlgusega ning kinnitas korduvalt, et selliseid totrusi usuvad vaid inimesed, kelle mõistus on jäänud kümneaastase tasemele. Ja Helena oli kuulnud, et kui keegi vaime ei usu, siis tema juuresolekul nood end ka ei ilmuta. Igatahes tundis Helena end koos emaga vanaema majas üsna turvaliselt.
Aastad läksid ja ema sai Kaarliga tuttavaks. Pärast seda polnud ema enam iial Helena päralt ja ühised maalkäimised lõppesid. Helenale ei meeldinud ema püüe kunstlikult tekitada pereidülli ja enamasti leidis ta mõne vabanduse, et nende kahega aega mitte veeta. Kui Kaarel neile kolis, hoidis Helena kodust võimalikult palju eemale, ööbides sageli sõbrannade juures. Mingeid ütlemisi polnud Kaarliga kunagi ette tulnud, pigem vältisid mõlemad suhtlemist. Selleks ajaks, kui Steffi sündis, oli Helena juba tööle läinud ja esimese palga eest teises linnaotsas kahetoalise korteri üürinud.
Mis puutus Steffisse, siis temaga sai Helena päris hästi läbi. Esialgu oli ta ema rasedusest kuuldes küll sügavasse masendusse langenud – tundus kohe väga veider kahekümneaastasena veel õde või vend saada –, aga ta kiindus sellesse haprasse olendisse esimesest pilgust. Mida aeg edasi, seda rohkem tundis Helena, et väike Steffi on olemiselt ja välimuse poolest temaga väga sarnane. Tal olid samasugused pikad ja otsast lokki hoidvad tuhmpruunid juuksed ja suured rohekassinised silmad, ka tema armastas ohjeldamatult magusat ja lisaks nukkudega mängimisele jumaldas puude otsas ronimist ja poriloikudes plätserdamist. Sageli, väga sageli tundis Helena oma väikeses poolões ära iseenda kakskümmend