Jah. Täiskasvanud Aafrika isaelevandi täielikku kihvakomplekti.
Karou ohkas neid nähes. Brimstone ei olnud talle öelnud, mida ta otsib, ta oli ainult tähendanud, et Karou teab, mis see on, kui ta seda näeb, ning nii see oligi. Oh, kas pole mitte tore nendega ühistranspordis ringi jageleda?
Erinevalt teistest pakkujatest ei oodanud teda suur must auto ega hulk tüüakaid ihukaitsjaid, kes raskeid asju tema eest tõstaksid. Temal oli ainult rida soovinöpse ja isiklik sarm, kummastki aga ei piisanud, veenmaks taksojuhti selles, et rohkem kui kahemeetrised kihvad võiksid tema taksost välja tolkneda. Niisiis tuli toriseval Karoul need kuue kvartali kaugusele lähimasse metroojaama vedada, trepist alla ja pöörduksest sisse. Kihvad olid mässitud presendi sisse ja kleeplindiga kinni kleebitud ning kui tänavamuusik oma viiuli vaikima sundis, et küsida: „Hei, kullake, mida sa seal vead?” vastas Karou: „Muusikuid, kes küsisid küsimusi,” ja jätkas vedamist.
Kahtlemata oleks võinud veel hullemini minna ning sageli läkski. Brimstone saatis ta hammaste järele igasugu jumalast hüljatud paikadesse. Pärast üht juhtumit Peterburis, kui ta paranes kuulihaavast, oli ta küsinud: „Kas minu elu on sinu jaoks tõesti nii vähe väärt?”
Kohemaid, kui küsimus huulilt pääses, oli Karou seda kahetsenud. Kui tema elu tõesti oli Brimstone’i jaoks nii väärtusetu, ei tahtnud Karou, et Brimstone seda tunnistaks. Brimstone’il olid oma puudused, kuid tema oli Karou ainus perekond, koos Issa, Twiga ja Yasriga. Kui Karou tõesti oli lihtsalt mingi ebaoluline orjatüdruk, ei tahtnud ta seda teada.
Brimstone’i vastus ei olnud Karou hirmu ei ümber lükanud ega sellele kinnitust andnud. „Sinu elu? Sa pead silmas oma keha? Sinu keha ei ole enamat kui ümbrik, Karou. Hingega on teised lood, kuid nii palju kui mina tean, ei ole see hetkel mitte kuidagi ohus.”
„Ümbrik?” Karoule ei meeldinud mõelda oma kehast kui ümbrikust, mida teised saavad avada ja läbi tuhnida ning osi eemaldada nagu kupongilehelt kuponge.
„Mina eeldasin, et sa arvad ka nii,” oli Brimstone vastanud. „Arvestades, kuidas sa oma keha täis oled kritseldanud.”
Brimstone tema tätoveeringuid heaks ei kiitnud, mis oli kummaline, sest just tema tõttu oli Karou saanud oma esimese tätoveeringu, silmad peopesades. Või vähemalt Karou kahtlustas, et nii see on, kuigi kindlalt ta ei teadnud, sest Brimstone ei vastanud isegi kõige tavalisematele küsimustele.
„Mida iganes,” oli Karou valulise ohkega öelnud. Ohe oli tõepoolest olnud valuline. Kuuliga pihta saada oli valus, üllatus-üllatus. Iseenesest ei saanud ta väita, justkui oleks Brimstone ta igasuguse ettevalmistuseta ohtude kätte saatnud. Ta oli hoolitsenud selle eest, et Karoud oli väikesest peale võitluskunstides treenitud. Karou ei rääkinud oma sõpradele sellest kunagi, tema sensei oli talle varakult õpetanud, et see ei ole midagi, millega kelkida, ning sõbrad oleksid olnud väga üllatunud, kui oleksid teadnud, et Karou nõtke, sirgeselgne olek käib käsikäes surmava oskusega. Surmav või mitte, igatahes oli tal olnud ebaõnn teada saada, et karatega relvade vastu kuigi hästi ei saa.
Ta oli kiiresti paranenud kibeda salvi ning nagu ta kahtlustas, võlukunsti abil, kuid tema nooruslik kartmatus oli kõikuma löödud ning edaspidi siirdus ta ülesandeid täitma pelglikumalt.
Rong tuli ning Karou vinnas oma koorma uksest sisse, proovides mitte liiga palju mõelda sellele, mida komps sisaldas, ega võrratule elule, millele oli kusagil Aafrikas kriips peale tõmmatud, kuigi ilmselt mitte hiljuti. Kihvad olid tohutud ja Karou juhtus teadma, et elevandikihvad ei kasva tänapäeval enam kuigi sageli nii suureks – salakütid olid selle eest hoolitsenud. Kõigi suurte isasloomade mahatapmisega olid nad elevantide genofondi muutnud. See ajas südame pahaks, aga siin ta nüüd oli, osa võtmas sellest verisest kaubandusest, tirimas osa väljasuremisohus loomast salakaubana mööda Pariisi neetud metrood.
Ta sulges tolle mõtte ühte oma mõistuse pimedatest kambritest ja vahtis aknast välja, rong kihutas mööda tumedaid tunneleid. Karou ei saanud endale selliseid mõtteid lubada. Iga kord, kui ta seda tegi, tundus elu olevat üleni verega koos ja vastik.
Eelmisel semestril, kui ta oma tiivad meisterdas, oli ta nimetanud end väljasuremisingliks, ning see oli täielikult kohane. Tiivad olid valmistatud ehtsatest sulgedest, Brimstone’i käest pihta pandud. Sulgi oli sadu, kaupmehed olid aastate jooksul need Brimstone’ile toonud. Karoul oli väiksena kombeks nendega mängida, enne kui ta mõistis, et nende saamiseks oli tapetud linde, terved liigid olid välja surnud.
Kunagi oli Karou olnud süütu, väike tüdruk mängimas sulgedega kuradi enda koopas. Enam ta süütu ei olnud, kuid ta ei teadnud ka, mida selle teadmisega peale hakata. Selline tema elu oligi: võlukunst ja häbi ja saladused ja hambad ja sügav näriv tühjustunne tema sees, kust ilmselgelt oli midagi puudu.
Karoud vaevas tunne, et ta ei ole täielik. Ta ei teadnud, mida see tähendab, kuid see tunne oli teda saatnud kogu elu, ta oleks justkui midagi unustanud. Ükskord väiksemana proovis ta seda Issale seletada. „See on nii, nagu sa seisaksid köögis ning sa tead, et sa läksid sinna mingil põhjusel, kuid sa ei suuda meenutada, mis põhjus see oli, mitte kuidagi.”
„Ning sul on selline tunne?” küsis Issa ja kortsutas kulmu.
„Kogu aeg.”
Issa oli tõmmanud ta endale lähemale ja silitanud ta juukseid, siis veel loomulikku peaaegu musta värvi, ja öelnud üldse mitte veenvalt: „Ma olen kindel, et see ei tähenda midagi, kullake. Ära muretse.”
Jajah.
Igatahes. Sihtkohas kihvade metrootrepist üles saamine oli palju raskem, kui alla tirimine, ning lõpuks üleval, oli Karou surmani väsinud, talvemantli all higine ja äärmiselt turtsakas tujus. Värav asus veel mõni kvartal eemal, selleks oli ühe sünagoogi pisikese laohoone uks, ning kui ta viimaks selle juurde jõudis, leidis ta kaks rabi selle eest süvenenult juttu puhumas.
„No tore küll,” pomises ta. Ta läks neist mööda ja nõjatus raudvärava vastu vaateulatusest väljas, et oodata, kuni nad väga salapärasel toonil mingi vandaalitsemise üle arutamisega ühele poole saavad. Lõpuks läksid rabid ära ning Karou sikutas kihvad väikese ukse juurde ja koputas. Mõnel varjulisel alleel maailma ükskõik millises otsas oodates kujutles ta alati, mis tunne oleks värava taha jääda. Vahel läks mitu pikka minutit, enne kui Issa ukse avas, ning iga kord vaagis Karou võimalust, et vahest seda ei avatagi. Ta pelgas alati, et ta jäetakse välja, mitte lihtsalt üheks õhtuks, aga alatiseks. Selle võimaluse tõttu oli ta vägagi teadlik oma võimetusest. Kui ühel päeval uks ei avaneks, oleks ta üksi.
Ootamine venis pikale ja roidunult ukseraamile toetuv Karou märkas midagi. Ta ajas end sirgu. Uksel ilutses must käejälg. See ei olekski muidu nii imelik olnud, ainult et tundus, justkui oleks see puidu sisse põletatud. Põletatud, kuid siiski täpselt käe järgi. Sellest ilmselt rabid rääkisidki. Ta katsus jälge sõrmeotstega ja leidis, et tegelikult oli see puidu sisse kraabitud, nii et tema enda käsi sobis sinna sisse, kuigi paistis siis väiksem, ning kui ta peo ära võttis, oli see üleni peene tuhaga kaetud. Karou pühkis segaduses käed puhtaks.
Mis selle jälje oli jätnud? Peenelt valmistatud põletusraud? Vahel tuli ette, et Brimstone’i kaupmehed jätsid maha märke, mille abil väravat järgmisel korral leida, kuid nemad tegid tavaliselt lihtsalt värvilärakaid või uuristasid noaga ristimärke. See siin oli nende kohta veidi liiga keerukas.
Uks kriuksatas Karou sügavaks kergenduseks lahti.
„Kas kõik läks hästi?” küsis Issa.
Karou vinnas kihvad vestibüüli, tal tuli hoida neid nurga all, et need ikka sisse mahuksid. „Muidugi.” Ta vajus seina najale. „Veaksin elevandikihvu mööda Pariisi igal õhtul, kui ainult saaksin, küll see oli tore.”
7
Mustad käejäljed
Üle terve maailma ilmusid mõne päeva jooksul mustad käejäljed paljudele ustele, kõik puidu või metalli sisse põletatud. Nairobis, Delhis, Peterburis ja mitmes teises linnas. Oli see vast nähtus.