Yasri turtsatas. „Ma valmistaksin talle hea meelega korralikku toitu, kui sa mind kunagi ette hoiataksid, sina igavene elajas.” Siis pöördus ta Karou poole: „Sa oled liiga kõhn, kullake. See ei ole sünnis.”
„Mm,” nõustus Issa ja silitas Karou juukseid. „Temast saaks hea leopardi, kas sulle ei tundu? Sile ja laisk, kasukas päikesepaistest kuum, ning mitte liiga lahja. Üks hästitoidetud leoparditüdruk, lakub kausist koort.”
Karou naeratas ja sõi. Yasri serveeris kõigile teed, just täpselt nii, nagu kellelegi meeldis, see tähendas, et Brimstone sai kaks tükki suhkrut. Pärast kõiki neid aastaid tegi see Karoule ikka veel nalja, et soovikaupmees on paras maiasmokk. Ta vaatas, kuidas Brimstone uuesti oma lõppematu töö kallale kummardus ja hambaid niidi otsa lükkis.
„Oryx leucoryx,” tundis Karou ära hamba, mille Brimstone just oma kandikult võtnud oli.
Brimstone ei liigutanud kulmugi. „Antiloobid on lastele.”
„Anna mulle siis mõni keerulisem.”
Brimstone ulatas talle hai hamba ja Karoule meenusid kõik need tunnid, mil ta oli siin koos Brimstone’iga istunud ja hambaid uurinud. „Mako,” ütles ta.
„Kas pikkade või lühikeste uimedega?”
„Oh. Ee.” Ta tardus hetkeks, hoides hammast pöidla ja nimetissõrme vahel. Brimstone oli seda kunsti talle õpetanud väikesest peale ja ta suutis tunnetada hammaste päritolu ja kvaliteeti nende õrnade võngete kaudu. Ta teatas: „Lühikeste.”
Brimstone kortsutas kulmu, see oli suurim kiitus, mida tema käest loota.
„Kas sa teadsid,” küsis Karou temalt, „et mako hai looted söövad üksteist emaüsas?”
Issa, kes parasjagu Avigethi silitas, turtsatas põlastavalt.
„See on tõsi. Ainult need looted, kes oma liigikaaslaseid söövad, jäävad ellu ja saavad sündida. Kas te suudate ette kujutada, mis siis oleks, kui inimesed ka sellised oleksid?” Ta pani jalad lauale ja paar hetke hiljem, pärast sünget pilku Brimstone’ilt, võttis need jälle maha.
Poe soojus muutis ta uimaseks. Tema väike nurgake kutsus teda ja sama tegi ka lapitekk, mille Yasri oli talle valmistanud, nii pehme pärast aastatepikkust kaisutamist. „Brimstone,” ütles Karou kõhklevalt. „Mis sa arvad, kas…?”
Samal hetkel kostis vihast müdinat.
„Jeerum,” ütles Yasri ja korjas ärritunult nokka naksutades teenõud kokku.
Müdistati poe teise ukse taga.
Tagapool Twiga töökoha juures, poe pimedates soppides, kus iial ühtegi laternat ei rippunud, oli teine uks. Seda ust ei olnud Karou juuresolekul kunagi avatud. Ta ei olnud aimugi, mis selle taga on.
Müdin kostus uuesti, see oli nii kõva, et hambad klõbisesid oma purkides. Brimstone tõusis ja Karou teadis, mida tema nüüd tegema peab, ka tal tuleb nüüd tõusta ja kohemaid lahkuda, kuid ta vedeles oma toolil edasi. „Lase ma jään,” ütles ta. „Ma olen vait. Ma lähen oma nurka peitu. Ma ei vaata…”
„Karou,” ütles Brimstone. „Sa tead reegleid.”
„Ma vihkan reegleid.”
Brimstone astus sammu Karou poole, valmis teda toolilt püsti tõstma, kui ta ei peaks kuuletuma, ning Karou kargas jalgele, käed allaandmise märgiks üleval. „Olgu, olgu.” Ta pani mantli selga ja tagumine jätkus, kahmas veel ühe saia Yasri kandikult ja lasi siis Issal end vestibüüli juhatada. Uks sulgus nende taga ja summutas kõik hääled.
Ta ei vaevunud Issalt küsima, kes teise ukse taga oli – Issa ei reedaks iial Brimstone’i saladusi. Kuid ta lausus veidi haledalt: „Ma tahtsin just Brimstone’ilt küsida, kas ma võiksin oma vanas nurgakeses magada.”
Issa kummardus lähemale, et teda põsele suudelda, ja ütles: „Oh, kulla laps, kas see poleks mitte tore? Me võime siin samas oodata, nagu siis, kui sa olid väike.”
Ahjaa. Kui Karou oli liiga väike, et teda üksipäini maailma tänavatele saata, oli Issa teda siin hoidnud. Mõnikord olid nad siin kitsukeses kohas tundide kaupa redutanud, Issa püüdmas teda lõbustada kas laule lauldes või joonistades – õigupoolest oligi see Issa, tänu kellele Karou joonistama oli hakanud – või kroonides teda mürkmadudega, kui sees tegeles Brimstone sellega, kes iganes teiselpool ust luuras.
„Sa võid tagasi sisse tulla,” jätkas Issa, „pärast.”
„Pole midagi,” ütles Karou ohkega. „Ma parem lähen.”
Issa pigistas ta käsivart ja ütles: „Head und, kulla tüdruk,” ning Karou tõmbas pea õlgade vahele ja astus tagasi välja külma kätte. Ta kõndis ja kellad Praha tornides hakkasid kesköötundi näitama ning too pikk sündmusterohke esmaspäev jõudiski viimaks lõpule.
9
Saatana ukseava
Akiva seisis katuseterrassi äärel Riyadhis ja passis üht ukseava all kitsa tänava ääres. See nägi välja sama suvaline kui kõik teisedki, kuid ta teadis, mis uks see selline on. Selle kibemaagiline aura tuksus ta lauba taga.
Üks saatana väravatest inimeste maailma.
Ta lõi lahti laiad tiivad, mis olid nähtavad ainult tema varjust, ja liugles alla ning maandus sädemesajus. Tänavapühkija märkas teda ja langes põlvili, kuid Akiva ei teinud temast väljagi ja astus ukse juurde, käed rusikasse tõmbumas. Üle kõige maailmas oleks ta tahtnud oma mõlemad mõõgad haarata ja uksest sisse tormata, teha kõigele siinsamas Brimstone’i poes verine lõpp. Väravate võlujõud oli aga riukaid täis ning ta teadis seda piisavalt hästi, et mitte midagi üritada, nii et ta tegi lihtsalt seda, mida oli siia tegema tulnud.
Ta sirutas käe ja surus selle vastu ust. Oli paista pehmet hõõgumist ja lõhnas põlemise järele ning kui ta oma käe tagasi tõmbas, oli tema käejälg puidu sisse põlenud.
See oli kõik, praegu.
Ta pööras ringi ja kõndis minema ning rahvas taganes vastu seinu, et lasta tal mööduda.
Muidugi ei näinud nad teda sellisena, nagu ta tegelikult oli. Tema hirmuäratavad tiivad olid nähtamatuks võlutud ning ta oleks pidanud küll välja nägema nagu inimene, kuid ta ei mänginud oma rolli kuigi veenvalt. Inimesed nägid pikka noort meest, imeilusat – tõeliselt, hingematvalt ilusat, tegelikus elus selliseid kuigi sageli ei näe – kes liikus nende seas kiskjaliku graatsiaga ega tundunud neid märkavatki, justkui kõik teised poleks midagi muud kui kujud jumalikus aias. Seljal rippusid tal risti kaks tupes mõõka ja üleskeeratud varrukad paljastasid päevitunud ja pingul lihaselised käevarred. Tema käed olid vaatamist väärt, söövitatud armide valgest ja tätoveeringutindi mustast, mis ilutses juttidena tema sõrmedel.
Akiva mustad juuksed olid ülilühikeseks pöetud ja juuksepiir v-tähe kujuline. Tema kuldne nahk oli kõrgetel põsesarnadel, otsmikul ja ninakaarel tumedamaks päevitunud justkui elaks ta oma elu heldes meekarva valguses.
Ilus oli ta küll, aga ka ohtlik. Oli raske teda naeratamas ette kujutada, seda ei olnudki Akiva juba aastaid teinud ega kavatsenudki kunagi teha.
Kuid kõik see oli vaid pinnapealne. Inimesed, kes teda vaatama jäid, märkasid eelkõige hoopis Akiva silmi.
Need olid merevaigukarva nagu tiigril, ning nagu tiigril, olid ka tema silmaääred tumedad, nii paksudest ripsmetest kui söest, mis muutis iiriste kulla valguskiirte sarnaseks. Ta silmad olid ehedad ja hiilgavad, hüpnotiseerivad ja kohutavalt ilusad, kuid midagi oli neis valesti, midagi oli puudu. Vahest oli see inimlikkus, see headus, mida leidub inimestes ja mis on ilma igasuguse irooniata nime saanud nende endi järgi. Kui üks vana naine nurga tagant ilmus ja nende teed ristusid, langes mehe pilgu jõud täielikult tema peale ja naine hakkas õhku ahmima.
Tema silmades oli tõeline tuli. Naine oli kindel,