„Ja sellest tulenes näiteks, et vastuolud põhjuslikkuses on võimalikud vaid koonduvas infojadas. Ehk siis on sul kusagil piiratud alas võimalik luua temporaalne tagasiside, kuid tervet maailma sa petta ei saa.” Nad vaatasid pisut aega teineteisele otsa ja siis raputas Kronos ohates pead. „Need sõnad on täiesti mõttetud ilma nende taga oleva teooriata.”
„Aga sa ju oled siin? Aitad meid!” ei suutnud ma end pidada.
Ta pilk peatus sekundiks minul, siis langetas ta pea, näol tuttav lõpmatu kurbus. Ta oli tõtt-öelda ka juba väga purjus. „Inimkannatuste dimensiooni maailmas ei ole. Ükskõik, mida ma teen, on see suuremas skaalas mõjutu.”
„Kuid kõik, mida me teeme, mõjutab tulevikku? Seda sa ju teed siin? Selleks sa siin oledki?”
„Mu sõber, ükskõik kui arrogantne ma välja paistan, on talumatult raske teada, et iga su tegu… et sa kõige lõpuks pead kümneid ja kümneid kordi elama läbi maailma lõpu. Ja mu lunastus on vaid päikesejänku seinal.” Mida ta sellega mõtles, ma ei tea.
„Aga ikkagi sa tulid?” Professor silmitses toda kummalist meest ja paistis, et temalgi on hirm.
Kronos rüüpas uuesti karikast. „Ma olen sõdur. Ma võitlen selle eest, millesse ma usun.”
„Kuid see ei saa ju mõjutada ei minevikku ega tulevikku?” ei jätnud ma järele, kuigi mu hääl värises.
Ta nagu ärkas ja fikseeris oma pilgu taas minul. Ma olen lõputult korranud, et suurema osa ajast ei suutnud ma temast aru saada, ja ega seegi lause mingi erand ei olnud, ehkki sel hetkel ma peaaegu mõistsin, mida ta öelda tahtis: „Kui torm su hukutab, siis ei ole mingit kasu teadmisest, et sa nägid seda tulemas ja ohverdasid korralikult merejumalale. Jumalaid ei ole olemas ja tormil on ükskõik.”
Kronost ei ole ma kunagi mõistnud, seda enam, et tükk aega ma lihtsalt ei uskunud teda, kui ta ka juhtus midagi poetama oma elu ja mineviku kohta. Ma panin mõnikord kirja meie õhtusi jutuajamisi, kuid ma ei teinud seda esimestel nädalatel ja seega pean selle aja nüüd mälu järgi taastama. Järgnev vestlus laeva haldava seltskonnaga – Kronost sel õhtul ei olnud ja me kõik tundsime end vabamalt – toimus aga nii umbes kuu aega pärast meie saabumist ja selleks ajaks oli tekkinud teatud vastastikune usaldus.
Ma ei mäleta täpselt, kuidas vestlus sinnapoole tüüris. Me sõime ja ma vist üritasin küsida masindeemoni mõistusesse kirjutatud korralduste – softi – kohta. Siit edasi aga saan toetuda oma konspektile.
Zeus selgitas: „Kui me selle veidra laeva leidsime, saime üsna varsti aru, kuidas seda juhtida. Sel olid omad kaitsed, aga need olid maha käinud…”
„Kuidas – maha käinud?” katkestas Cheril. Ta kippus üldse vestluse juhtimist enda peale võtma ja see meeldis tegelikult meile kõigile, sest ta küsis tihti küsimusi, mida me mingitel põhjustel – enamasti kartusest valele teemale sattuda või rumal välja näha – ei julgenud ise küsida.
„Leviatan oli seatud nii, et kui teatud aeg on mööda läinud, avaneb ligipääs järjest uutele, sügavamatele juhtimiskihtidele. Ilmselt on tsivilisatsioon, kes selle valmistas, ammu ajas ja ruumis liikunud ja aru saanud, et kui seade on kuhugi maha jäänud või kadunud, on kõigile kasulikum, kui ükskõik kes saab seda teatud aja pärast kasutada. Nii lasigi see laev meid rahulikult sisse ja võttis vastu korraldusi. Vaata, piisas ühest pilgust, et näha sarnasust siinse kirja ja kreeka tähestiku vahel. Hakkasimegi siis katsetama kreeka sõnaraamatuga. Saime kätte ainult kreekavene sõnaraamatu ja mingil hetkel katsetasime seda skanneri peal. Tulemus oli jahmatav – riistapuu õppis kiiresti ära vene keele. Järgmiseks tahtsime katsetada eesti-vene sõnaraamatut, aga siis tuli mõistus koju ja otsustasime anda käsklusi vene keeles, et ta aru saaks, muidu aga jääda oma keele juurde. Siis üritasime oma kutsungeid registreerida, aga ei osanud. Arvuti õppis kiiresti vahet tegema erinevatel häältel, ja kui me hakkasime kasutama kreeka jumalate nimesid, kodeeris ta need sisse. Nii me siis panime paika, kes on kes, ja leppisime sellega, et laev registreerib meid kui seltskonda, kes siin kunagi ajastuid tagasi ringi kondas. Nüüd me juba oskaksime ka uusi nimesid sisestada, aga ma ei ole sugugi kindel, kas ta oskaks kõik meie kunagiste vestluste salvestused ümber kodeerida, pealegi meeldis meile end omaaegsete jumalate nimedega kutsuda, nii et nii see on jäänud…”
„Olid nad tõesti jumalad?” küsis Ruxus vaiksel häälel.
Zeus turtsatas. „Ma ei tea, kes nad olid, aga kui nad tulid selle laevaga, siis ei ole palju vaja, et primitiivsetele inimestele jumalik välja näha.”
Akende taga voogas mööda hall vesi.
„Ja kuidas te oma maailmast siia sattusite?” küsis Cheril.
„Meiega hakkas juhtuma kummalisi asju.” Zeus vaatas kurjalt klaasipõhja. „Seinad avanesid. Avanesid ilmade vahelised teed ja sealt tulnud võõrad ründasid meid tulega. Siis teed sulgusid, aga osa meie hulgast jäi teisele poole. Seevastu Kronos ja Gaia tulid sealt. Kronos oli raskelt haavatud. Järgmisel hommikul ilmus oht. Veealune laev, mis tulistas meid tarkade rakettidega. Nende oma, kes meie maailma tuhaks muutsid. Nende oma, kes võitlesid nendega, kelle hulka meiegi kuulusime, ja seega pidasid nad meid vaenlasteks. Meil ei jäänud muud üle, kui kasutada põgenemiseks ühte punast nuppu, mille mõju me täpselt ei teadnud, peale selle, et me hakkame maailmade vahel liikuma. Ma kasutasin seadet, mis pani mu hääle kõigis ruumides kajama, ja karjusin, et nad kõik viskaksid käest kõik, mis neil seal olema juhtub, ja tuleksid meie juurde juhtruumi. Ma ootasin nii kaua, kui sain ja vajutasin siis nuppu.”
„Kas… keegi jäi maha?” küsis Cheril tasa.
„Keegi jäi maha.” Zeus pigistas oma klaasi ja vaatas Poseidoni ja teiste oma kaaslaste poole, kes salongis meid enamasti vaikides kuulasid.
„Me oleksime võinud veel paar minutit oodata,” vaatas Poseidon meie poole. „Meil oli ehk veel paar minutit.”
„Meil ei olnud neid minuteid!” nähvas Zeus. „Me ju nägime, et torpeedod lasti välja, ja ma ei teadnud, kui kiiresti me peale nupulevajutust minema saame. Veel mõnikümmend sekundit ja meist kõigist oleks tuhk järgi jäänud!”
Teised vaikisid, kuid nii selgesti oli aru saada, et see valus vaidlus ei lõppe kunagi. Mitte kunagi.
„Ma vajutasin seda nuppu ja maailm meie ümber lakkas olemast,” ütles Zeus karmil kuival toonil.
„Kauaks?” küsis Chang vahele.
Zeus vaatas üles. „Mõneks sekundiks. Vaadake, me olime lugenud, kuidas seda tööle panna, kuid me polnud kindlad isegi mitte selles, et tegemist pole enesehävitusega. Me ei saanud gradueeringutest aru. Need olid nagu aastad, kuid sinna juurde kuulus veel mingeid määranguid. Peale nupulevajutust hakkas tõusma sinine sammas ja kui see oli õige kõrgusega, sai nupu edasi päris alla vajutada. Muud polnud meil aega ei lugeda ega aru saada. Me arvasime, et läheme tulevikku, kuid vähemalt mina teadsin, et vastus ei ole nii lihtne, ma pidasin seda riistapuud mingiks tähevärava ja ajamasina ristandiks. Mnemosine oli välja lugenud, et sellega peaks saama ka teistele planeetidele reisida, aga me ei osanud. Ei oska siiani. On vaid hunnik protseduure, mille mõttest me aru ei saa.”
„Mis edasi sai?” ärgitas Cheril teda looga jätkama.
„Kõik võpatas,” kehitas Zeus õlgu. „Laev õõtsus pikalt, korraks käivitusid mootorid, ja akende taga oli rohekas läbi vee paistev valgus. Me olime meres, aga me ei tundnud seal midagi ära. Rannajoon oli justkui sarnane, aga ikka võõras. Me läksime pinnale.”
„Pinnale?”
„Vee alt välja. Luugid avanesid vabasse õhku. Väljas oli õhtu, päike hakkas loojuma. Pilvede vahelt vilkus taevasina. Ja radiatsiooni ei olnud.”
„Neid imeväikesi osakesi, mis vabanesid sõjas ja lõhuvad inimese?”
Zeus vaatas teda ja muigas. „Jah, nii on õige öelda. Igatahes siin me siis olime. Ükskõik kus see siin siis on.”
„See käsikiri on ikka väga