Ingrid sirutas käe ja tõstis laualt paki vanadusest koltunud, hallitanud ja niiskusest lapilisi käsikirjalehti. Tal oli neid ettevaatlikult lehitsedes nii kummaline ilme, et Karl teda jälgides lausa kõrvu lehvitas, söandamata siiski midagi küsida. Lõpuks lasi tüdruk käsikirja lauale tagasi, muigas kuidagi sissepoole ja libistas käed üle näo. Ta heitis kiire pilgu teda pärani silmi jõllitava Karli poole, võttis siis kiirköitja korralikult A4-le lastud väljatrükiga ja süvenes lugemisse, aeg-ajalt õlut rüübates.
Minu ees laual lebab vana koltunud käsikiri. Leidsin selle veidratel asjaoludel ja esimest korda lugedes naersin ning püüdsin ära arvata, kellel küll mu tuttavatest võiks olla piisavalt keeleoskust ja fantaasiat sellise müstifikatsiooni kokkukirjutamiseks? Ma unustasin käsikirja pikkadeks aastateks, ent siis, minu teadmiste ja kogemuste kasvades ajaloost ja maailmast üldisemalt, hakkasin aduma mingit süsteemi, millesse too kirjutis mahtus, hakkasin leidma teisigi kummalisi kirjutisi ja üldse igasuguseid nii vaimseid kui materiaalseid tõendeid mingisuguse teise reaalsuse läbiimbumisest meie maailma. Need tõendid on väga kaudsed ja ajalugu ei ole täppisteadus, nii et ma ei saa süüdistada oma ametikaaslasi, et nad on sedalaadi materjale lihtsalt ignoreerinud. Käsikirja uuesti üle lugedes ma enam ei naernud. Vastupidi, mul hakkas hirm. Korraga mõistsin, et tekst on autentne ja kirjutaja ise ei mõistnud murdosagi sellest, mida mina kirjapandust välja lugesin. Ning kindlasti ei teadnud kirjutaja, et teda kasutati ära, et ta käsikiri mõjub omalaadse võtmena.
Ma olen vahepeal vanaks ja väga targaks saanud. Targemaks, kui mulle võib-olla meeldiks, sest tänu teadmistele olen nüüd paratamatult kaasosaline sündmustes, millesse ma ei oleks tahtnud sekkuda, kuna ma suudan neid mõjutada ja endale soovitavas suunas muuta samapalju, kui kobras maastikuarhitektide tööd – lüües õigel ajal mõnele maamõõtjale hambad säärde. Ainult et ma olen see õnnetu kobras, kes teab, et kogu tema maailm on mänguasi mõistmatute jõudude käes.
Miks ma olen siin seda kõike kirja panemas? Seda enam, et ma olen peaaegu kindel, et sellegagi on arvestatud? Üks põhjustest on elementaarne – ma olen teinud väga suure töö ja ma ei taha, et see kaduma läheb, seda enam, et ühel päeval peab keegi mu tööd jätkama. Tõsi on ka see, et ma üritan kõike üle mõeldes mõtetes ja ideedes mingit korda luua ning ehk leida mõne niidiotsa, mis seni kahe silma vahele on jäänud. Muid põhjusi, alates või igdrasili juurikatesse puutuvast, on pikalt konteksti seletamata raske sõnastada.
Aitab sissejuhatusest, tuleb kusagilt peale hakata. Just kusagilt, sest kui ma tahaksin alustada algusest… (ma tegelikult kirjutasin nii, siis naersin pisarateni ja tõmbasin maha). Alustagem algusest minu jaoks.
Oli öö ja aasta oli 1963. Me istusime väljakaevamistel lossivaremetes ja meie üle kummus augustiöö selge taevas oma heledate tähtedega. Oli tavatult soe, me vedelesime kergetes riietes lõkke ümber, hävitasime suuremates kogustes koduveini ja rikkusime vaikust kitarri saatel üüratud laulujoruga. Ma mäletan selgelt iga detaili sellest ööst, aga mitte see pole tähtis. Keskööl algasid virmalised. Sellel aastaajal haruldastena katsid nad põhjataeva siravate violetsete kardinatega. Lamasime seal, mõni komps või pakk pea all, ja imetlesime looduse vaatemängu. Meil oli hea, meil oli tunne, et me oleme looduse ja maailmaga üks, tundsime, et kohe võime me end lahti rebida ja kõiksusesse ära lennata. Kui te olete tundnud sellist eufooriat, mis vaatamata kõigile eksistentsi hädadele loob korraks täiuslikkusetunde, siis te teate, millest ma räägin.
Siis sähvatas põhjataevas hele valgus. Sinakaspunastesse kardinatesse lõikus terav väävli põlemist meenutav kollakas loit, mis pani virmalised mitu korda heledamalt põlema, kuid kuidagi haiglase ebaloomuliku tooniga. See kestis minutit viis, kusjuures me ärkasime oma unelustest, tundes vist vaistlikult, et midagi on viltu. Mingit saladust toimunus muidugi ei ole, kuigi tõe saime me teada palju hiljem – selsamal aastal keelustati tuumakatsetused atmosfääris ja see, mida me nägime, oli üks viimaseid plahvatusi Novaja Zemljal.
Siis vappus maa. See oli tegelikult ülinõrk võpatus ja kui me oleksime seisnud, poleks me midagi tundnud, aga me lamasime maas ja olime kuidagi ergastatud seisus. Meie telgid olid otse keset varemeid, nii et kuulsime selgelt, kuidas eemalt müürilt kukkusid mõned kivid. Minul oli taskulamp. Kirusin tühjenevat patareid, tagusin lampi, et viletsat plekist karpi kuidagi elustada, ja läksin vaatama; keegi minuga ühineda ei soovinud. Raputus (ja palju hiljem tulin selle peale, et ka jõud, mille olemust ma ei ole suuteline mõistma) oli avanud väikese peidiku müüris. Kiikasin sinna sisse, leidsin hunniku hallitanud dokumente ja mõned esemed. Pealmine oli nahka köidetud käsikiri (jah, seesama) mis tundus olevat küllaltki hästi säilinud. Muigasin, keerasin selle oma dressipluusi, läksin lõkke juurde tagasi, asetasin kompsu loomuliku liigutusega maha, nii et keegi midagi ei märganud (ja tegelikult olime seda veini ka üsna palju joonud) ning teatasin ülejäänud leiust.
Peitsin käsikirja oma seljakotti ja kahe nädala pärast algas kool, meie viimane kursus. Oli kulunud kuu, enne kui mul oli aega tollega tõsisemalt tegeleda. Avastasin sadakond lehte võrdlemisi head pärgamenti, mis olid täidetud osaliselt germaani keelkonna, osaliselt mingist tundmatust keelest laenudega läbipikitud, aga muidu võrdlemisi korraliku ladina keelega. Mühatasin ja asusin lugema. Olen korduvalt kahetsenud, et seda tegin.
„Nii et ta leidis selle ligi viiskümmend aastat tagasi?” Tüdruk sirutas end kassilikult nõtke liigutusega ja ta suunurk tuksatas, kui ta tabas, kuidas poiss teda ahne pilguga jõllitama jäi. Ta võttis uuesti laualt tolle nii kurjakuulutavalt tutvustatud köite, uuris seda põhjalikumalt ja luges siis kulme kibrutades esimesi lehti, heites aeg-ajalt pilke arvutiväljatrükile.
„See on tõesti väheke nihkes ladina keel. Minu arust üsna konarlik, köögiladina… või tõesti nagu segu mingi teise keelega. Osa on jah saksarootsi tüved. Ega ma selle tõlkimisega hakkama ei saaks. Vähemalt esimesed laused tunduvad küll olevat üksühele.”
Karl uuris teda, kuid Ingridi käitumises ei olnud enam jälgegi millestki väheke õõvastavast, mis oli õhus hõljunud, kui tüdruk käsikirja esimest korda uuris. „Aga sa loe, see on huvitav.”
Tüdruk heitis talle mõtliku kõõrdpilgu, vist korraks kaaludes, kas tal muud paremat teha pole, kui selgel suveõhtul keldris mingit suvalist tobedust lugeda, kuid siis – võib-olla vaid sellepärast, et šansid kiiresti mõistlikumat kaaslast leida ei tundunud just roosilised – ohkas ja asus lugema.
Mu nimi on Andrizzi Metenge. Ma kirjutan seda Püha Agustanose kloostris, kuhu püha isa Burtholichelli on mulle varjupaika andnud, et ma oma segipaisatud mõistust jälle korrastada saaksin. Kuigi see kõlab ketserlikult ja kindlasti ei tule taoline tunnistus mu olukorrale kasuks, on mu mõistus tegelikult täiesti korras. Jah, segi on see kindlasti, kuid ma ei ole kaotanud hea ja kurja, õige ja vale äratundmise võimet. Tõsi on ka see, et elasin läbi seiklusi, mis ilmvõimatud tunduvad ja millest jutustamise järel on kuulajatel alati lihtne olnud mind meeltesegaduses süüdistada. Ma ei korda enam seda viga, et üritan kellelegi toimunust jutustada. Kuid siin jõudeaega veetes, vaevalt 25 aastasena, ei tundu mulle õiglasena kõike vaid enda teada hoida, sestap panen läbielatu ilusti kirja. On ju kloostri raamatukogus tallel ütlemata kummalisi lugusid ning ehk sobib minugi oma nende hulka. Ma saan selle rahulikult ja tähelepanu äratamata kirja panna muu töö kõrvalt. Minu töö siin ongi ju kirjutamine ja lisaks kloostri poolt antule on juttu olnud, et ma panen professor Cindela tarbeks kirja meie mereretke, millel on kindlasti suur teaduslik väärtus.
Oo Ital, mu kauge kodumaa! Kui ma katsun kusagilt alustada sellega, mis oluline, pean kõigepealt lühidalt peatuma oma kodul, mis tundub nii lõpmata ilus ja soe, eriti siit kaugelt põhjast, Raini jõe lumiseilt kallastelt. Oo iidne Romek, linnade isa! Iidsed