Ma õppisin väga kiiresti, et mida näljasemaks muutus laps, seda näljasemaks läksin mina. Sellise piimakoguse tootmine on raske töö! Teisel korral, kui peate veel ühe põngerja järel jooksma, vajate võimalikult palju energiat. Iroonia seisneb selles, et vajate jõu saamiseks ja rammusa rinnapiima tootmiseks tõepoolest kõige toitvamat kodust toitu, aga just siis on teil selle valmistamiseks kõige vähem aega maailmas. Proovige valmistada toitvat riisiga pajarooga ja värskest puuviljast kompotti, imetades samal ajal näljast beebit ja lugedes pooleteiseaastasele raamatut ette. Pähe kargavad sellised sõnad nagu võimatu ja nalja teed!
Siinkohal tulevadki mängu hea planeerimine ning abivalmis sõbrad ja pereliikmed. Parim nõuanne, mida ma oma rasedusaegse joogaõpetaja Lolly Stirki käes sain, oli võtta enne sünnitamist pisut aega, et valmistada toitusid, mida saab sügavkülmutada. Ma ei suuda öeldagi, kui tänulik ma selle tarkusetera üle olin. Viimased päevad on aeg, mil tunned nagunii, et istud kodus vangis ja oled laisk, nii et pole paremat viisi oma pesapunumisinstinkti ära kasutada, kui eesseisvateks nädalateks süüa valmistada. Isegi see, kui teete pisut rohkem õhtusööki, võib kasuks tulla. Pange see portsjonite kaupa sügavkülma ning see säästab hiljem teie aega ja energiat. Enne sündi on hea ka meelepäraseid kuivi suupisteid varuda. Ärge käituge nii, nagu oleks sõda tulemas, ostes riiulilt ära kõik konservoad, vaid soetage lihtsalt pisut rohkem kui tavaliselt, eriti selliseid asju nagu pähklid ja seemned. Viimane asi, mida tahate teha, on ronida poodi teisel emaksolemise päeval, kui tunnete end zombina.
Mina võtsin Lolly nõuannet kuulda ja mõistsin, et sama oluline on heasoovlikke inimesi, lähedasi sugulasi ja sõpru endale appi värvata. Sageli helistavad inimesed enne külla tulemist ja küsivad: „Kas ma toon midagi kaasa?“ Selle asemel et viisakalt „ei, aitäh“ öelda (sundides neid potilille ja paari roosa heeliumiga täidetud õhupalliga tulema), küsige, kas nad saaksid teile midagi lihtsat süüa tuua. Loomulikult pole vaja seda paluda igaühelt, kes teile õnne soovimiseks helistab, aga head sõbrad ja sugulased vaaritavad rõõmuga Bologna kastmega spagetid valmis või haaravad teie lemmikpiruka tee pealt kaasa. Pärast mu esimest sünnitust tuli üks vana kolleeg mulle oma pojaga külla. Sallyl oli aasta varem keisrilõige olnud ja ta mäletas, kuidas isegi kõige lihtsamad tööd näisid nende paari esimese nädala ajal tohutu proovikivina. Ta tuli lilledega (mis olid juba vaasi pandud, säästes mind ühest tööst), koduste kaeraküpsiste, terve hunniku värskete orgaaniliste puuviljadega ja minu lemmik Ameerika müsliga, mida on raske poest leida. (Tõsiasi, et tema põnn oli õuntest juba suured ampsud hauganud, polnud oluline – tähtis oli see hoolitsev žest!) Lilled ja kingitused on toredad, aga paar kodust einet võetakse tõenäoliselt sama soojalt vastu.
Imetamise ajal tekkiva nälja puhul on jama selles, et see pole niisama lihtne. Sul on kõht tühi, sa sööd, seega on kõik hästi ja tore?! Loomulikult mitte, millal on emaks olemine nii lihtne? Mina õppisin seda omal nahal tundma. Kui ma haiglas öösel nälga tundsin, sõin rõõmsalt ära kotitäie kuivatatud aprikoose, suure kobara seemneteta viinamarju ja neli banaani. Tulemuseks oli tõsiste gaaside ja kõhuvaluga laps ning kisa, mis tekitas kogu sünnitusmajal soovi mind välja visata. Mõned emad tohivad enam-vähem kõike süüa, ilma et see midagi mõjutaks. Kardan, et mina (ja 95 protsenti minu sõbrannadest) nende hulka ei kuulu. Ühtegi ranget reeglit ei ole olemas, nii et kõige parem on värsket toitu korraga mitte sisse ahmida, vaid toimida nii, et kõrvaldad ebasobiva. Mina pidasin toidupäevikut ja vaatasin pärast seda, kui lapsel oli halb öö, mida olin söönud, et näha, mis võis selles süüdi olla. Kui see aprikooside ja viinamarjade õgimine alguses välja arvata, sõin enam-vähem vabalt kõike, aga mõõdukalt. Kui arvasin, et toit on liiga happeline (näiteks apelsinid, viinamarjad, kirsid ja vein) või liiga vürtsikas (näiteks teravad karriroad ja kastmed), sõin seda vähe ja vaatasin, kuidas laps reageerib. Paljud emad ütlesid mulle, et Tai toit on keelatud, aga mina nautisin vähemalt kord nädalas rõõmuga korralikku Tai mereannivokki, ilma et midagi halba oleks juhtunud. Kuid viinamarjad, mis mõnedele emadele hästi peale läksid, mõjusid minu laste piima sisse imendudes nende seedimisele halvasti. Kasutage lihtsalt kainet mõtlemist ja kui teate, milline toit kaebusi põhjustab, jätke see oma söögisedelist välja, kuni olete imetamise lõpetanud.
Kui te olete lapsega parema rütmi saavutanud, taandub ka see kõikehaarav nälg, aga mina leidsin, et vajan kuni imetamise lõpetamiseni ikkagi pisut lisakaloreid. Suurepärane on see, et kogu see rinnaga toitmine aitab hulgaliselt raseduse ajal kogunenud lisakilosid kaotada. Ärge laske end petta kuulsatel emadel, kes väidavad, et pelgalt imetamine aitas neil vaid mõni päev pärast sünnitamist taas number 32 teksapükstesse mahtuda, aga kui seda parajalt pikka aega teha, aitab imetamine kaalulangetamisele tõesti palju kaasa. Kuigi paljud naised (mina kaasa arvatud) avastavad, et ülakehal säilivad mõned lisakilod kuni viimase rinnaga toitmise korrani, peaksid need üsna kiirelt kaduma, kui olete imetamise täielikult lõpetanud. Noh, kui te just ei asenda imetamisega kaotatud lisakaloreid moosisaiakeste ja sortsukese vahukoorega iga magustoidu juures.
„Kui ma kaksikuid rinnaga toitsin, avastasin, et olen 24 tundi päevas näljane. Ma ei suutnud enam kolme söögikorda ära oodata ja pidin lihtsalt kuus kord päevas sööma, et emaks olemisega hakkama saada. Toona oli külm talv ja ma palusin oma emal teha laar selget kanasuppi (hilishommikuks) ja kuuma paksu köögiviljasuppi (pärastlõunaks). Need olid elupäästjad. Avastasin, et ka korralik valgurikas lõunasöök on suurepärane viis nälja eemalepeletamiseks ja paksukstegevatest vahepaladest eemalehoidmiseks. Kindel lemmik oli lõhe või kana lihtsa pruuni riisi salatiga. Selleks ajaks kui mu kaksikud olid rinnast võõrutatud, olin kaotanud kõik rasedusega kogunenud kilod ja pisut rohkemgi. Kiired, väikesed, toitvad road kogu päeva vältel on ainuke õige valik!“
Lydia Barker, portreefotograaf ning Casperi ja Lilaci (mõlemad aastased) ema
Las ma küsin teilt üht asja: kui sageli olete olnud kusagil teel viibides näljast nõrkemas, kilomeetrite kaugusel tervisepoest või puuviljade müüjast, ning sirutanud sellepärast käe kartulikrõpsude või Marsi tahvli järele? Minu hinnangul peaks seda juhtuma palju sagedamini, kui meile meeldib tunnistada. Mäletan, et alles eelmisel nädalal käisin lastega ühepäevasel väljasõidul lasteloomaaeda. Olime lahkunud koidikul (noh, me oleme nagunii kõik 6.49 ärkvel) ja enne veel, kui olime kiirteele jõudnud, olid lapsed ära söönud kõik väikestes karpides olevad rosinad, kaerahelbeküpsised ja viinamarjapoolikud, mille olin hädaolukorraks mähkmekotti pistnud (ja pean lisama, et seal olid nii minu kui ka nende suupisted). Selleks ajaks kui olime hobustekoplisse jõudnud, hakkas tunduma, et hommikusöögist on väga kaua aega möödas (kui teid huvitab, siis see oli toimunud kell 7.04). Õnneks kilkasid lapsed nii kõvasti põnevusest, et nad saavad tõelist hobust silitada, et keegi ei kuulnud minu türannosauruse möiret meenutavat kõhukorinat. Ringi vaadates taipasin, et selle nälja leevendamiseks oli mul kolm valikut: hobuste graanulid, jäätis või suur Kit Kati šokolaad müügiautomaadist. Tervislik viis energiat taastada? Vaevalt küll.
See anekdoot meenutab mulle vähemalt sadat sarnast olukorda viimase aasta jooksul. Esiteks olete aasta 365 päevast iga päev hiljemalt kell kaheksa ärkvel ja tegutsemas. Ei mingit energia säästmist – niisama lamamist, lõunani magamist, siestasid ega laisku nädalavahetusi voodis. Teiseks olete pidevalt energiat põletades ringi jooksmas (tavaliselt laste, nende jalgpallivarustuse, koolikottide ja oma portfelliga). Kolmandaks teete suurema osa päevast tõenäoliselt oma pesakonnale süüa ja toidate neid, seega on ütlematagi selge, et teie enda toiduvajadus võib tähelepanuta jääda, kui laote kolmandat korda lauale määrdega röstsaiad, kalapulgad, juustu, puuviljasmuutid ja kanaga pajaroa, tundes end 24tunnises vahetuses oleva söögitädina!
Üsna sageli jõuab teil eri rolle ja kohustusi täites energia otsakorrale, tihti nii, et te seda ei märkagi. Kui te selleks valmis ei ole, on ainuke lahendus kiire jäätis või süütunnet tekitav kahe suure Kit Kati šokolaadi söömine (millele kulistate pudeli kokakoolat peale). See annab teile suhkru mõjul võltsi energiasööstu (millele järgneb paratamatult