Suurepärase ema käsiraamat. Grace Saunders

(uskuge mind, ma oleksin surnud, kui oleksin püüdnud neid rohkem teha), leidsin, et punnis kõht oli mingil määral lamedam ja meenutas vähem tarretist laste teelauas. Biitsepsiharjutused hantlitega on samuti värsketele emadele head ja nõuavad vähe nuputamist. Lihaseid, mida saab üles ehitada, kui teha paar korda nädalas korralikke biitsepsiharjutusi (tooge käsi sirgest asendist õla juurde kõverasse, hoides käes veega täidetud plastpudelit, suhkrut täis laste lõunasöögikarpe, raskeid raamatuid või väikeseid hantleid), võib edasi treenida igapäevaseid emade ülesandeid täites. Toidukottide väljatõstmine autost ja kolmandale korrusele tassimine, tandemkäru lükkamine ja pontsaka beebi tõstmine 24 tundi ööpäevas on kõik lihasharjutused, mida teeme sellele mõtlemata. (Hoidke kõhulihaseid kindlasti töös, kui kummardate, tõstate ja vankrit lükkate, see aitab lihaseid tugevdada ja alaseljavigastusi vältida.) Järgmine hea nipp, mida meeles pidada, on see, et kui teil on harjutused selged, vaadake, et teie rüht oleks korralik. Sirgelt seismine ja sirge seljaga kõndimine võib längus õlgade ja esiletungiva kõhuga imesid teha! Miks mitte seda proovida, kui vankrit kohaliku poe poole veeretate? See hämmastab teid, päriselt.

      Istessetõusud, kükid, rühi kontrollimine – see kõik võib üsna kurnavalt kõlada, aga kuna te teete neid kodus, saate seda üsna hõlpsalt korraldada. Kes oleks võinud arvata, et Eviani pudelite tõstmine selle 25 minuti jooksul, mil õhtul seebikaid vaatate (suurepärane biitsepsitele), neli korda päevas lifti asemel treppidest käimine (väga tõhus reitele ja tagumikule), võimlemispalli kasutamine kaks korda nädalas, et paar seeriat kükke teha (väga hea tagumikule, kõhule ja reitele), või lihtsalt sirge seljaga käimine, kõht sisse tõmmatud, aitab end vormi viia, kaalus alla võtta või luua illusiooni, et olete mitu kilo kergem? Minimaalselt tüli, maksimaalne tulemus – geniaalne.

Lõbus koolitee

      Mul oli nii kõrini sellest, et olen järjekordne ema, kes kohalikke teid ummistab, sõidutades lapsi lasteaeda, huviringi, kooli, teejoomistele ja tagasi, seepärast mõtlesin, et võtan selle suhtes midagi ette. Selle asemel et kiruda eessõitvat ema (kes sõidab tankiga, millega oleks paras sõtta minna), otsustasin, et on aeg ilma bensiinita tänavale astuda. Kui ilm mind soosib, püüan lastega võimalikult palju jalutada või rattaga sõita. (Tahaksin väga öelda, et jalutan viis kilomeetrit või sõidan rattaga sama palju lörtsi, lume ja äikesetormidega, aga halb ilm nõuab siiski erandi tegemist. (Me ei ole supernaised!) Kui olin tütrega kahekesi, tegime tähtsaid käike nii, et tema istus mu ratta pakiraamil. Tema oli sisse mässitud nagu eskimo, mina higistasin ja olin näost tulipunane. Kui välja arvata üks kord (kui mu ketsipaelad kodaratesse takerdusid ja ma porilombis maandusin, kaitstes tüdrukut kukkumise eest), kulgesid kõik sõidud ohtude ja jonnimisteta. Mu tütrele meeldis väga kaasa tuhiseda ja ta kilkas rõõmust, kui me mägedest alla vuhisesime. Ta isegi nuttis, kui lund sadas ja ratast nädal-paar kasutada ei saanud. Ärge laske end ka petta mõttest, et rattad maksavad kindlasti terve varanduse. Minu oma oli nii lihtne, et isegi kolmandat käiku ei saanud kasutada (ja sellel oligi ainult kolm käiku). See läks mulle maksma vähem kui kuue kuu jagu kütust ning oli autost palju lõbusam ja keskkonnasõbralikum.

      Kui ma teise lapse sain, ei olnud rattasõit kõige lihtsam valik. (Kuigi minu sõbrannal Rainbowl on olemas selline kookonit meenutav seadeldis, millega oma pontsakad poisid ratta taha panna. Ränk töö, aga ta on pühendunud ökotrenni kuninganna! Millegipärast ma ei arva, et minu reied sellele vastu peaksid.) Kui saan, kasutan ratast, aga teistel puhkudel valin kondimootori. Nüüd, kui mu lapsed on pisut vanemad, saadavad nad mind jalutuskäikudel, kihutades oma pisikestel tõukeratastel kaasa. Ja kui näiteks teie lasteaed või kool asub pisut kaugemal, kui teile meeldiks, on kolm või ka kaks päeva jalutamist (või tõukerattal sõitmist) piisav trenn kogu nädalaks. Meil, emadel, on kogu aeg nii kiire, et auto näib tohutult vajalikuna, aga kui kooli jalutamine hiljem trenni pealt aega kokku hoiab, siis on see ju proovimist väärt! Mulle meeldib üle kõige sooja ilmaga koos pojaga tütrele eelkooli järele jalutada. Ta korjab pargis lehti ja igasugust pahna (nälkjaid, tigusid, koerakarvu – ta paneb kõik tallele) ning me põikame koduteel veel kiikede juurest läbi. Kui päike paistab, korraldan mõnikord teiste emadega pikniku ja pärastlõuna möödub hetkega. Kogu selle jalutamise uudsus on mulle (ja käputäiele motiveeritud emmedele) andnud isegi mõtte heategevuseks raha koguda. Oleme otsustanud, et kasutame kolm korda nädalas kooli jalutamist treeninguna Moonwalki, 13kilomeetrise kõndimisvõistluse jaoks, millega kogutakse raha rinnavähiravi toetamiseks. Minu meheõde Sue tunnistab, et iga kord, kui ta tahab viilida ja autoga sõita, mõtleb ta selle südaöise kõndimisvõistluse ja kohutava tunde peale, mis tal tekib, kui ta ei suuda sammu pidada. Õige pisut survet ikka ka, eks!

      Kui olete töötav ema või täiesti värske ema, võib kõndimine ka teie jaoks parim valik olla. Kui minu sõbranna Paula pärast esimese lapse saamist tagasi tööle läks, soovis ta meeleheitlikult hommikuse kiirustamise, aeglase töölesõidu ja laua taga istumise rutiinist pääseda. Ta otsustas, et parim viis 25 minutit päevas trenni teha oli kodust metroojaama jalutada (selle asemel et vihast keedes oodata number 102 bussi, mis alati hilineb). Ta pakkis kontsakingad seljakotti ja jalutas metroojaama jooksukingades. 99 protsenti juhtudest jõudis ta kohale enne bussi ja tundis end hästi, sest oli saanud samal ajal pisut värsket õhku hingata ja trenni teha. Samamoodi leidis terve hulk mu emadest sõbratare, et jalutamine on ideaalne viis enda väljavedamiseks ja vormiviimiseks pärast sünnitust. See polnud üldse ennekuulmatu, kui minu hea sõbranna Jennie jalutas kuus ja pool kilomeetrit, väike Minnie kärus kaasas, et oma asju ajada, ühte galeriisse sisse põigata, sõbrannaga lõunat süüa ja koduteel lastekliinikust läbi astuda. Ta tundis kohalikke tänavaid nagu oma viit sõrme ja oi, kui imeline ta kolm kuud pärast sünnitust oma suvekleidis välja nägi!